Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 10

Nüüd aga millestki sootuks muust.

Ühe kuu eest, st üks kuu enne üheksateistkümnendat septembrit otsustasin ma Moskvas lahti öelda neist kõigist ja juba lõplikult „oma ideesse pakku pugeda“. Just nii ma kirjutangi: „pugeda pakku oma ideesse“, sest need sõnad võivad väljendada peaaegu kogu mu peamist mõtet, just seda, mille nimel ma maailmas elan. Milline see minu „idee“ on, sellest tuleb pärastpoole liigagi palju juttu. Minu kauaaegse ja uneleva Moskva elu üksinduses kujunes see minus juba gümnaasiumi kuuendas klassis ja võib-olla sellest ajast alates ei lahkunud see minust enam hetkekski. Sellesse neeldus kogu mu elu. Juba enne seda elasin ma unistustes, elasin maast madalast teatava varjundiga unelmate maailmas, kuid selle peamise ja minus kõike muud endasse imeva idee ilmumisega mu unelmad kinnitusid ja omandasid korraga teatud kuju; muutusid rumalatest mõistlikeks. Gümnaasium ei seganud unistusi ega seganud ideedki. Kuid lisan juurde, et viimase aasta jooksul enne gümnaasiumi lõpetamist õppisin ma halvasti, kuni seitsmenda klassini aga olin alati üks esimesi olnud ja see sündis jälle sama idee tõttu, võib-olla väära järelduse tõttu, mille sellest tegin. Niisiis, mitte gümnaasium ei takistanud ideed, vaid idee takistas gümnaasiumi, takistas ülikooli astumistki. Lõpetanud gümnaasiumi, otsustasin kohe katkestada radikaalselt sidemed kõigiga, vajaduse korral kasvõi kogu maailmaga, olgugi et olin siis kõigest kakskümmend. Kirjutasin Peterburi, kellele tarvis, kelle kaudu seda vaja oli teha, et nad mind täielikult rahule jätaksid, raha mu ülalpidamiseks enam ei saadaks ja kui võimalik, mind hoopis unustaks (seda sel juhul mõistagi, kui mind seal üldse veel mäletati), ja lõpuks, et ma „mingil tingimusel“ ei astu ülikooli. Minu ees oli vältimatu dilemma: ülikool ja edasine haridus või oma „idee“ teostamise edasilükkamine veel neljaks aastaks; ma valisin kartmatult idee, sest olin matemaatiliselt veendunud.

Versilov, mu isa, keda olin näinud ainult üks kord elus ja vaid hetkeks, siis, kui olin alles kümneaastane (ja kes jõudis selle ainukese hetke vältel mind hämmastada) – Versilov, vastuseks mu kirjale, mis muide polnud talle saadetud, kutsus mu ise tema enda kirjutatud kirjaga Peterburi, lubades muretseda mulle erakoha. See kutse kuivalt ja uhkelt mehelt, kes suhtus minusse suureliselt ja hoolimatult ning kes seni, olles andnud mulle elu ja heitnud mind võõraste sekka, mitte ainult ei tundnud mind üldse, vaid polnud seda ka iialgi kahetsenud (kes teab, võib-olla oli tal mu olemasolugi kohta tume ja ebamäärane kujutlus, sest hiljem selgus, et mitte tema ei maksnud mu ülalpidamise eest Moskvas, vaid teised), kutse sellelt inimeselt, ütlen ma, kes mind nüüd äkki meelde tuletas ja oma käega kirjutatud kirja vääriliseks pidas – see kutse ahvatles mind, otsustas mu saatuse. Imelik, muu seas meeldis mulle tema kirjakeses (üksainus väikest formaati leheküljeke), et ta sõnagagi ei maininud ülikooli, ei palunud otsust muuta, ei noominud mind, et ma ei taha õppida – ühesõnaga, ei tulnud esile selletaoliste isalike vigurdamistega, nagu seda harilikult tehakse, kuid ometi oli just see tema poolt halb selles mõttes, et näitas veel selgemini tema hoolimatust minu suhtes.

Otsustasin sõita veel sellegipärast, et see ei seganud põrmugi minu tähtsaimat unistust. „Eks ma vaatan, mis saab,“ arutlesin ma, „igal juhul seon ennast nendega vaid mõneks ajaks ja võib-olla üsna lühikeseks. Kuid niipea, kui ma näen, et see samm, olgugi tingimuslik ja lühike, mind ometi peaasjast eemaldab, siis katkestan otsemaid nendega suhted, hülgan kõik ja kaon oma kesta, oma kooresse.“ Nimelt kooresse! „Peidan ennast sellesse nagu kilpkonn“; see võrdlus meeldis mulle vägagi. „Ega ma siis enam üksinda ole,“ arutlesin edasi, tõtates viimastel päevadel Moskvas sinna-tänna nagu meeletu. „Juba nüüd pole ma enam kunagi üksi nagu siiani paljude koledate aastate kestel: mind saadab minu idee, millest ma iialgi ei loobu – isegi sel juhul mitte, kui nad seal kõik mulle meeldiksid ja mulle õnne annaksid, ja kui ma nendega kasvõi kümme aastat koos elaksin!“ Tähendan juba ette, et just see mulje, just see minu juba Moskvas sugenenud plaanide ja eesmärkide kahesus, mis mind Peterburis hetkekski maha ei jätnud (sest ma ei tea, kas Peterburis oli ühtki päeva, mida ma poleks endale seadnud lõplikuks tähtpäevaks, kus tahtsin nendega suhted katkestada ja ära minna) – seesama kahesus, ütlen, oligi vist üks peamisi põhjuseid, mispärast ma sooritasin selle aasta jooksul enamiku oma ennatlikest tegudest, palju inetusi, isegi palju alatusi ja muidugi ka lollusi.

Igatahes, järsku tekkis mul isa, keda kunagi enne ei olnud. See mõte joovastas mind Moskvas asju pakkides ja vaguniski. Et isa, sellest poleks veel midagi, ja õrnutsemist ma ei sallinud, kuid see mees ei tahtnud mind tunda ja alandas mind, sellal kui mina kõik need aastad kirglikult temast unistasin (kui nii võib väljendada unistuste kohta). Igas minu lapsepõlvest pärit unistuses oli pisut tema isikut, see hõljus tema ümber ja vähendas teda lõpptulemuses. Ma ei tea, kas ma vihkasin või armastasin teda, aga ta täitis kogu mu tuleviku, kõik mu arvestused tulevaseks eluks – ja see juhtus iseenesest, see käis koos mu kasvamisega.

Minu ärasõitu Moskvast mõjustas veel üks väga võimas asjaolu, üks ahvatlus, mille tõttu juba siis, kolm kuud enne ärasõitu (järelikult, kui veel juttugi ei olnud Peterburist), mu süda paisus ja põksus! Mind kiskus sellesse tundmatusse ookeani veel see, et ma võisin ju sinna siirduda otse võimukandjana ning võõrastegi saatuste isandana, ja pealegi veel kelle saatuste! Ent minus keesid üllameelsed, mitte despootlikud tunded – teen selle juba siin teatavaks, et mu sõnad ei põhjustaks eksiarvamusi. Pealegi võis Versilov mõelda (kui ta üldse suvatses minule mõelda), et sinna sõidab nüüd poisike, erugümnasist, nooruk, kes uudistab kõike, mina aga seevastu tundsin juba kõiki tema saladusi ja mul oli kaasas ülitähtis dokument, mille eest (seda tean ma nüüd juba kindlalt) oleks ta andnud mitu aastat oma elust, kui ma oleksin tollal talle selle saladuse avaldanud. Muide, ma näen, et olen siia paigutanud mõistatusi. Faktideta ei saa tundeid kirjeldada. Pealegi tuleb kõigest sellest omal kohal veel rääkida küllalt ja üliküllalt; selleks ju võtsin sule kätte. Aga kui nii kirjutada, siis see sarnaneks nagu mingi sonimise või pilvega.