Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 5

Suutmata ennast tagasi hoida, istusin kirjutama seda lugu oma elutee esimestest sammudest, ehkki oleksin võinud läbi saada selletagi. Ühte tean kindlalt: ma ei hakka iial kirjutama oma autobiograafiat, isegi kui elaksin saja-aastaseks. Selleks, et endast häbenemata kirjutada, peab olema kõige alatumal kombel endasse kiindunud. Ainult sellega end vabandangi, et ma ju ei kirjuta selleks, milleks kirjutavad kõik teised, see on mitte lugeja kiituse saamiseks.

Kui mul tuli äkki mõttesse sõna-sõnalt üles kirjutada kõik, mis minuga möödunud aastast alates on juhtunud, siis tekkis see mõte minus sisemise vajaduse tõttu: olen seniajani kõigest juhtunust hämmastunud. Kirjutan üles vaid sündmusi, kogu jõust hoidudes kõrvalistest asjadest, eriti aga kirjanduslikest kaunistustest; kirjanik kirjutab kolmkümmend aastat ja lõpuks ei tea sugugi, miks ta nii palju aastaid kirjutas. Mina ei ole ega taha olla kirjanik ning ma pean sündsusetuseks ja alatuseks tassida nende kirjandusturule oma hinge ja tundmuste ilusaid kirjeldusi. Pahameelega aiman, et nähtavasti ei saa tunnete kirjeldusi ja mõtisklusi (võib-olla isegi labaseid) täielikult vältida: nii rikkuvalt mõjub inimesele igasugune kirjanduslik tegevus, olgugi ta alustatud üksnes enda jaoks. Mõtiskelud aga võivad olla vägagi labased, sest see, mida ise kõrgelt hindad, ei oma teiste silmis võib-olla mingit väärtust. Aga jätkem kõik see kõrvale. Siiski on siin eessõna; rohkem midagi selletaolist enam ei tule. Niisiis, asja juurde, kuigi ei ole midagi raskemat kui mingit asja alustada – võib-olla isegi mistahes tööd.