Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 15

Sisse astus kaks daami, kaks preilit; üks oli vürsti kadunud abikaasa ühe nõo võõrastütar või midagi selletaolist, üks tema kasvandikke, keda ta juba kaasavaraga oli varustanud ja kes (märgin selle üles tulevikuks) ka ise raha omas; teine oli Anna Andrejevna Versilova, Versilovi tütar, minust kolm aastat vanem, kes elas oma vennaga proua Fanariotova juures ja keda ma käesoleva ajani olin näinud vaid üks kord elus, põgusalt tänaval, kuigi ma tema vennaga, samuti põgusalt, olin kord Moskvas juba kokku põrganud (väga võimalik, et ma sellest tülitsemisest edaspidi jutustan, kui leidub paras koht, õigupoolest küll ei maksakski). Sama Anna Andrejevna oli juba lapsepõlvest saadik vürsti eriline lemmik (Versilovi tutvus vürstiga algas väga ammu). Olin äsja juhtunu pärast nii suures segaduses, et ma nende sisseastumisel püstigi ei tõusnud, olgugi et vürst tõusis ja neile vastu läks; pärast ma juba häbenesin tõusta ja nii jäingi istuma. Peamine, mis mind päris segaseks tegi, oli see, et vürst oli kolme minuti eest minu peale karjunud, ja ma ei teadnud ikka veel, kas ära minna või mitte. Ent mu vanamees oli juba nagu harilikult kõik unustanud ja preilide ilmumine virgutas teda mõnusalt. Ta jõudis isegi enne nende sisseastumist mulle muutunud näoilmega ja kuidagi saladuslikult silmi pilgutades kõrva sosistada:

„Silmitse Olimpiadat, silmitse terasemalt, terasemalt, pärast jutustan …“

Ma vaatlesin daami kaunis tähelepanelikult, kuid midagi erilist ma temas ei leidnud: keskmist kasvu neiu, täidlane ja väga punaste põskedega. Kaunis nägus muide, seda liiki nägu, mis meeldib materialistidele. Vahest oli selles headuse ilmetki, kuid nõksuga. Eriti suure intellektiga ta hiilata ei saanud, kuid see käis vaid kõrgema mõtlemisvõime kohta, sest silmist paistis kavalust. Mitte vanem kui üheksateist aastat. Ühesõnaga, ei midagi tähelepanuväärset. Meil gümnaasiumis oleks tema kohta öeldud: padi. (Kui ma teda nii üksikasjalikult kirjeldan, siis vaid seepärast, et seda tulevikus vaja läheb.)

Muide, kõik see, mida seni olen kirjeldanud sellise näiliselt liigse üksikasjalikkusega – kõik see viitab tulevikule ning on seal tarvilik. Küllap see ilmneb omal kohal; vältida ma seda ei osanud; kui see aga on igav, siis palun mitte lugeda.

Hoopis teist laadi isik oli Versilovi tütar. Pikakasvuline, pisut kuivetugi; piklik ning märkimisväärselt kahvatu nägu, kuid mustad, tihedad juuksed; silmad suured, tumedad, sügavapilgulised; peened punased huuled, värske suu. Esimene naine, kelle kõnnak ei sisendanud mulle vastikust; muide, ta oli sale ja kõhnavõitu. Näoilme mitte just heatahtlik, ent väärikas; kakskümmend kaks aastat vana. Peaaegu mitte ühtegi välist sarnasuse joont Versiloviga, ja ometigi näoilme järgi imekombel temaga päris haruldaselt sarnane. Ma ei tea, kas ta on ilus; see on maitseasi. Mõlemad olid rõivastatud väga tagasihoidlikult, nii et ei maksa kirjeldadagi. Ma eeldasin, et preili Versilova mind kohe mõne pilgu või žestiga solvab ja olin valvel: tema vend ju oli mind Moskvas solvanud, kui me esimest korda kohtusime. Näo järgi ei võinud ta mind tunda, kuid oli loomulikult kuulnud, et käin vürsti juures. Kõik, mida vürst kavatses või tegi, äratas tema sugulaste ja „lootjate“ jõugus otsekohe huvi ja oli sündmuseks – seda enam siis tema ootamatu kiindumus minusse. Mulle oli kindlalt teada, et vürst oli väga huvitatud Anna Andrejevna saatusest ja otsis talle peigmeest. Kuid preili Versilovale oli juba raskem peigmeest leida kui neile, kes tegid kanvaatikandeid.

Kuid ennäe, preili Versilova, olles surunud vürsti kätt ja temaga paar lõbusat seltskondlikku lausekest vahetanud, vaatas suure uudishimuga mulle otsa ja nähes, et minagi vaatan teda, kummardus äkki naeratades minu poole. Tõsi küll, ta oli parajasti sisse astunud ja teretas kui sisseastuja, kuid naeratus oli nii lahke, et see oli ilmselt mulle määratud. Ja mäletan, mind valdas tavatult mõnus tunne.

„Ja see siin … see on minu armas noor sõber Arkadi Andrejevitš Dol…“ kogeles vürst, nähes, et preili mind teretab, mina aga istun ja istun – ja äkki jäi nagu kimbatusse: võib-olla jahmatas teda, et ta mind preilile esitleb (see tähendab õigupoolest venda õele). „Padi“ kummardus ka minu poole, kuid mina ägestusin järsku ülirumalalt ja kargasin püsti: kunstlikult paisutatud täiesti mõttetu uhkusega; kõik enesearmastusest.

„Vabandage, vürst, ma ei ole Arkadi Andrejevitš, vaid Arkadi Makarovitš,“ hüüdsin teravalt vahele, hoopiski unustades, et oleksin preilide tervitusele pidanud vastama kummardusega. Pagan võtku küll seda sündsusetut momenti!

„Mais tiens!24“ alustas vürst, koputades endale sõrmega vastu otsaesist.

„Kus te õppisite?“ kostis äkki otse minu ette astunud „padja“ rumalavõitu ja veniv küsimus.

„Moskvas, gümnaasiumis.“

„A-a! Ma kuulsin sellest. Ja kuidas, kas seal õpetatakse hästi?“

„Väga hästi.“

Ma aina seisin ja vastasin nagu soldat raporteerides.

Selle neiu küsimused ei olnud kahtlemata leidlikud, kuid sellegipoolest oli ta osanud summutada minu rumala sõnapurske ja leevendada vürsti piinlikkustunnet; too kuulas samal ajal juba lõbusa naeratusega midagi lustakat, mida preili Versilova talle kõrva sosistas – ja mis nähtavasti ei käinud minu kohta. Aga nüüd küsimus: miks tuli see mulle täitsa tundmatu preili summutama minu rumalat vempu ja muud? Ometi oli aga võimatu oletada, et ta oli minu poole pöördunud vaid niisama: siin pidi olema kavatsus. Ta vaatas mind liiga uudistavalt, justkui tahaks ta, et ka mina teda võimalikult hästi ja teraselt tähele paneksin. Kõike seda kaalutlesin ma juba pärast ja – ei eksinud.

„Kuidas, kas juba täna?“ hüüdis äkki vürst ja sööstis oma kohalt.

„Kas teie ei teadnudki?“ imestas preili Versilova. „Olympe! Vürst ei teadnud, et Katerina Nikolajevna saabub täna. Teda me tulimegi külastama, arvasime, et ta jõudis pärale juba hommikuse rongiga ja on ammu kodus. Just praegu sõitsime temaga ühel ajal trepi ette: ta tuli otse reisilt ja käskis meid teie poole sisse astuda, ise tuleb ta ka kohe siia ... Seal ta ongi!“

Külguks avanes ja – too naine ilmus!

Tema nägu tundsin ma juba imetlemisväärse portree järgi, mis rippus vürsti kabinetis; olin seda portreed vaadelnud ja uurinud kogu selle kuu. Tema sealolekul jäin veel minutiks kolmeks kabinetti ega pööranud hetkekski pilku ta näolt. Aga kui ma poleks tundnud portreed ja kui selle kolme minuti pärast oleks minult küsitud: „Kuidas ta välja näeb?“ – ei oleks ma osanud vastata, sest mu silmade ees hõljus nagu mingi udu.

Neist kolmest minutist mäletan vaid üht tõeliselt ilusat naist, keda vürst suudles ja käega ristitas, ja kes järsku kiiresti minu poole vaatas – vaatas kohe, niipea kui sisse astus. Kuulsin selgesti, kuidas vürst, nähtavasti minule viidates, mingi lühida naeruga pomises midagi uuest sekretärist ja nimetas mu nime. Daam tõstis oma näo, vaatas mind halvustava pilguga ja naeratas nii ülbelt, et ma järsku liigahtasin, vürsti ette sammusin ja pomisesin lõgisevate hammastega, jättes sõnad lõpetamata, ise kohutavalt värisedes:

„Nüüdsest peale ma ... mul on nüüd omad asjad ... ma lähen.“

Ja ma pöördusin ning väljusin. Keegi ei lausunud mulle sõnagi, ka mitte vürst; kõik ainult vaatasid. Vürst ütles mulle hiljem, et ma olevat muutunud väga kahvatuks, nii et talle „tuli lihtsalt hirm peale“.

See ei tähenda midagi!

1 Sahin (pr). Siin: alusseeliku taftvoldid, mille kahinat oli kaugele kuulda.

2 Kaunitar (pr).

3 Arssin – endine Vene pikkusmõõt, 71,12 cm.

4 Nael – endisaegne kaaluühik, 409,5 g.

5 Verst – endisaegne pikkusmõõt, u 1 km.

6 Friedrich von Schiller (1759–1805), Saksa kirjanik.

7 Mu kallis (pr).

8 Armas laps (pr).

9 Abee (pr).

10 Verssok – endine Vene pikkusmõõt, 4,45 cm.

11 Vaene laps! (pr).

12 Muuseas! (pr).

13 Eks ole? (pr).

14 Eh, aga … Ma ju tunnen naisi! (pr).

15 Nad on võluvad (pr).

16 Ma tean kõike, aga mitte midagi head (pr).

17 Aga on see vast mõte! (pr).

18 Kallis laps, ma armastan Jumalat … (pr).

19 See oli rumal (pr).

20 Elupaik (pr).

21 Veel üks asi! (pr).

22 Tundmatuse vallast (pr).

23 See nurjatu lugu! (pr).

24 Aga kuule! (pr).