Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 7

III

Оглавление

Olen lõpetanud gümnaasiumi ja praegu olen kahekümne ühe aastane. Mu perekonnanimi on Dolgoruki ning minu juriidiline isa on Makar Ivanovitš Dolgoruki, härraste Versilovite endine mõisateenija ja pärisori. Nii ma siis olen seaduslik, ehkki tõepoolest ülimal määral ebaseaduslik poeg ja mu päritolu suhtes ei ole mingit kahtlust. Asi aga juhtus järgmiselt: kahekümne kahe aasta eest külastas mõisnik Versilov (tema ongi mu isa), kakskümmend viis aastat vana, oma mõisa Tuula kubermangus. Oletan, et tollal oli ta veel midagi üpris iseloomutut. Huvitav on, et see inimene, kes mind juba lapsepõlvest alates hämmastas, kellel oli nii suur mõju kogu mu hingelaadile ja kes võib-olla oli kauaks kogu mu tuleviku iseendaga nakatanud – et see inimene on veel praegugi mulle väga mitmes mõttes täielikuks mõistatuseks. Muide, sellest pärastpoole. Seda ei saa nii lihtsalt jutustada. Niigi saab kogu mu vihik täidetud selle inimesega.

Tollal oli ta parajasti lesestunud, st oma elu kahekümne viiendal aastal. Ta oli abielus olnud kõrgseltskonda kuuluva, kuid mitte eriti rikka preili Fanariotovaga, kellelt tal oli poeg ja tütar. Minu materjalides on andmed selle teda nii enneaegu maha jätnud abikaasa kohta õige katkendlikud; üldse on ju paljugi Versilovi eraelusse puutuvat jäänud mulle kättesaamatuks. Selle ajani oli ta minu vastu alati uhke, kõrk, kinnine ja hooletu, vaatamata mõnel hetkel väljenduvale nagu alandlikkusele minu ees. Igatahes märgin siin ette ära, et edaspidi sellele viidata, et ta raiskas oma elus ära kolm õige suurt varandust, nelisada tuhat ja rohkemgi. Praegu pole tal loomulikult kopikatki.

Tookord ilmus ta külla „jumal teab miks“, nii ta vähemalt ise sõnas mulle kunagi hiljem. Nagu harilikult ei olnud ta väiksed lapsed temaga, vaid nad olid sugulaste juures, nii kohtleski ta kogu elu oma lapsi, seaduslikke ja mitteseaduslikke. Teenijaid oli selles mõisas päris palju, nende seas ka aednik Makar Ivanovitš Dolgoruki. Tähendan siin, et sellest juba kord lõplikult lahti saada: väga harva on vist küll keegi nii palju nördimust tundnud oma perekonnanime pärast kui mina kogu oma elu jooksul. See oli mõistagi rumal, kuid nii see oli. Iga kord, kui ma kuhugi kooli astusin või muidu kohtasin isikuid, kellele olin oma vanuse tõttu kohustatud endast aru andma, ühesõnaga, iga nigel õpetajake, iga guvernöör, inspektor, papp – kõik, olgu kes nad olid, küsides mu nime, pidasid millegipärast vajalikuks lisada:

„Vürst Dolgoruki?“

Ja iga kord olin ma sunnitud sellele nende tarbetule küsimusele vastama:

„Ei, lihtsalt Dolgoruki.“

See lihtsalt hakkas mind lõpuks hulluks ajama. Mainin kui fenomeni, et ma ei mäleta ainustki erandit – kõik küsisid. Ja paljudel nähtavasti ei olnud selleks mingit vajadust; ja ma üldse ei tea, mis pagana pärast oleks kellelegi võinud seda vaja olla. Aga kõik küsisid, kõik kuni viimseni. Kuulnud, et olen lihtsalt Dolgoruki, mõõtis küsija mind harilikult nüri ja rumal-ükskõikse pilguga, mis tunnistas, et ta ei tea ise ka, miks ta küsis, ja eemaldus. Kaasõpilased küsisid eriti solvavalt. Kuidas koolipoiss küsitleb uustulnukat? Jahmunud ja kohmetu „uus“ on kooli (ükskõik millisesse) astumise esimesel päeval ju kõikide ohver: talle jagatakse käske, teda nöögitakse, teda koheldakse kui teenrit. Mõni tüse, lihav poisivolask seisatab äkki otse oma ohvri ees ning mõõdab teda mõne hetke jooksul pika, karmi ja upsaka pilguga. „Uus“ seisab vaikides tema ees, ning kui ta pole just argpüks, vaatab kõõrdi ja ootab, mis tuleb.

„Kuidas su nimi on?“

„Dolgoruki.“

„Vürst Dolgoruki?“

„Ei, lihtsalt Dolgoruki.“

„Ahaa, lihtsalt! Lollpea!“

Ja tal on õigus: pole midagi lollimat kui omada Dolgoruki nime ja mitte olla vürst. Seda lollust kannan ma koormana ilma oma süüta. Pärastpoole, kui ma juba hakkasin kõvasti vihastuma, siis vastasin küsimusele „Kas sa oled vürst?“ alati „Ei, olen mõisateenija, endise pärisorja poeg“.

Hiljem, kui mind valdas juba äärmine raev, vastasin küsimusele „Kas olete vürst?“ kord kindlatooniliselt: „Ei, lihtsalt Dolgoruki, härra Versilovi, oma endise isanda ebaseaduslik poeg.“

Selle vastuse mõtlesin välja juba gümnaasiumi kuuendas klassis, ja kuigi ma õige pea kindlalt veendusin, et see oli rumal, ei lakanud ma siiski otsemaid rumalasti käitumast. Mäletan, et üks õpetaja – muide ainus – leidis, et ma olevat „täis tasuhimulist ja ühiskondlikku ideed“. Üldiselt aga võeti see minu turtsakas väljendus vastu mingi mind solvava mõtlikkusega. Lõpuks ütles üks kaasõpilane, väga terava keelega poiss, kellega ma üldse vast kord aastas rääkisin, mulle tõsise näoga, kuid veidi kõrvale vaadates:

„Säärased tunded teevad teile muidugi au ja kahtlemata on teil põhjust uhkustadagi, kuid mina teie asemel ikkagi ei pidutseks nii väga sellepärast, et olen väljaspool abielu sündinud ... Teie aga käite ringi nagu mõni nimepäevalaps!“

Sestsaadik ma lakkasin kiitlemast, et olen ebaseaduslik poeg.

Kordan, et on üpris raske kirjutada vene keeles: olen nüüd juba kolm lehekülge täis kirjutanud sellest, kuidas ma eluaeg olen vihastunud oma perekonnanime pärast, ja kindlasti on nüüd lugeja juba järeldanud, et vihastungi nimelt seepärast, et ma ei ole vürst, vaid lihtsalt Dolgoruki. Ent mulle oleks alandav ennast õigustada ja asja veel kord seletama hakata.

Nooruk

Подняться наверх