Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 13

Küsida raha, kuigi palka, on üpris vastik asi, kui tunned kuskil südametunnistuse soppides, et sa pole seda päriselt ära teeninud. Vahepeal oli ema, sosistades salaja mu õega, kavatsenud Versilovi selja taga („et mitte kurvastada Andrei Petrovitšit“) viia panti oma pühapildikapist ühe ikooni, mis talle millegipärast ülikallis oli. Minu palk pidi olema viiskümmend rubla kuus, kuid ma ei teadnud, kuidas selle kätte saan; kui mind kohale sobitati, ei öeldud mulle selle kohta midagi. Kolme päeva eest ametnikuga allkorrusel kokku juhtudes olin talt küsinud: kelle poole tuleb siin palga saamiseks pöörduda? Too vaatas mulle otsa, imestusnaeratus näol (ta ei sallinud mind):

„Kas teie saate ka palka?“

Ma arvasin juba, et ta minu vastuse järel veel lisab: „Mille eest õigupoolest?“

Kuid ta vastas vaid kuivalt, et ta „ei tea sellest midagi“, ja pistis nina jälle oma joonitud raamatusse, kuhu ta mingisugustest paberikestest mingisuguseid arveid üle kandis.

Muide, ta teadis väga hästi, et ma siiski olin midagi teinud. Veel kahe nädala eest olin ma istunud täpselt neli päeva töö kallal, mille ta ise oli mulle andnud: pidin mustandist puhtalt ümber kirjutama, kuid selgus, et peaaegu kogu töö tuli ümber teha. See oli pikk rodu vürsti „mõtteid“, mida ta kavatses aktsionäride komiteele esitada. Neid tuli kooskõlastada, ühtlustada ja ka stiili poolest parandada. Pärast istusime vürstiga kogu päeva selle märgukirja kallal ja ta vaidles minuga väga ägedalt, kuid oli siiski tööga väga rahul; ei tea vaid, kas ta esitas oma märgukirja või mitte? Ma mitte ei mainigi veel kahte või kolme samuti ärilise iseloomuga kirja, mis ma tema palvel kirjutasin.

Palka paluda oli mulle ebameeldiv veel sellepärast, et olin otsustanud töökohast loobuda, aimates juba ette, et mul tuleb vältimatute asjaolude tõttu siitki lahkuda. Tollel hommikul ärgates ja ülal oma pisitillukeses kambrikeses riietudes tundsin, kuidas süda hakkas pekslema, ja kuigi ma sülitasin vihast, tundsin vürsti majja astudes jälle sama ärevust: sel hommikul pidi saabuma too isik, naisterahvas, kelle tulemisest ma lootsin selgitust kõigele, mis mind piinas! See oli nimelt vürsti tütar, toosama kindraliproua Ahmakova, noor lesk, kellest ma juba rääkisin ja kes oli suures vaenus Versiloviga. Lõpuks ometi kirjutasin selle nime! Ma muidugi ei olnud teda kunagi näinud ega osanud ette kujutada, kuidas ma temaga räägin ja kas üldse räägingi, kuid ma kujutlesin (ja ehk küllaltki põhjendatult), et tema tulekuga hajub ka minu silmis Versilovit ümbritsev pimedus. Ma ei suutnud jääda kindlaks: mul oli väga piinlik, et juba esimesel sammul nii arg ja saamatu olen; oli aga ka väga huvitav ja mis peamine, oli vastik – koguni kolm muljet. Mäletan peast kogu seda päeva!

Tütre arvatavast saabumisest ei teadnud minu vürst veel midagi ja oletas, et ta sõidab võib-olla alles nädala pärast Moskvast tagasi. Mina aga kuulsin sellest eile päris juhuslikult: Tatjana Pavlovna rääkis kogemata minu juuresolekul mu emale, et oli saanud kindraliproualt kirja. Olgugi et nad omavahel sosistasid ja rääkisid vaid vihjamisi, taipasin ma siiski. Mõistagi ei kuulatanud ma spetsiaalselt, kuid ei suutnud ka kuulamata jätta, kui nägin, kuidas teade selle naise saabumisest mu ema äkki erutas.

Vanamehele ei tahtnud ma sellest teatada, sest panin kogu aja tähele, kuidas ta kartis selle naise tulekut. Päeva kolme eest lobises ta välja, kuigi arglikult ja vihjamisi, et ta kardab tütre saabudes minu pärast, st et siis ta saab minu pärast tutistada. Pean siiski lisama, et peresuhetes säilitas ta ometigi oma iseseisvuse ja peremehelikkuse, eriti raha asjus. Algul arvasin ma temast, et ta on täielik vanaeit, kuid pärastpoole tuli ses mõttes pisut ümber otsustada, et kui ta ongi vana naine, siis on temas ikkagi säilinud teataval määral kangekaelsust, kui mitte täielikku mehisust. Oli hetki, kus tema iseloomuga – mis nähtavasti iseenesest oli arglik ja alistuv – mitte kuidagi toime ei saadud. Versilov selgitas mulle seda hiljem põhjalikumalt. Mainin siin huvitavat seika, et me temaga peaaegu kunagi ei rääkinud kindraliprouast, me just nagu vältisime seda jutuainet: eriti mina vältisin, tema omalt poolt aga hoidus rääkimast Versilovist ja ma taipasin kohe, et ta ei vastaks mulle, kui esitaksingi talle mõne nendest helladest küsimustest, mis mind nii väga huvitasid.

Kui keegi aga tahaks teada, millest me siis kogu selle kuu jooksul õige vestlesime, siis vastan, et rääkisime õigupoolest kõikvõimalikest maailma asjadest, kuid alati kummalistest asjadest. Mulle meeldis väga tema ülisuur naiivsus, millega ta mind kohtles. Mõnikord vaatasin seda inimest äärmise imestusega ja küsisin endalt: „Kus ta ometi varem istungitel osales? Talle oleks ju paras paik meie gümnaasiumis, ja veel neljandas klassis – seal saaks temast üliarmsa seltsilise.“ Ka tema nägu pani mind enam kui kord imestama: see oli näiliselt väga tõsine (ja peaaegu ilus) kuivetu nägu; tihedad hallid käharad juuksed, siirad silmad; ta oli üldse kuivetu ja hea kehaga, kuid tema näol oli ebameeldiv, peaaegu ebasünnis omadus muutuda äärmiselt tõsisest järsku liigagi lõbusaks, nii et seda esimest korda nähes poleks kuidagi teadnud midagi selletaolist oodata. Rääkisin sellest Versilovile, kes mind huviga kuulas, sest nähtavasti ei olnud ta pidanud mind suuteliseks selliseid tähelepanekuid tegema; ta täheldas põgusalt, et see nähtus on vürsti juures ilmnenud pärast haigust ja arvatavasti alles üsna hiljuti.

Peamiselt arutasime kahe abstraktse teema üle: targutasime Jumala ja Tema olemise üle, st kas Teda on või ei ole, ja naistest. Vürst oli väga usklik ja tundlik. Kabinetis rippus tohutu suur ikoonikapp õlilambikesega. Kuid äkki valdas teda mingi kihk – ja ta hakkas järsku kahtlema Jumala olemasolus ning rääkis veidraid asju, ilmselt kutsudes mind vaidlema. Sellesse ideesse suhtusin ma üldiselt üsna ükskõikselt, kuid ometi lasksime mõlemad endid sellest väga haarata ja alati siiralt. Üldse meenutan neid vestlusi praegugi suurima heameelega. Kuid kõige meelsamini vestles ta ikkagi naistest, mina aga ei sallinud selleteemalisi jutte ja seetõttu ei võinud ma talle heaks vestluskaaslaseks olla; mõnikord see otse kurvastas teda.

Sel hommikul, kui ma saabusin, alustas ta jälle sedalaadi vestlust. Leidsin ta lõbus-naljatlevas tujus, eile minu lahkumisel oli ta aga millegipärast otsata kurb olnud. Kuid mul oli vaja veel täna tingimata lõpule viia palgaasi – enne teatud isiku saabumist. Ootasin, et meie vestlust täna kindlasti katkestatakse (ega süda põhjuseta nii väga pekselnud) – ja siis ma võib-olla ei söandaks enam rahaasjust rääkida. Et jutt aga sugugi raha poole ei kaldunud, ma loomulikult vihastusin oma rumaluse üle ja, nagu mäletan, pahvatasin pahameeles ta mingi liiga lõbusa küsimuse peale suure ägedusega välja oma vaated naiste kohta. Aga selgus, et see tegi asja talle veelgi huvitavamaks.