Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 9

Aga küllalt juba küsimustest ja skandaalsetest üksikasjadest. Versilov, olles minu ema eest maksnud Makar Ivanovitšile lunaraha, sõitis peagi mõisast ära ja sestsaadik, nagu ma juba ülal mainisingi, vedas ta teda peaaegu igale poole endaga kaasa peale nende kordade, kui lahkus kauaks; neil juhtudel jättis ta ema enamasti tädikese, st Tatjana Pavlovna Prutkova hooleks, kes sellistel kordadel alati kuskilt esile kerkis. Nad elasid Moskvas, elasid teisteski linnades ja maal, välismaalgi ja lõpuks Peterburis. Kõigest sellest edaspidi – või ei tasugi vaeva. Ütlen vaid, et aasta pärast Makar Ivanovitši lugu ilmusin päevavalgele mina, veel aasta pärast minu õde ja siis, juba kümme või üksteist aastat hiljem, kidur poisike, mu noorim vend, kes suri mõne kuu pärast. Selle lapse piinarikas sünnitamine kustutas mu ema ilu, nii vähemalt räägiti mulle: ta hakkas kiiresti vananema ja jäi põduraks.

Ent ühendus Makar Ivanovitšiga ei katkenud kunagi. Kus Versilovid ka olid, kas elasid mitu aastat ühes kohas või kolisid, andis Makar Ivanovitš „perekonnale“ tingimata endast teada. Tekkis mingi iseäralik vahekord, osaliselt pidulik ja peaaegu tõsine. Aadliku elus lisanduks seda laadi suhtele paratamatult pisut koomilist, tean seda, kuid siin midagi sellist ei olnud.

Kirju läkitati kaks korda aastas, ei rohkem ega vähem, ja need kõik olid üksteisega äärmiselt sarnased. Olen neid näinud: neis on väga vähe isiklikku, just vastupidi, on vaid võimalikult pidulikult sõnastatud teateid üldisematest sündmustest ja üldisematest tunnetest, kui nii võib väljendada tunnete kohta: kõigepealt teated oma tervisest, siis küsimused teiste tervise kohta, siis head soovid, pühalikud tervitused ja õnnistused – ja ongi kõik. Säärases üldistuses ja impersonaalsuses seisnebki nähtavasti selle keskkonna tooni korralikkus ja laitmatu käitumise ülim oskus. „Oma armastusväärsele ja aulisele abikaasa Sofja Andrejevnale läkitame sügavaima kummarduse ... Meie kallitele lapsukestele saadan isaliku õnnistuse igaveseks ajaks.“

Mu ema vastas Makar Ivanovitšile alati kiires korras ja täpselt samalaadsete kirjadega. Versilov loomulikult ei võtnud sellest kirjavahetusest osa. Makar Ivanovitš kirjutas õige mitmest Venemaa nurgast, linnadest ja kloostritest, kus ta vahel pikemat aega oleskles. Temast oli saanud niinimetatud igavene palverändur. Ta ei palunud kunagi midagi; see-eest aga ilmus ta nii umbes iga kolme aasta tagant kindlasti koju külla ja peatus mu ema juures, kellel oli alati oma korter, Versilovi omast eraldi. Sellest tuleb mul veel pärastpoolegi jutustada, kuid siinkohal mainin vaid, et Makar Ivanovitš ei lösutanud külalistetoas diivanitel, vaid viibis alati tagasihoidlikult mõnes kõrvalruumis. Kauaks ta ei jäänud, päevaks viieks, nädalaks vahest.

Unustasin ütlemast, et ta armastas ja austas kohutavalt oma perekonnanime Dolgoruki. See on mõistagi naeruväärne lollus. Kõige rumalam on veel see, et talle meeldis nimi just seetõttu, et on olemas vürstid Dolgorukid. Veider arusaamine asjadest, täiesti vastuokslik!

Kui ma ütlesingi, et kogu perekond oli alaliselt koos, siis muidugi ilma minuta. Mina olin nagu heidik ja peaaegu sündimisest saadik võõraste juures. Kuid mitte mingi erilise eesmärgi tõttu, vaid see kukkus kuidagi iseenesest nii välja. Kui ema sünnitas, oli ta veel noor ja ilus, järelikult Versilov vajas teda, pisike kisakõri aga oli mõistagi neile takistuseks, eriti reisidel. Seetõttu juhtuski nii, et kuni oma kahekümnenda eluaastani polnud ma oma ema peaaegu näinudki, välja arvatud kaks-kolm korda üsna põgusalt. Selle põhjuseks ei olnud ema tunded, vaid Versilovi kõrkus inimeste vastu.