Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 8

Niisiis, sellesse ilma Makar Ivanovitšitagi rohkearvulisse mõisateenijaskonda kuulus ka üks neiu ja ta oli juba kaheksateist aastat vana, kui viiekümneaastane Makar Dolgoruki äkki väljendas kavatsust teda naida. Mõisateenijate abielud sõlmiti pärisorjuse ajal teatavasti härraste loal ja mõnikord otse nende käsul. Tollal viibis mõisas tädike, kes polnud minu tädi, vaid oli ise mõisaomanik; kuid ei tea mispärast hüüdsid kõik teda kogu eluaeg tädiks, mitte ainult minu omaks, vaid üldse, ja seda samuti Versilovi perekonnas – neile oli ta muide tõepoolest kuidagi sugulane. See on Tatjana Pavlovna Prutkova. Siis oli tal veel samas kubermangus ja samas maakonnas kolmkümmend viis hinge oma orje. Mitte et ta just oleks valitsenud Versilovi mõisa (mis oli viissada hinge suur), vaid ta valvas heanaaberlikult selle järele ning see järelevalve, nagu olen kuulnud, oli niisama tõhus kui mõne õpetatud mõisavalitseja oma. Muide, tema teadmiste ja vilumusega ei ole mul põrmugi tegemist: tahan vaid juurde lisada, kõrvale heites väikesimagi meelituse või lipitsemise mõtte, et see Tatjana Pavlovna on õilis ja koguni omapärane olend.

Tema oligi see, kes sünge Makar Dolgoruki (ta olevat tollal sünge olnud) abielulisi kavatsusi ei tõkestanud, vaid vastupidi, julgustas neid millegipärast kõigiti. Sofja Andrejevna (toosama kaheksateistaastane mõisatüdruk, st minu ema) oli juba mitu aastat orb; tema kadunud isa, samuti mõisaori, kes oli väga austanud Makar Dolgorukit, olles talle millegi eest tänugi võlgu, oli kuue aasta eest oma surivoodis ja surmatunnil, räägitakse isegi, et vaid veerand tundi enne viimset hingetõmmet – nii et häda korral oleks seda võinud sonimisekski pidada, kui mees, olles pärisori, selletagi juba poleks olnud õigusvõimetu –, kogu mõisapere ja parajasti seal viibiva preestri juuresolekul lähemale kutsunud Makar Dolgoruki ning, viibates tütrele, avaldanud talle valjult ja rõhuga oma viimse tahte: „Kasvata üles ja võta naiseks.“ Kõik kuulsid seda. Mis puutub Makar Ivanovitšisse, siis ma ei tea, mis mõttega ta pärast abiellus, st kas väga meeleldi või vaid kohuse täitmiseks. Arvatavasti oli tal täieliku ükskõiksuse ilme. See oli inimene, kes juba tollal oskas „ennast näidata“. Mitte et ta just oleks olnud suur pühakirjatundja või kirjaoskaja (olgugi et ta põhjalikult tundis jumalateenistuste korda ja eriti mõnede pühakute elulugusid, kuid seda rohkem kuulu järgi), ka mitte sellepärast, et ta oleks olnud nii-öelda mingi mõisatargutaja, vaid tal oli lihtsalt kangekaelne, vahel isegi ohtlik iseloom. Ta rääkis iseteadlikult, otsustas ümberlükkamatu kindlusega ja lõpuks, tema enda hämmastava väljenduse järgi „elas aupaklikult“ – säärane ta siis tollal oli. Endastmõistetavalt austasid teda kõik, kuid räägiti ka, et keegi ei sallinud teda. Hoopis teine asi oli siis, kui ta lahkus mõisateenijate perest – siis vaadati talle juba kui pühakule ja paljukannatanule. Seda tean kindlasti.

Mis puutub minu emasse, siis tema kaheksateistkümnenda eluaastani pidas Tatjana Pavlovna teda enda juures, hoolimata kupja tungivast nõudmisest saata tüdruk Moskvasse õmblust õppima, ja andis talle teatud kasvatusegi, st õpetas õmblemist, lõigete tegemist, neitsilikku käitumist ja pisut lugemistki; korralikult kirjutama ei õppinud mu ema iialgi. Tema silmis oli abielu Makar Ivanovitšiga juba ammu otsustatud asi ja kõik, mis temaga tollal juhtus, leidis ta olevat oivalise ja parima; laulatusele läks ta nii rahuliku ilmega, nagu see säärasel juhul üldse võimalik on, nii et isegi Tatjana Pavlovna nimetas teda selle tõttu kalaks. Kõike seda oma ema tolleaegse iseloomu kohta kuulsin ma Tatjana Pavlovna enda suust. Versilov ilmus mõisa täpselt pool aastat pärast neid pulmi.

V

Tahan vaid nentida, et mul pole iialgi õnnestunud teada saada ega rahuldaval määral oletadagi, millest kogu see asi tema ja mu ema vahel algas. Olen täiesti valmis uskuma, mida Versilov mulle möödunud aastal punastades kinnitas, olgugi et ta kõigest sellest üsna vaba ja „vaimuka“ ilmega jutustas – nimelt, et nende vahel ei olnudki romaani ja kõik juhtus niisama. Usun, et nii oligi ja see puhtvenepärane väljend niisama on otse hurmav, kuid siiski olen ikka tahtnud teada saada, kuidas kõik nende vahel toimus. Mina ise olen alati vihanud neid jäledusi ja vihkan praegugi. Siin pole minu poolt muidugi tegemist ainult häbitu uudishimuga. Märgin, et kuni möödunud aastani ma oma ema peaaegu ei tundnudki, sest mind pandi juba pisikese lapsena võõraste juurde, et Versilovil oleks mugavam, millest muide veel edaspidigi juttu tuleb – ja sellepärast ei oska ma kuidagi kujutleda, milline nägu mu emal siis olla võis. Kui ta ehk ei olnudki eriti ilus, siis mis võis temas kütkestada sedalaadi inimest, nagu oli tolleaegne Versilov? Küsimus on mulle tähtis ses mõttes, et siin esineb see inimene väga huvitavast küljest. Sel põhjusel ma küsingi, mitte aga komblusetusest. Tema ise, see morn ja kinnine inimene, jutustas mulle meeldiva avameelsusega, mille ta tont teab kust välja tõi (otsekui taskust), kui nägi, et seda on vaja – niisiis, tema ise jutustas mulle, et ta oli tollal vägagi „rumal noor kutsikas“, kes oli parajasti läbi lugenud „Anton Goremõka“ ja „Polinka Saksi“, kaks kirjandusteost, millel on olnud ääretu suur tsiviliseeriv mõju meie tolleaegsele noorele põlvkonnale. Ta ütles veel, et võib-olla sõitiski ta tookord maale „Anton Goremõka“ mõjul – ja ta ütles seda vägagi tõsiselt. Mismoodi küll see „rumal kutsikas“ võis alustada suhteid minu emaga? Kujutlen praegu, et kui mul oleks kasvõi üksainus lugeja, siis see kindlasti pahvataks nüüd naerma minu kui äärmiselt naeruväärse nooruki üle, kes, olles säilitanud oma rumala süütuse, tikub arutlema ja lahendama seda, mida ta ei mõista.

Jah, tõsi küll, ma ei mõista veel, tunnistan seda üldse mitte uhkusest, sest tean vägagi hästi, kui rumal on selline kogenematu kahekümneaastane mühakas; ent ma ütlen sellele härrale, et ta ise ei mõista midagi, ja tõestangi talle seda. Õige küll, naisi ma ei tunne ega tahagi tunda, sest tahan neid kogu elu vältida ja andsin selle peale sõna. Seda aga tean ma igatahes kindlasti, et kui mõni naine võlub oma iluga või noh, millega ta oskab, juba esimesel silmapilgul, siis teise kallal seevastu tuleb enne veel pool aastat nii ja teisiti juurelda, enne kui taipad, mis temas on; ning et sellist õigesti tunda ja temasse armuda, selleks on vähe vaatamisest ja valmisolekust ükskõik milleks; peale selle peab veel olema mingi eriline anne. Selles olen veendunud, olgugi et ma midagi ei tea, ja kui asi oleks vastupidi, siis tuleks juba kõiki naisi korraga alandada lihtsalt koduloomade astmeni ja neid seesugusel kujul enda juures pidada; võib ju olla, et väga paljud seda tahaksidki.

Tean mitme isiku suust kindlalt, et mu ema ei olnud iludus, ehkki ma ise ei ole näinud tema tolleaegset portreepilti, mis kuskil peaks olema. Järelikult ei saanud temasse kiinduda esimesest pilgust. Lihtsaks „ajaviiteks“ oleks Versilov võinud valida teise; sobiv isik oligi olemas, pealegi vallaline, toatüdruk Anfisa Konstantinovna Sapožkova. Aga kui inimene tuli maale „Anton Goremõkaga“ ja siin, toetudes oma mõisnikuõigusele, rikkus kasvõi oma orja abielu pühadust, siis selline teguviis pidi ta endagi silmis väga siivutu olema, sest, ütlen veel kord, sellest „Anton Goremõkast“ rääkis ta äärmise tõsidusega alles mõne kuu eest, niisiis kakskümmend aastat hiljem. Ometi viidi Antonilt ära vaid hobune, siin aga naine! Nii et pidi ikkagi olema juhtunud midagi erakordset, mille tõttu mademoiselle Sapožkova kaotas (minu arvates küll võitis).

Ma usutlesin isa möödunud aastal, kui temaga rääkida sai (sest ega temaga alati kõnelda saanud), paar korda õige põhjalikult kõigi nende küsimuste suhtes ja märkasin, et see talle, vaatamata kogu oma suurilmalikkusele ja kahekümneaastasele vahele, oli äärmiselt vastumeelne. Kuid ma ei jätnud järele. Vähemalt üks kord siiski mäletan, ta pomises kuidagi veidralt, sama maailmamehelikult halvustava ilmega, millega ta endale nii mõnigi kord lubas mind kohelda, et mu ema oli üks neid kaitsetuid, keda sa – mitte et hakkaksid armastama – vastupidi, kaugeltki mitte –, aga millegipärast hakkad äkki haletsema, võib-olla nende leebuse pärast, muide, mispärast õigupoolest? Seda ei tea kunagi keegi, aga haletsed ja kaua; hakkad haletsema ja kiindud ... „Ühesõnaga, mu armas, mõnikord juhtub nii, et sa enam lahti ei pääsegi.“ Just seda ta mulle ütles ja kui asi tõepoolest nii oli, siis olen sunnitud tunnistama, et ta ei olnud tollal hoopiski säärane rumal kutsikas, nagu ta ise end tolle aja kohaselt iseloomustab. Seda mul oligi vaja selgitada.

Muide, samas ta väitis, et mu ema hakkas teda armastama oma „alandlikkuse“ tõttu. Oleks veel võinud välja mõelda, et orjuse tõttu! Seda luiskas ta vaid moe pärast, südametunnistuse kiuste, au ja õigluse kiuste!

Seda kõike rääkisin ma siin muidugi ema omamoodi kiitusena, ometi mainisin juba, et ma tolleaegsest temast midagi ei tea. Vähe sellest – tunnen nimelt selle miljöö ja nende haletsusväärsete mõistete kogu väljapääsematust, milles ta lapsepõlvest saadik kalgistus ja millesse ta pärastki kogu eluks takerdus. Sellele vaatamata juhtus õnnetus. Muide, pean midagi parandama: üles pilvedesse lennates unustasin tõsiasja, mille oleksin vastupidi pidanud kõigepealt esitama, nimelt: neil algabki asi otse õnnetusega. (Loodan, et lugeja ei hakka siin teesklema, nagu ei taipaks ta, mida ma sellega öelda tahan.) Ühesõnaga, asi algas nende vahel täiesti mõisniku moodi, sellest hoolimata, et mademoiselle Sapožkova jäeti kõrvale. Aga siin astun ma vahele ja kinnitan juba ette, et ma ei räägi endale sugugi vastu. Sest millest, oh jumal küll, millest võis selline inimene nagu Versilov tollal rääkida sellise isikuga nagu minu ema, isegi kui neid võitmatuim armastus sidus? Olen kuulnud liiderlike inimeste suust, et küllaltki sageli alustab mees naisterahvaga teatud suhteid täiesti vaikides, mis muidugi on koleduse ja jälkuse tipp; ometi Versilov, kui ta oleks tahtnudki, poleks arvatavasti saanud minu emaga teisiti alustada. Kas ta oleks ehk pidanud talle „Polinka Saksi“ tõlgendama? Ja pealegi ei olnud neil hoopiski mõttes vene kirjandus; seevastu tema oma sõnade järgi (sattunud kord parajasse tujusse, jutustas ta sellest) peitusid nad nurkadesse, varitsesid ja ootasid teineteist treppidel, põikasid õhetavate nägudega teineteisest eemale nagu pallid, kui keegi juhtus sealt mööduma, ja „türann-mõisnik“ värises viimase põrandaküürija ees, vaatamata kogu oma orjaaegsele võimule.

Kuid olgugi et asi algas mõisniku moodi, kujunes see ometi kuidagi teisiti, aga seletada õigupoolest siiski midagi ei saa. Asi muutub veelgi tumedamaks. Juba see on mõistatus, et nende armastus arenes nii suuremõõduliseks, sest Versilovi-taoliste esimene tingimus on ju – otsemaid hüljata, niipea kui eesmärk on saavutatud. Aga siin ei olnud nii. Selleks, et patustada nägusa kergatsliku mõisaplikaga (minu ema aga ei olnud kergats), pole lodeval „noorel kutsikal“ (ja nad kõik olid lodevad, kõik kuni viimseni, nii edumeelsed kui ka tagurlased) mitte ainult võimalusi, vaid see on otse vältimatu, eriti veel, kui arvestada tema kui noore lese romantilist seisundit ja jõudeelu. Kuid armuda kogu eluajaks, see on juba liig. Ma ju ei saa väita, et Versilov armastas teda, aga et ta kogu elu vedas teda enda järel, see on küll kindel.

Küsimusi seadsin ma üles hulga, kuid on üks kõige tähtsam, mida ma ei julgenud otse emale esitada, olgugi et me möödunud aastal teineteisele nii lähedasteks muutusime ja et ma pealegi, nagu jõhker ja tänamatu kutsikas kunagi, kes väidab, et tema ees ollakse süüdlased, kohtlesin teda õige hoolimatult. Küsimus on järgmine: kuidas võis tema, tema ise, olles juba pool aastat abielus, seejuures veel muserdatud ja maha surutud kõigist seadusliku abielu kohta kehtivatest kujutlustest, murtud nagu väeti kärbes; tema, kes austas oma Makar Ivanovitši sama palju kui mõnda jumalat, kuidas võis tema paari nädalaga sattuda sellisesse pattu? Ega mu ema ometi kõlblusetu naine olnud? Vastupidi, ütlen nüüd ette ära, et raske on kujutledagi puhtama hingega inimest, kui oli tema pärastpoole, kogu oma eluajal.

Kas saab seletada sellega, et ta toimis otsekui teadvusetuna, st mitte selles mõttes, nagu nüüd advokaadid väidavad mõrvarite ja varaste kohta, vaid olles haaratud võimsast mõjust, mis ohvri teatud süütuse korral teda valdab juba saatuslikult ja traagiliselt? Kes teab, võib-olla armus ta eluajaks ... tema rõivastuse lõikesse, tema pariislikku juukselahku, tema prantsuskeelsesse hääldamisse, nimelt prantsuskeelsesse, millest ta midagi ei taibanud, romanssi, mis noormees laulis klaveri ees, armus millessegi seninähtamatusse ja senikuulmatusse (ning Versilov oli väga ilus), ning ühes kõige sellega hakkas siis ka armastama meest ennast kõigi tema moerõivaste ja romanssidega. Olen kuulnud, et pärisorjuse aegu seda mõisatüdrukutega – ja just kõige ausamatega – mõnikord juhtus. Ma mõistan seda ja nurjatu oleks see, kes tahaks asja selgitada ainult orjaaja ja „alandlikkusega“! Järelikult võis selles noormehes ometi olla nii palju siirast ja veetlevat jõudu, et kütkestada seni nii puhast olendit ja mis peamine, temast nii põhjalikult ja täiesti erinevat olendit hoopis teisest maailmast ja teiselt maalt ning viia teda ilmsesse hukatusse? Et just hukatusse – ma loodan, et mu ema mõistis seda kogu elu; ainult kõndides ei mõelnud ta üldse surmale; aga nende „kaitsetutega“ on asi alati nii, et nad ise teavad, et on hukatus, aga tikuvad ikka.

Olles patustanud, tunnistasid nad endid kohe süüdi. Versilov jutustas väga vaimukalt, kuidas ta nuttis, peites näo Makar Ivanovitši õlale, kelle ta just selleks oli oma kabinetti kutsunud: naine aga, naine lebas sellal minestuses oma tillukeses õuekambrikeses.