Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 12

Samal üheksateistkümnendal kuupäeval pidin ka saama esimese palga oma teenistuse eest Peterburis „erakohal“. Nad ei küsinudki minu arvamust selle töö suhtes, vaid panid mu lihtsalt saabumise esimesel päeval sinna. See oli väga ebaviisakas ja ma olin peaaegu kohustatud protestima. See koht oli vana vürst Sokolski majas. Kuid siis kohe protestida – see oleks tähendanud nendega otsemaid suhted katkestada; see ei kohutanud mind küll sugugi, kuid oleks kahjustanud mu olulisi eesmärke ja sellepärast võtsin koha ajutiseks vastu, vaikides, kaitstes vaikimisega oma väärikust. Seletan kohe alguses, et see vürst Sokolski, väga rikas mees ja salanõunik, ei olnud sugulane neile Moskva vürstidele Sokolskitele (tähtsusetutele ja vaestele juba mitme põlve jooksul), kellega Versilov protsessis. Need olid vaid nimekaimud. Sellele vaatamata oli vana vürst väga huvitatud nende saatusest ja eriti armastas ta üht neist vürstidest, nii-öelda nende suguseltsi pead – noort ohvitseri. Versilovil oli veel hiljuti olnud tohutu suur mõju kõigile vana vürsti asjadele, ja ta oli tema sõber, kummaline sõber, sest, nii palju kui mina tähele panin, kartis see vaene vürst teda hirmsasti – mitte ainult tollal, kui ma teenistusse astusin, vaid oli seda nähtavasti teinud alati, kogu nende sõpruse kestel. Muide, neil ei olnud juba ammu teineteisega läbikäimist; autu tegu, milles Versilovit süüdistati, puudutas just vürsti perekonda. Kuid siis ilmus Tatjana Pavlovna ning segas ennast asjasse ja tema vahendusel paigutatigi mind vanamehe juurde, kes soovis mõnda „noormeest“ oma kabinetti. Seejuures ilmnes, et ta soovis hirmsasti teha midagi ka Versilovile meelepärast, nii-öelda astuda esimese sammu tema poole, ja Versilov lubas seda. Vana vürst aga korraldas asja oma kindralilesest tütre äraolekul, kes talle kindlasti ei oleks seda sammu lubanud. Sellest hiljem, kuid märgin, et just see imelik suhtumine Versilovisse võitiski mind tema poole. Mul tekkisid kaalutlused, et kui solvatud pere pea ikka endiselt suhtub Versilovisse lugupidamisega, siis järelikult peavad Versilovi alatuse kohta levitatud kuuldused olema mõttetud või vähemalt kahtlased. Osaliselt see asjaolu takistaski mind protestimast teenistusse astumise vastu: kohale asudes lootsin kõike seda järele uurida.

See Tatjana Pavlovna mängis kummalist rolli sellal, kui ma teda Peterburis kohtasin. Olin ta peaaegu unustanud ega teadnud kuidagi arvata, et tal siin nii suur tähtsus on. Olin temaga oma Moskva elu jooksul juba ennegi kolm või neli korda kokku puutunud; ta ilmus jumal teab kust kellegi ülesandel ikka siis, kui mind oli vaja kuhugi paigutada – kui ma astusin Touchari viletsasse pansioni või pärast, kaks ja pool aastat hiljem, kui mind viidi üle gümnaasiumi ja paigutati korterisse unustamatu Nikolai Semjonovitši juurde. Ilmudes veetis ta kogu päeva minu seltsis, revideeris mu pesu, riideid, sõitis minuga Kuznetskile ja muidu linna, ostis mulle vajalikke asju, ühesõnaga, korraldas kogu mu kaasavara kuni viimse karbikese ja taskunoani; seejuures sisises ta kogu aja mu peale, tõreles minuga, näägutas, eksamineeris mind, seadis mulle eeskujuks mingeid fantastilisi poisikesi oma tuttavate ja sugulaste ringist, kes tema sõnade järgi olid kõik minust palju paremad, ja ta isegi näpistas mind, aga müksas kohe kindlasti, ja mitu korda ning üsna valusasti. Kui ta oli mu asjad korraldanud ja mind kohale seadnud, kadus ta jälle jäljetult mitmeks aastaks. Niisiis tema ilmuski niipea, kui olin saabunud, ja jälle selleks, et mind kohale seada. Ta oli kuivetu pisike kuju linnunokataolise terava ninakese ja teravate linnusilmadega. Versilovit teenis ta nagu ori ja kummardas teda nagu paavsti, kuid täie veendumusega. Kuid peagi panin ma imestusega tähele, et eranditult kõik austasid teda kõikjal ja mis peaasi, kõik tundsid igal pool. Vana vürst Sokolski suhtus temasse haruldase lugupidamisega, ka ta perekond, isegi need Versilovi nii uhked lapsed, samuti Fanariotovite pool – ja seejuures elatas ta ennast õmblustöödega, mingisuguste pitside pesemisega, töötas kauplustele. Meie läksime temaga kohe esimesest sõnast tülli, sest ta lubas endale otsemaid minuga pragama hakata nagu vanasti, kuue aasta eest; sestsaadik me tülitsesime iga päev; kuid see asjaolu ei takistanud meid vahel ka vestlemast ja ma pean möönma, et kuu lõpu poole hakkas ta mulle juba meeldima; arvan, et oma iseloomu kindlameelse sõltumatuse tõttu. Seda ma, muide, talle teatavaks ei teinud.

Taipasin kohe, et mind määrati selle haige rauga juurde kohale ainult selleks, et teda „lõbustada“ ja et selles seisneski kogu mu teenistus. Loomulikult oli see mulle alandav ja ma tahtsin juba vastavaid samme astuda, kuid peagi äratas see vana veidrik minus midagi päris ootamatut, nagu haletsust, ja kuu lõpuks oli ta mulle kuidagi imelikul viisil armsakski saanud, vähemalt ma loobusin kavatsusest ta vastu jäme olla. Muide, ega ta ei olnudki vanem kui kuuskümmend.

Siin tuli kogu lugu välja. Umbes poolteise aasta eest oli teda äkki vallanud haigushoog; ta oli kuhugi sõitnud ja jäänud teel vaimuhaigeks, nii et tekkis midagi skandaalitaolist, millest Peterburi seltskonnas palju räägiti. Nagu sellistel juhtudel sünnis, toimetati ta otsekohe välismaale, kuid umbes viie kuu pärast oli ta äkki jälle nähtavale ilmunud ja seejuures täies tervises, olgugi et ta lahkus teenistusest. Versilov kinnitas tõsiselt (ja tuntava ägedusega), et vaimuhaigust üldse ei olnudki, oli ainult närvivapustus. Seda Versilovi ägedust märkasin ma kohe. Märgin muide, et mina olin peaaegu samal arvamusel. Vanamees näis vaid mõnikord liiga kerglasena, mis sugugi ei sobinud tema aastatega; nagu teati rääkida, ei olevat seda varem üldse olnud. Räägiti, et ta oli varem kuskil kellegi nõuandjaks olnud ja et ta oli kunagi ühe talle usaldatud ülesande puhul näidanud liiga suurt agarust ja silma paistnud. Olles vürsti tundnud kuu aega, ei oleks ma mingil moel aimanud tema erilist võimet olla nõuandja.

Tema juures pandi tähele (kuigi mina ei märganud), et pärast haigust tekkis tal teatud eriline kalduvus võimalikult kiiresti abielluda ja nagu oleks ta püüdnud selle poolteise aasta jooksul seda juba mitu korda täide viia. Räägiti ka, et seltskonnas sellest teatakse ja mõnel pool ollakse huvitatud. Et aga see kalduvus ei vastanud mõne teda ümbritseva isiku huvidele, valvati rauka igast küljest.

Tema oma perekond oli väike; ta oli juba kakskümmend aastat lesk ja tal oli üksainus tütar, toosama lesk kindraliproua, keda nüüd iga päev Moskvast koju oodati, noor daam, kelle iseloomu vürst ilmselt kartis. Kuid tal oli lõpmatu palju kaugeid sugulasi, enamasti ta kadunud abikaasa poolt, kes kõik olid peaaegu kerjused või igatahes väga vaesed; peale selle veel hulk igasuguseid hoolealuseid ja kasutütreid, keda ta heategudega üle külvas ja kes kõik ootasid endale osakest tema pärandist, seepärast aitasid kõik kindraliprouat vanuri valvamisel.

Pealegi oli tal juba väga noorelt üks veidrus. Ma ei tea õigupoolest, kas naljakas või mitte: panna vaeseid neidusid mehele. Ta oli neid mehele pannud juba kahekümne viie aasta jooksul, küll kaugeid sugulasi, küll oma abikaasa mõningate nõbude tütretütreid, küll ristitütreid, ta pani mehele isegi oma uksehoidja tütre. Ta võttis neid oma majja juba pisikeste tütarlastena, kasvatas guvernantide ja prantslannade abil, koolitas parimates õppeasutustes ja lõpuks pani mehele, andis neile kaasavara. Kogu see seltskond tungles alati tema ümber. Need kasutütred sünnitasid siis abielus veelgi tütarlapsi; kogu juurde sigitatud tütarlastekari püüdles omakorda pääseda kasutütarde ringi: igal pool pidi ta olema ristiisaks, kõik nad ilmusid teda nimepäeva puhul õnnitlema ning kogu see asi oli talle ülimal määral meeldiv ja mõnus.

Tema teenistusse astudes märkasin kohe, et vanamehe peas pesitses rõhuv veendumus – ja seda oli võimatu mitte märgata –, nagu oleks seltskonnas hakatud tema peale kuidagi naljakalt vaatama, nagu suhtuksid kõik temasse nüüd teisiti kui enne; sellest muljest ei vabanenud ta isegi kõige lõbusamatel seltskondlikel koosviibimistel. Vanamees muutus umbusklikuks ja arvas kõigi pilkudes midagi leidvat. Teda ilmselt piinas mõte, et äkki teda peetakse nüüdki veel vaimuhaigeks; isegi mind vaatas ta vahel umbusklikult. Ja kui ta oleks teada saanud, et keegi tema kohta midagi sellist väidab või sellekohaseid kuuldusi levitab, siis arvan, oleks see nii äärmiselt leebe inimene muutunud tolle isiku leppimatuks vaenlaseks. Seda asjaolu palun tähele panna. Lisan veel, et see otsustaski, et ma juba esimesest päevast ei käitunud tema suhtes jämedalt; veel enam – ma isegi rõõmustasin, kui sain mõnikord tema meelt lahutada või teda lõbustada; ma ei arva, et see ülestunnistus võiks mu väärikusele varju heita.

Suurem osa tema kapitalist oli käibel. Ta oli juba pärast haigust astunud ühe suure ja väga soliidse aktsiaseltsi osanikuks. Olgugi et asja juhtisid teised, oli temagi sellest väga huvitatud, käis aktsionäride koosolekutel, ta valiti asutajaliikmeks, ta võttis osa nõukogu istungitest, pidas pikki kõnesid, vaidles vastu, tõstis kõvasti häält, ja seda kõike nähtava heameelega. Talle meeldis väga kõnesid pidada: vähemalt siis võisid kõik tema mõistuses veenduda. Ja üldse armastas ta hirmsasti isegi kõige intiimsemas eraelus oma vestlusse eriti sügavmõttelisi ütlusi või teravmeelseid sõnakesi lükkida; mõistan seda liiga hästi. Maja alumisel korrusel oli sisse seatud midagi kontoritaolist, kus üks ametnik tegeles äriasjade-, raamatu- ja arvepidamisega, olles ka majavalitseja. Antud ametnikust, kes peale selle teenis veel mingis riigiasutuses, jätkus täiesti maja asjaajamiseks, kuid vürsti enda soovil võeti mindki nagu sellele ametnikule abiks; ent mind viidi kohe üle vürsti kabinetti; ja seal ei olnud mul sageli tööd ega raamatuid või pabereidki ees, kasvõi silmapettekski.

Kirjutan nüüd ammu kainenenud inimesena ja nii mõneski suhtes peaaegu kõrvalseisjana; aga kuidas suudaksin ma kirjeldada oma tollal kõvasti südamesse juurdunud nukrust (mis mulle praegu nii elavalt meenus) – kuidas mu tolleaegset ärevust, mis paisus nii segase ja palavikulise seisundini, et ma öösiti magadagi ei saanud – oma kannatamatuse pärast, mõistatuste pärast, mille ma ise olin endale lahendada võtnud?