Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 14

„Mulle ei meeldi naised sellepärast, et nad on hoolimatud, sellepärast, et nad on saamatud, sellepärast, et nad pole iseseisvad ja sellepärastki, et nad riietuvad ebaviisakalt!“ lõpetasin oma pika seosetu sõnavalangu.

„Kullake, halasta!“ hüüdis vürst, muutudes hirmus lõbusaks, mis pani mind veel enam raevutsema.

Olen järeleandlik ja väiklane vaid pisiasjades, kuid peamistes asjades ei paindu ma kunagi. Tühiste asjade, mingite seltskondlike võtete korral võib aga minuga jumal teab mida teha ja ma olen alati seda iseloomujoont neednud. Mingist haisvast heasüdamlikkusest olen enam kui kord olnud valmis heaks kiitma isegi mõne elumeheliku kergatsi ütlusi, olles kütkestatud ainuüksi tema viisakusest, või siis tikkuma vaidlusse mõne lollpeaga, mis on juba päris andestamatu tegu. See johtub kõik seltskondliku väljaõppe puudumisest ja sellest, et olen kasvanud nurgas; tean seda, kuid järgmisel korral juhtub jälle sama asi. Sellepärast on mind vahel peetud kuueteistaastasekski. Kuid selle asemel, et omandada sedasama seltskondlikku väljaõpet, eelistan ma nüüdki veel tuhkamatsina nurgas istuda – mõnikord kõige misantroopilisemaski tujus, et: „Nojah, olen kohmetu, kuid – jumalaga!“ Ütlen seda päris tõsiselt ja alatiseks. Muide, seda ei kirjuta ma vürsti suhtes, isegi mitte tookordse vestluse suhtes.

„Ma ei räägi üldse teie lõbustuseks,“ ma peaaegu karjusin talle vastu, „vaid lihtsalt väljendan oma veendumust.“

„Aga kuidas siis naised hoolimatud on ja ebaviisakalt riietatud? See on uudis.“

„Nad on hoolimatud jah. Minge teatrisse, minge jalutama. Kõik mehed teavad õiget poolt, nad tulevad üksteisele vastu, annavad teed, tema paremal ja mina paremal. Naine, st daam – ma räägin daamidest – trügib otse teie peale, ei pane teid tähelegi, just nagu oleksite tingimata kohustatud kõrvale hüppama ja talle teed andma. Olen valmis talle kui nõrgemale olendile teed andma, aga miks on ta nii kindel, et ma olen kohustatud seda tegema – vot see on solvav! Ma sülitasin nende vastu tulles alati tuld ja tõrva. Ja selle peale nad karjuvad, et neid alandatakse, ja nõuavad võrdsust; mis võrdsust siin veel olla võib, kui tema mind jalgadega tallab või mulle liiva suhu topib!“

„Liiva!“

„Jah, sest nad on ebaviisakalt riietatud – ainult kõlvatu ei näe seda. Kohtutes suletakse uksed, kui tegemist on sündsusetusega: miks lubatakse neid tänavatele, kus on veel rohkem rahvast? Nad kannavad oma frou-frou’d1 päris avalikult taga, et näidata: vaat olen belle femme2; avalikult! Ma ei saa ju seda märkamata jätta ja noormeeski paneb tähele, ja laps, ebaküps poisike, märkab ka; see on alatu. Imetlegu vanad ohjeldamatud üleaisalööjad pealegi ja jooksku neile järele, keel suust väljas, kuid on ju olemas ka puhas noorsugu, keda on vaja kaitsta. Jääbki üle vaid sülitada. Käib teine mööda bulvarit, poolteist arssinat3 pikk saba taga, ja keerutab tolmu üles; kuidas sa käid sellise taga: kas jookse temast ette või karga kõrvale, muidu ta topib oma viis naela4 liiva sulle suhu ja ninna. Pealegi, see on ometi siid, tema aga veab seda kolm versta mööda kive, ainult moe pärast, mees aga saab senatis palka viissada rubla aastas: vaat seal siis need altkäemaksud istuvadki. Ma sülitasin alati, päris valjusti sülitasin ja sõimasin.“

Kuigi kirjutasin selle vestluse siin pisut humoristlikult ja selle tookordse tooniga, mõtlen samamoodi veel praegugi.

„Ja kas see sulle ebameeldivusi ei toonudki?“ uudishimutses vürst.

„Ma sülitan ja lähen oma teed. Muidugi, ta saab aru, kuid ei näita välja, tormab pead pööramata majesteetlikult edasi. Kuid päris tõsiselt kukkusin ma bulvaril sõimlema vaid üksainus kord, kahega, mõlemad sabadega, mina märkisin vaid valjult, et kleidisaba on solvav.“

„Kas nii ütlesidki?“

„Muidugi. Esiteks tallab ta ühiskondlikke tingimusi jalge alla, teiseks keerutab tolmu üles; tänav on aga kõigi jaoks: mina käin seal, teine käib, kolmas, Fjodor, Ivan, ükskõik kes. Seda ma ütlesingi. Ja üldse ei salli ma naiste kõnnakut, kui seda tagantpoolt vaadata; seda ütlesin ka, kuid vihjamisi.“

„Mu sõber, kuid nii võid sa ju väga tõsisesse sekeldusse sattuda: nad oleksid võinud sind rahukohtuniku ette tirida.“

„Midagi nad ei võinud. Polnud millegi peale kaevata: inimene käib nende kõrval ja räägib iseendaga. Igal inimesel on õigus väljendada oma veendumusi õhku. Ma rääkisin üldiselt, nende poole pöördumata. Nad ise tulid mulle kallale: hakkasid norima ja sõimasid palju hullemini kui mina: et piimahabe, ja vaja söömata jätta, ja nihilist, ja annavad politseiniku kätte, ja et ma seepärast tikungi neile ligi, et nad on üksi ja nõrgad naisterahvad, kui neil aga oleks meesterahvas kaasas, küll ma siis juba hänna jalge vahele tõmbaksin. Ütlesin rahulikult, et lõpetagu nad mulle kallale tungimine, mina aga lähen teisele poole teed. „Kuid selleks, et neile tõestada, et ma ei karda nende mehi ja olen valmis väljakutset vastu võtma, järgnen neile kahekümne sammu kaugusel nende majani, seejärel seisan maja ette ja ootan nende mehi.“ Ja nii ma tegingi.“

„Kas tõesti?“

„Muidugi, see oli lollus, kuid ma olin ärritatud. Nad vedasid mind päikeselõõsas üle kolme versta5 kuni instituutideni, sisenesid ühekorruselisse puumajja – väga korralikku, nagu pean möönma –, aga läbi akende oli majas näha palju lilli, kahte kanaarilindu, kolme toakoerakest ja raamitud estampe. Seisin maja ees tänaval pool tundi. Nad piilusid vargsi kolm korda välja ja lasid siis kõik rullkardinad alla. Lõpuks tuli jalgväravast välja üks elatanud ametnik; näis, et ta oli maganud ja et teda oli meelega äratatud; ta polnud küll just hommikukuues, ent väga koduses riietuses; ta seisatas värava ees, asetas käed selja taha ja hakkas mind vaatama, mina – teda. Siis pööras pilgu kõrvale, vaatas jälle mind ja hakkas äkki mulle naeratama. Ma pöörasin selja ja läksin ära.“

„Mu sõber, see on juba midagi Schilleri6 moodi! Olen alati imestanud: sul on punased põsed, näost otse hoovab tervist ja – selline, võib öelda, vastikus naiste suhtes! Kuidas saab olla, et sinu eas ei tekita naine teatud huvi? Mulle, mon cher7, tegi guvernöör juba siis märkuse, kui olin alles üheteistaastane, et ma vaatlen liiga innukalt raidkujusid Suveaias.“

„Te tahaksite hirmsasti, et läheksin mõne siinse Joséphine’i juurde ja tuleksin siis teile aru andma. Pole tarvis; olen ise juba kolmeteistaastasena naise alasti keha näinud, üleni; sellest ajast peale tunnengi tülgastust.“

„Kas tõesti? Kuid, cher enfant8, ilusast värskest naisest levib õunalõhna, mis tülgastust siin on!“

„Mul oli endises pansionis Touchari juures, veel enne gümnaasiumi, kaaslane nimega Lambert. Ta peksis mind alati, sest oli minust kolm aastat vanem, ja mina teenisin teda ning võtsin tal saapadki jalast. Kui teda leeritati, tuli abbé9 Rigaud teda esimese armulaual käimise puhul õnnitlema, mõlemad sööstsid pisarates teineteist kaisutama ja abbé Rigaud surus teda igasuguste žestidega oma rinnale. Mina ka nutsin ja kadestasin Lamberti väga. Kui ta isa suri, lahkus ta pansionist ja ma ei näinud teda kaks aastat. Kahe aasta pärast aga kohtasin teda tänaval. Ta ütles, et tuleb mind vaatama. Ma olin siis juba gümnaasiumis ja elasin Nikolai Semjonovitši juures. Ta tuli hommikul, näitas mulle viitsadat rubla ja käskis koos temaga sõita. Kuigi ta oli mind kahe aasta eest peksnud, vajas ta mind alati, mitte ainult saabaste pärast; ta rääkis mulle igasugu asju. Ta ütles, et oli selle raha täna valevõtmega ema rahalaekast näpanud; isa jäetud raha olevat seaduse järgi kõik tema oma, ema ei tohtivat talle keelata, eile aga olevat abbé Rigaud tulnud teda noomima – tulnud sisse, seisnud tema ees ja hakanud manitsema ning suurt kohkumist näidates tõstnud käedki taeva poole, „mina aga võtsin noa välja ja ütlesin, et tapan ta“. Sõitsime Kuznetskile. Teel ütles ta mulle, et tema ema on abbé Rigaud’ga armuvahekorras ja et ta märkas seda ning et ta sülitab kõigele – ja et kõik, mida nad seal pühast õhtusöömaajast räägivad, on jama. Ta rääkis veel palju, aga mul oli hirm. Kuznetskil ostis ta kaheraudse püssi, jahikoti, padruneid, ratsapiitsa ja siis veel naela kompvekke. Sõitsime linnast välja püssi laskma, teel juhtus meile vastu linnukaupmees oma puuridega. Lambert ostis talt kanaarilinnu. Metsasalus laskis ta kanaarilinnu vabaks, sest see ei suuda ju pärast puuris istumist kaugele lennata, ja hakkas teda siis tulistama, kuid ei tabanud. Ta laskis esimest korda elus püssi, kuid oli ammu tahtnud relva osta, Touchari juures olime juba ammugi püssist unistanud. Ta oli nüüd otsekui lämbumas. Tal olid kole mustad juuksed, nägu valge ja punakas nagu maskil, nina pikk ja pisut kongus nagu tavaliselt prantslastel, valged hambad, mustad silmad. Ta sidus kanaarilinnu niidikesega oksa külge ja tulistas siis mõlemast rauast üsna lähedalt, verssoki10 kauguselt, andis kaks pauku ja lind paiskus sulepilvekesena õhku. Siis sõitsime tagasi, peatusime võõrastemaja ees, võtsime numbritoa ning hakkasime sööma ja šampanjat jooma; tuli daam ... Mäletan, et olin üpris hämmastunud, nähes teda nii toredas riietuses, rohelises siidkleidis. Siis ma nägingi kõike seda ... millest teile äsja rääkisin ... Pärast, kui me joomist jätkasime, hakkas ta naist kiusama ja sõimama; too istus ilma kleidita, ta oli naiselt kleidi ära võtnud; ja kui naine hakkas riietuma ja kleiti paluma, hakkas ta teda kõigest jõust ratsapiitsaga mööda paljaid õlgu peksma. Ma tõusin püsti, haarasin tal juustest kinni ja nii osavalt, et virutasin ta korraga põrandale. Ta haaras kahvli ja torkas mulle reide. Kisa peale jooksis rahvas sisse ja ma pääsesin põgenema. Sellest ajast alates on mälestus alastiolekust mulle jälk; ja uskuge, too naine oli väga ilus.“

Sellal kui ma rääkisin, muutus vürsti ilme kelmikas-lõbusast väga nukraks.

„Mon pauvre enfant!11 Ma olin alati veendunud, et sinu lapsepõlves oli väga palju õnnetuid päevi.“

„Ärge minu pärast muretsege, palun.“

„Kuid sa olid väga üksildane, sa ise rääkisid mulle, ja kui võtta seda Lambertigi, sa kirjeldasid seda nii ilmekalt: see kanaarilinnuke, see leeripäev pisaratega rinnal ja siis, vahest aasta hiljem, räägib ta nii oma emast ja abbé’st! Oh, mon cher, see laste küsimus on meie ajal lihtsalt kole: niikaua kui need kuldsed peakesed oma lokkide ja süütusega esimeses lapsepõlves su ees lendlevad ja sulle oma heleda naeru ja selgete silmadega otsa vaatavad – siis on nad justkui Jumala inglid või hurmavad linnukesed; aga pärast … aga pärast juhtub, et oleks parem, kui nad üldse üles ei kasvaks!“

„Kui jõuetu te ometi olete, vürst! Ja oleks teil endal veel lapsi! Teil ju ei ole lapsi ega saa ka iialgi olema.“

„Tiens!12“ muutus järsku kogu tema nägu. „Ja just Aleksandra Petrovna – üleeile, he-he-hee! – Aleksandra Petrovna Sinitskaja – sa pidanuks teda siin vist nädala kolme eest nägema –, sa kujutle, üleeile ütles tema mulle äkki minu lõbusa märkuse peale, et kui ma nüüd abiellun, siis võin vähemalt rahulik olla, et lapsi ei tule – siis ütles ta mulle isegi mingi vihaga: „Vastupidi, teil saab olema lapsi: sellistel nagu teie on kindlasti lapsi, juba esimesest aastast hakkavad tulema, küll te näete.“ He-he-hee! Ja millegipärast kujutlesid kõik, et ma äkki abiellun; kuid olgugi et seda öeldi pahatahtlikult, tunnista seda – vaimukalt.“

„Vaimukalt, kuid solvavalt.“

„Noh, cher enfant, igaühe pärast ei maksa solvuda. Mina hindan inimestes kõige enam vaimukust, mis nüüd nähtavasti hakkab kaduma, aga on siis sellel tähtsust, mida üks Aleksandra Petrovna ütleb?“

„Kuidas, kuidas te ütlesite?“ hakkasin ma sõnast kinni. „Igaühe pärast ei maksa ... just nii! Igaüks ei vääri, et talle tähelepanu pööratakse – oivaline põhimõte! Seda ma just vajangi. Selle jätan meelde. Teie, vürst, ütlete vahel üliarmsaid asju.“

Ta säras üleni.

„N’est-ce pas?13 Cher enfant, tõeline vaimukus kaob ikka enam ja enam. Eh, mais ... C’est moi qui connait les femmes!14 Usu mind, iga naisterahva elu, jutlustagu ta ükskõik mida, seisneb selle otsimises, kellele ta võiks alluda ... nii-öelda iha alluda. Ja pane tähele – ilma ühegi erandita.“

„Täitsa õige, tore!“ hüüdsin vaimustatult. Mõnel teisel ajal oleksime nüüd otsemaid sel teemal terveks tunniks filosoofilistesse targutustesse süvenenud, kuid järsku miski nagu nõelas mind ja ma punastasin kõrvuni. Ma kujutlesin, et tema teravmeelsust ülistades ma otsekui lipitsen tema ees enne rahasaamist, ja kui hakkan raha paluma, siis ta kindlasti seda minust mõtlebki. Meenutan seda siin nüüd sihilikult.

„Vürst, palun teid alandlikult mulle nüüd kohe välja maksta need viiskümmend rubla, mis te mulle selle kuu eest võlgnete,“ pahvatasin ma ühe hingetõmbega ja näotuseni ärritunult.

Mäletan (sest mäletan kogu seda hommikut kõigi üksikasjadega), et meie vahel tekkis siis stseen, vägagi inetu oma reaalsuses. Algul ta ei mõistnud mind, vaatas mulle kaua otsa ega taibanud, millisest rahast ma räägin. Ta loomulikult ei kujutlenud, et ma palka saan – ja mille eestki, õigupoolest? Tõsi küll, pärast ta kinnitas, et oli unustanud, ja kui asja taipas, võttis kohe viiskümmend rubla välja, ent kuidagi rutates ja isegi punastades. Nähes, kuidas asjad olid, tõusin ma püsti ja teatasin järsult, et ma seda raha nüüd vastu võtta ei või; palgast olevat mulle nähtavasti räägitud kas eksikombel või pettuse mõttes, et ma kohast ära ei ütleks, mina aga mõistan nüüd liigagi hästi, et mul pole millegi eest saada, kuna mingit teenistust ei olnud. Vürst ehmus ning ruttas kinnitama, et olen teda kole palju teeninud ja teenin tulevikus veelgi enam ja et viiskümmend rubla on nii tähtsusetu, et ta vastupidi, lisab mulle juurde, sest ta on kohustatud ja ta ise oli Tatjana Pavlovnaga kaubelnud, kuid „andestamatul viisil kõik unustanud“. Ma punastasin ja teatasin lõplikult, et pean alandavaks võtta palka skandaalsete lugude eest, kuidas ma kaht kleidisaba kuni instituutideni saatsin; et ma ei ole ennast lasknud selleks palgata, et teda lõbustada, vaid töötegemiseks, ja kui tööd ei ole, siis tuleb lihtsalt lõpp teha, jne. Ma ei osanud kujutledagi, et keegi võiks nii kangesti ehmuda nagu tema pärast neid sõnu. Muidugi, asi lõppes sellega, et ma lakkasin vastu vaidlemast ja tema pistis mulle ikkagi viiskümmend rubla pihku: praegugi tõuseb mul veri näkku, kui meenub, et ma need vastu võtsin! Asjad ju lõpevad maailmas ikka alatusega ja mis veel kõige halvem – ta oskas mulle tookord peaaegu tõendada, et ma vaieldamatult väärin seda raha ning ma olin nii rumal, et jäin uskuma, ja pealegi oli kuidagi võimatu mitte võtta.

„Cher, cher enfant!“ hüüdis ta mind suudeldes ja kaisutades. (Pean möönma, et minagi oleksin peaaegu nutma puhkenud, pagan teab mispärast, kuid suutsin sellest otsekohe hoiduda, ja isegi nüüd, kus ma seda kirjutan, olen näost punane.) „Mu kallis sõber, sa oled mulle nüüd nagu päris oma inimene, sa oled mulle selle kuu jooksul saanud nagu mu oma südame osaks! „Seltskonnas“ on ju vaid „seltskond“ ja muud midagi. Katerina Nikolajevna (tema tütar) on särav naisterahvas ja ma olen tema üle uhke, kuid, mu armas, ta teeb mulle sageli, väga, väga sageli liiga ... Noh, ja need neiukesed (elles sont charmantes15) ja nende emad, kes mu nimepäevaks siia kokku tulevad, nad ju toovad vaid oma kanvaatikandeid siia, ise aga ei oska nad midagi öelda. Mul on nende kanvaatöid kuhjunud kuuekümne padja jaoks, ikka vaid koerakesed ja hirved. Ma armastan neid väga, kuid sinuga olen ma nagu oma lihase – mitte poja, vaid vennaga, ja mulle meeldib eriti, kui sa vastu vaidled: sa oled kirjanduslikult haritud, oled lugenud, sa oskad vaimustuda ...“

„Midagi ma ei ole lugenud ega ole ka kirjanduslikult haritud. Olen lugenud, mis kätte juhtus, ja kaks viimast aastat pole ma üldse midagi lugenud ega tahagi lugeda.“

„Mispärast ei taha?“

„Mul on teised eesmärgid.“

„Cher … kahju oleks, kui sinagi peaksid elu lõpul endale ütlema nagu mina: Je sais tout, mais je ne sais rien de bon16. Ma ei tea sugugi, milleks ma maailmas elasin! Kuid … olen sulle nii palju tänu võlgu … ja ma tahtsin isegi …“

Ta jutulõng katkes äkki, ta lõtvus ja langes mõtteisse. Pärast vapustusi (ja temaga võis iga hetk juhtuda vapustusi, jumal teab millest) kaotas ta harilikult mõneks ajaks nagu selge mõistuse ega saanud enam enda üle valitseda; muide, ta toibus iga kord õige ruttu, nii et need nähtused ei olnud õigupoolest talle kahjulikud. Istusime mõne minuti. Tema väga täidlane alahuul vajus täitsa ripakile … mind hämmastas kõige enam, et ta oli järsku oma tütrest rääkinud, ja pealegi nii avameelselt. Seda selgitasin tema ärritatud ja haiglase olekuga.

„Cher enfant, ega sa mulle ometi pahane ole sellepärast, et ma sind sinatan, ega ju?“ küsis ta äkki.

„Mitte põrmugi. Tõtt-öelda alguses, esimestel päevadel, olin küll pisut solvunud ja tahtsin juba ka teid sinatama hakata, kuid nägin ära, et see oleks rumal, sest ega te mind ju selleks sinata, et mind alandada?“

Ta ei kuulanud mind enam ja oli oma küsimuse unustanud.

„Noh, ja isa?“ tõstis ta äkki oma mõtliku pilgu minu poole.

Ma võpatasin. Esiteks nimetas ta Versilovit minu isaks, mida ta veel kordagi polnud endale minuga lubanud, ja teiseks hakkas rääkima Versilovist; seda ei olnud veel kunagi juhtunud.

„Istub ilma rahata ja tusatseb,“ vastasin lühidalt, ise otse põledes uudishimust.

„Jah, raha suhtes. Täna otsustatakse ringkonnakohtus nende protsessiasi ja ma ootan vürst Serjožat, et mis teateid ta toob. Lubas kohtust otse siia tulla. Kogu nende saatus; mängus on kuuskümmend või kaheksakümmend tuhat. Muidugi olen ma Andrei Petrovitšile (see on Versilovile) alati head soovinud ja nagu näib, ta jääbki võitjaks, vürstid aga ei saa midagi. Seadus!“

„Täna kohtus?“ hüüdsin jahmunult.

Mõte, et Versilov ei pidanud isegi seda tarvilikuks mulle teatada, rabas mind. „Ega ta siis seda vist emalegi öelnud, võib-olla, et mitte kellelegi,“ sähvis minus mõte, „küll on aga iseloom!“

„On vürst Sokolski siis Peterburis?“ sähvis teine imelik mõte.

„Eilsest saadik. Tuli otse Berliinist just selleks päevaks.“

Ka see oli minu jaoks äärmiselt tähtis teade. „Ja täna tuleb ta siia, see mees, kes talle kõrvakiilu andis!“

„No ja mis siis,“ muutus kogu vürsti nägu äkki, „kas ta jutlustab endiselt Jumalast ja, ja ... võib-olla jälle plikakeste, ebaküpsete plikakeste jaoks? He-he-hee! Siin ja praegu tekib üks lõbus anekdoot ... He-hee!“

„Kes jutlustab? Kes on plikakeste jaoks ...?“

„Andrei Petrovitš! Kas usud, tollal käis ta meile kõigile kaela peale, liibus kui leht: et, sööme-joome, millest mõtleme? – see tähendab, umbes nii. Kohutas ja puhastas: „Kui sa usklik oled, siis miks sa mungana ei ela?“ Peaaegu seda ta nõudiski. Mais quelle idée!17 Kui see ka õige on, kas pole see liiga karm? Eriti mind armastas ta viimsepäevakohtuga hirmutada, mind kõigepealt.“

„Midagi säärast pole ma märganud, kuigi juba kuu temaga koos elan,“ vastasin ma, kuulanud teda kärsitult. Olin kohutavalt nördinud, et ta ikka veel ei toibunud ja nii seosetult pomises.

„Ta lihtsalt ei ütle seda nüüd, aga võid uskuda, et nii on. Vaimukas mees vaieldamatult, ja kõrgeltharitud, aga kas see on õige mõistus? See kõik juhtus temaga pärast kolme aastat välismaal. Ja pean tunnistama, ta vapustas mind väga ... ja kõiki vapustas ... Cher enfant j’aime le bon Dieu ...18 Ma usun, usun nii palju, kui saan, kuid siis kaotasin täiesti tasakaalu. Oletame, et kasutasin kergemeelset võtet, kuid tegin seda meelega, ärritusest – ja pealegi oli minu vastuväide niisama tõsine, nagu see on olnud maailma algusest: „Kui kõrgem olend on olemas,“ ütlen ma talle, „ja eksisteerib isikuliselt, mitte aga mingi maailma valgunud vaimu, vedeliku või muul kujul (sest see on veel raskemini mõistetav) –, siis kus ta elab?“ Mu sõber, c’était bête19, kahtlemata, kuid õigupoolest see ju ongi kõigi vastuväidete lõpptulemus. Un domicile20 – see on tähtis asi. Vihastus koledasti. Ta astus seal katoliku usku.“

„Sellest ideest olen minagi juba kuulnud. See on kindlasti tühi jutt.“

„Kinnitan seda sulle kõigega, mis on püha. Vaata teda … Muide, sa ütled, et ta on muutunud. Aga kuidas ta meid kõiki tollal piinas! Kas usud, ta käitus, nagu oleks ta pühak ja ilmuvad tema säilmed. Ta nõudis meilt aru meie käitumise kohta, vannun sulle! Säilmed! En voilâ une autre!21 Noh, olgu seal munk või mõni erak – kuid siin käib mees frakis, noh, ja seal on kõik ... ja äkki temast säilmed! Kummaline soov seltskonnainimese kohta ja tunnistan, veider maitse. Ma ei ütle seal midagi, muidugi on kõik see püha ja kõike võib juhtuda ... Pealegi, kõik see on de l’inconnu22, kuid seltskonnainimese jaoks on see isegi sündsusetu. Kui selline asi kuidagi minuga juhtuks või, ütleme, keegi esitaks mulle säärase ettepaneku, siis, võin seda vanduda, mina keelduksin. Noh, äkki ma lõunastan täna klubis ja siis pärast ootamatult – ilmun pühakuna! Jah, ma naljatan. Kõike seda ma talle tookord seletasingi ... Ta kandis patukahetsusahelaid.“

Ma punastasin vihast.

„Kas te ise nägite neid ahelaid?“

„Ma ise ei näinud, kuid …“

„Sel juhul teatan teile, et see kõik on puha vale, nurjatute salasepitsuste värk ja vaenlaste laim, st ühe vaenlase, ühe tähtsaima ja julma vaenlase laim, sest temal on ainult üks vaenlane: teie tütar!“

Vürst ägestus omakorda.

„Mon cher, ma palun sind ja ma nõuan, et sa nüüdsest peale iialgi enam minu juuresolekul ei nimetaks minu tütre nime seoses selle nurjatu looga.“

Tõusin püsti. Ta oli endast täiesti väljas; ta lõug värises.

„Cette histoire infâme!23 Ma ei uskunud seda, ma ei tahtnud seda iialgi uskuda, kuid ... mulle öeldakse: usu, usu, ma ...“

Sel hetkel ilmus äkki teener ja teatas külaliste tulekust; ma vajusin jälle tagasi oma toolile.