Читать книгу Nooruk - Fjodor Dostojevski - Страница 11

Lõpuks, et kord juba jõuda üheksateistkümnenda kuupäevani, ütlen esialgu lühidalt ja nii-öelda möödaminnes, et ma leidsin nad kõik, see on Versilovi, ema ja õe (viimast nägin esimest korda oma elus) õige raskes olukorras, vaesuses või vähemalt selle lävel. Olin sellest kuulnud juba Moskvaski, kuid ei teadnud ikka oletada seda, mida nägin. Olin juba lapsest saadik harjunud kujutlema seda inimest, seda „tulevast isa“, peaaegu nagu mingis aupaistes ega osanud mõeldagi temast teisiti kui kõikjal esimesel kohal olevana. Versilov ei olnud varem kunagi elanud samas korteris mu emaga, vaid oli talle alati üürinud eraldi korteri: ta tegi seda muidugi nende oma üsna alatute „sündsusnõuete“ pärast. Kuid siin elasid nad kõik koos ühes puumajakeses Semjonovi polgu linnaosa põiktänavas. Kõik asjad olid juba pandimajas, nii et ma andsin emale vargsi, et Versilov ei näeks, oma salapärased kuuskümmend rubla. Nimelt salapärased, sest olin need säästnud oma taskurahast, milleks olin kahe viimase aasta jooksul saanud viis rubla kuus; säästmine oli aga alanud minu „idee“ esimesest päevast ja seepärast ei pidanud Versilov sellest rahast sõnagi teadma. Seda ma kartsin.

See abi osutus aga vaid tilgakeseks. Ema töötas, samuti võttis õde õmblustööd koju; Versilov elas tegevuseta, kapriisitses ja oli veel nüüdki säilitanud hulga oma endisi üsna kulukaid harjumusi. Ta torises hirmsasti, eriti lõunalauas, ja kõik tema võtted olid äärmiselt despootlikud. Kuid ema, õde, Tatjana Pavlovna ja Andronikovigi (kolme kuu eest surnud osakonnajuhataja, kes oli ajanud ka Versilovi asju) kogu perekond, mis koosnes lugematutest naisolendeist, suhtusid temasse ülima aukartusega nagu mingisse fetišisse. Ma ei suutnud seda kujutledagi. Märgin ära, et üheksa aasta eest oli ta olnud võrratult veetlevam. Ma juba mainisin, et minu unelmates esines ta mingis ausäras ja seepärast ei osanud ma arugi saada, kuidas ta ometi ainult üheksa aastaga nii palju vananeda ja kuluda võis: teda nähes tundsin kohe kurbust, haletsust ja häbi. See pilk temale oli üks minu kõige masendavamaid muljeid pärast saabumist. Muide, ta ei olnud ju veel hoopiski mitte rauk, ta oli ainult nelikümmend viis aastat vana; teda lähemalt silmitsedes leidsin tema ilus midagi veel imeteldavamat sellest, mis oli säilinud minu mälestuses. Vähem sära kui tollal, vähem välimust, vähem isegi veetlust, kuid elu oli sellesse näkku vajutanud midagi endisest hoopis huvitavamat.

Ent vaesus oli vaid kümnendik või kahekümnendik tema äpardustest ja ma teadsin seda liigagi hästi. Peale vaesuse oli veel midagi määratult tõsisemat – rääkimata sellest, et ikka veel oli lootust võita see pärandiprotsess, mida Versilov juba aasta eest vürstide Sokolskite vastu oli alustanud, ja et Versilov võis lähitulevikus omandada mõisa, mille väärtus on seitsekümmend tuhat, aga võib-olla veel paari tuhande võrra rohkemgi. Ma ütlesin juba eespool, et Versilov oli oma elus läbi löönud kolm pärandit, ja jälle oli pärand teda päästmas! Asi pidi kohtus otsustatama lähiajal. Sellepärast ma sõitsingi siia. Tõsi küll, lootuste peale keegi raha ei andnud, laenata polnud kuskilt ja seni olid nad kannatlikud.

Aga Versilov ei käinudki kellegi juures, olgugi et ta vahel kogu päevaks kodunt ära läks. Juba enam kui aasta eest oli ta seltskonnast välja heidetud. See lugu jäi kõigist mu pingutustest hoolimata mulle just peapunktis ebaselgeks, kuigi ma juba terve kuu olin Peterburis elanud. On Versilov siis süüdi või süütu – vaat see oli mulle tähtis, sellepärast sõitsingi siia! Kõik hoidusid temast kõrvale, teiste seas ka kõik võimukad ja suursugused isikud, kellega ta oli kogu oma eluajal osanud eriti hästi läbi saada, kuulujuttude tõttu ühest erakordselt alatust ja – mis „suurmaailma“ silmis kõige pahem – skandaalsest teost, mille ta enam kui aasta eest olevat Saksamaal toime pannud, ja isegi kõrvakiilust, mille ta tookord liiga avalikult oli saanud ühelt vürst Sokolskilt ja millele ta väljakutsega ei vastanud. Tema lapsedki (seaduslikud), poeg ja tütar, võõrdusid temast ja elasid eraldi. Tõsi küll, nii poeg kui ka tütar olid end Fanariotovite ja vana vürst Sokolski (Versilovi endise sõbra) kaudu sisse seadnud kõrgemas seltskonnas. Muide, jälgides teda kogu selle kuu jooksul, nägin kõrki meest, keda mitte seltskond ei olnud eraldanud oma ringist, vaid kes pigem ise ajas seltskonna endast eemale – enne seda suhtus ta neisse vabalt, iseseisvalt. Aga kas tal oli õigus sellisel moel suhtuda – näe, mis mind häiris! Pean tingimata lähiajal kogu tõe teada saama, sest olin sõitnud siia selle mehe üle kohut mõistma. Ma varjasin veel tema eest oma võimu, kuid pidin teda kas tunnustama või ta endast hoopis eemale tõukama. Kuid seda viimast teha oleks mulle liiga raske olnud ja ma piinlesin. Tunnistan nüüd juba täielikult üles: see inimene oli mulle kallis!

Vahepeal aga elasin nendega ühes korteris, töötasin ja hoidusin vaevu jõhkrusest. Ma isegi ei suutnud vastu panna. Elades nõndamoodi kuu aega, veendusin iga päevaga ikka enam, et ma ei saa mingil kombel lõplike seletuste saamiseks tema poole pöörduda. Uhke mees seisis mu ees mõistatusena, solvates mind sügavalt. Ta oli mu vastu isegi kena ja naljatles minuga, kuid mina eelistasinsäärastele naljadele pigem tüli. Meie, tema ja minu omavahelised vestlused sisaldasid alati teatud kahemõttelisust, mis tähendas tema poolt lihtsalt mingit kummalist pilget. Juba kohe alguses, kui Moskvast tulin, ei võtnud ta mind tõsiselt. Ma ei suutnud kuidagi aru saada, miks ta seda tegi. Tõsi küll, ta saavutas sellega nii palju, et jäi mulle ligipääsmatuks; kuid mina ise ei oleks ennast alandanud palveni, et ta minusse tõsiselt suhtuks. Pealegi olid tal mingid imelikud ja vältimatud võtted, millega ma ei osanud midagi teha. Lühidalt, ta kohtles mind kui päris ebaküpset noorukit, mis oli mulle peaaegu talumatu, ehkki teadsin juba ette, et see nii saab olema. Sellepärast lakkasin ka ise tõsiselt rääkimast. Ootasin üht isikut, kelle saabumisel Peterburi võisin alles tõe avastada; see oli mu viimne lootus. Igatahes valmistusin lõplikult katkestama suhteid, olin selleks juba sammegi astunud. Emast oli mul kahju, kuid ... „kas tema või mina“ – sellise ettepaneku tahtsin talle ja õele esitada. Päevgi oli juba määratud; vahepeal aga käisin teenistuses.