Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 10

Buss seisab jälle paigal. Tuul veeretab bussist mööda veel prahti – prügi või mõtted, üks või teine. Maailm on punase- ja valgetriibuliste tõkete, kiivreid kandvate, valjult hõikuvate meeste ja lärmakate, kollaste masinate segadik. Tee oleks nagu patsient, kelle eest hoolitseb käredahäälsete kirurgide meeskond, see on täiesti lahti lõigatud ja kõik selle siseorganid on näha. Selles puudub igasugune väärikus. Ma tunnen Lothian Roadile kaasa – need on viis sõna, millest ma poleks iialgi uskunud, et võin nad sellesse järjekorda seada.

Et juhtida oma tähelepanu kõrvale hilinemisest tingitud rahutuselt, tõmban ma naisreisija või täpsemalt öeldes – tema kukla, vestlusse. Ta on ametis tasuta koomiksi lehtede pööramisega, seega ei ole tal vastuväiteid.

„Teate, ma töötasin vanasti sellel alal.”

Mis alal? Teetööde?

„Ei, sõnatööde. Sõnade järjestamine kindla süsteemi alusel. Tõtt-öelda olin ma selles päris osav.”

Kas tõesti? Mis te siis olite, meister Scrabble’is?

„Ei ma töötasin ajalehe juures. Minu tööandjaks oli Spear.”

See narts?

„Proua, see, mida te praegu lappate, on narts.”

Kõik on suhteline.

„Mõistlik tähelepanek. Ma möönan, et Spear ei ole enam see, mis vanasti. Ma töötasin seal rohkem kui kakskümmend aastat. Küllalt sageli kuus päeva nädalas.”

Järelikult te puutusite ilmselt kokku kohutavalt suure hulga sõnadega?

„Seda küll.”

Te olete kõndiv entsüklopeedia.

„Rabav metafoor, kui sobib nii öelda. Pole võimalik eitada, et sõnadel on mõju. Pärast mõne aasta möödumist hakkate nägema oma sõnu väljatrükitud fraaside, lausete ja lõikudena – valmis kujundatud tüpograafiliste üksustena – ja selleks, et selgitada, mida te mõtlete, liigutate ja venitate seda teksti eri vormidesse, nii et see sobib kenasti olemasolevasse tühja ruumi.”

Kas tõesti? Mina ei näe oma mõtteid üldse. Ma lihtsalt mõtlen neid.

„See on kutsealane risk. Sellega harjub, aga see ei lisa teie sõnadele mõttekust. Pange tähele, ajalehe kontekstis – selles kontekstis, et te tõepoolest töötategi ajalehes – tähendavad sõnade kujud tõepoolest midagi. Need on eesmärgi teenistuses. Need jutustavad lugusid, kujundavad arvamusi, annavad lugejatele edasi infot.”

Oh, kes siis tänapäeval enam ajalehti loeb? Need on ju rämpsu täis. See, mis siin bussis on, seda ma loen. Seegi on täis rämpsu, aga vähemalt on see tasuta. Kui lõpuni jõuad, ei tunne sa, et oled lisaks ajale raisanud ka raha.

„Küllap räägib see koomiksilehe kasuks. Igatahes, kuhu ma jäingi? Ah jaa, midagi juhtus pärast kõiki neid aastaid Spearis. Ma hakkasin oma vilumust kaotama. Ma muutusin ebakompetentseks.”

Oi kui kahju! Kas te arsti poole pöördusite?

„See ei olnud päris meditsiiniline probleem. Võib-olla ei olnudki asi niivõrd minu ebakompetentsuses, kui selles, et minu kompetentsus ei sobinud enam tööga, sest töö oli muutunud. Ametlikult olin ma keeletoimetaja, aga ametikohustuste vahelised eraldusjooned muutusid väga hägusteks, ja kaunis pikka aega ei pidanud ma mitte ainult lugusid redigeerima, vaid neid ka kirjutama.”

Mis te ütlesite, lugusid pedigreerima?

„Ei, redigeerima. Toimetama neid, et neis oleks mõte, ja et nad mahuksid leheküljele. See on kaduv kunst. Asi on selles, et ma toimetasin raamatuarvustusi ja päevikut, mille ma olin ise kirjutanud. Isegi olemuslugu – need on pikemad artiklid, nagu lühikesed esseed. Vanasti ei oleks ametiühingud mingil juhul talunud midagi niisugust – et üks inimene tegeleb mingi asjaga algusest lõpuni – aga vanad ajad on möödas. Nii see on, eks ole? Vanad ajad ei jää kunagi kestma. Halloo? Halloo?”

Aga sellest pole abi. Ta on läinud. Kui tal oleks kuklas silmad, oleksid need klaasistunud. Samal ajal jõuavad need, mis on tema peas, lõpule koomiksiga, mille ta kokku voldib ja paneb istmele enda kõrvale. Siis jääb ta vahtima otse ette, nagu ei tajukski ta minu sealolekut. Ja ilmselt nii see ongi.

Teine võimalus on muidugi see, et ta ei taju minu puudumist. See tähendab, mis tõendeid mul on, et ma üldse siin olen?