Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 13

Buss jõnksatab edasi. Ilmselt on juht kannatuse kaotanud, näinud kaitses auku ja sööstnud seda ära kasutama nagu ragbimängija. Mootor möirgab nagu lennukil, buss lengerdab ja teeb lahtikaevatud veevärgitorustiku ja kaablite vahele jäävas kitsas koonustest moodustatud koridoris järske pöördeid. Ma haaran minu ees oleva istme seljatoest ja hoian kõvasti kinni. Kaks meest erutavatel istekohtadel hüplevad üles ja alla ja naine kelle tête’i ma alles hetk tagasi jõuliselt tête’isin, judistab end, aga keegi meist ei kaeba. Progress! Allkorruselt kostab katkendlik, veidi irooniline juubeldushüüd, just selline, mille ma ennist sisimas alla surusin. Mõne hetke pärast on buss pääsenud üle Tollcrossi liiklussõlme ja heidab reisijad King’s Theatre’i ees välja. Aga nüüd on kell 12.30. Kulli ja kirja on juba visatud, matuste kohtunik puhub umbes nüüd vilet stardiks, aga mina pole veel staadioni pöördväravatenigi jõudnud.

Me hakkame taas liikuma, aga juba mõne hetke pärast aeglustab buss käiku ja jääb uuesti toppama. Järelkäruga veok meie ees, koormaks tohutu kuhi metalltorusid, mis, võib-olla – kes teab? – on määratud Lothian Roadi sisikonna taastamiseks, tagurdab kitsale kõrvaltänavale, et minna tagasi sinna, kust tuli – ja kõik ülejäänud sõidukid peavad ootama, kuni see manööver on lõpule viidud. Kas ma oleksin pidanud teatri juures väljuma ja takso viipama? Taksosid paistab olevat hulganisti, aga kogemus hoiatab mind, et asi on nii ainult seni, kuni ma püsin bussis. Hetkel, mil ma astun kõnniteele, kõik taksod kaovad või kustutavad oma VABA märgutule. See on paratamatu seadus, seega miks seda bussist väljumisega esile manada? Arvesse peab võtma ka kulusid. Sestsaadik, kui ma olen lahtipalgastatud, mis on umbes nagu vabastatud oma kotist ja kogu raha on püksitaskus, olen ma saanud aina teadlikumaks vajadusest suruda alla kiusatust pillata. Paušaalsummast ei jätku igaveseks. (See on üks Sonya arukatest mõtteteradest või kui ei olegi, ei näe ma neid sõnu kunagi oma meeleekraanilt üle libisemas, kuulmata neid öelduna tema häälega.) Pigem bussipilet, mille hinda sa tead, kui takso, mille arvet sa ei tea. (See on minu lause.)

Teen endale endiselt teed piki lõputut, tõpraid täis kirikupinki. Kirikupink lõputute tõbrastega. See on kahtlemata sümboolne. Ma näen terendamas kolme Kunagist Kolleegi: Roy Wilkinson, Grant McKinley ja Ollie Buckthorn, kes uhkeldavad oma läikivate mustade ülikondadega, mis sarnanevad väga läikivale mustale ülikonnale, mida ma isegi kannan. Roy ja Grant löövad – mulle julgustavalt naeratades – kaasa tõuse ja vaju tagasi protseduuris, aga pole mingit võimalust, et ma Olliest mööda pääseksin, isegi kui ta oma mäesuurust tagumikku kergitaks. Ka Ollie naeratab, aga kaugel sellest, et olla julgustav, tema naeratus on nagu alaealisel vembumehel, irvitus, mis viitab lollidele naljadele, vimkadele ja lärmakale lõbususele. Kui ma lähenen, tõstab ta oma rasketesse saabastesse kängitsetud jalad, paigutab need kirikulaulude jaoks mõeldud riiulile, ning annab märku, et ma pean pugema läbi tema jalgade alt. Olles teadlik, et tekitan juba piisavalt kaost ja et Ollie juba ei halasta, ei jää mul muud üle. Ma laskun käpuli vana religiooni kitsasse voolusängi ja kui ma tunnelis edasi tungin, laperdavad Ollie pükstes kannikad vastu mu põski. Kui ta nüüd tuult laseb, olen ma sama surnud kui Ronald Grigson.

„Vabandust. Vabandust. Andke andeks. Mine persse, Ollie. Vabandust.”

Ah. Ma märkan, et olen rääkinud valjusti. Veelgi enam – ma konutan kõval põrandal, kommipaberite ja ära visatud piletite vahel. Ma ehmatan ennast virgeks ja võtan uuesti istet, aga liiga hilja. Naine teisel pool vahekäiku on pöördunud, mulle kiirpilgu heitnud ja taas eemale vaadanud. Bussi vahekäik, mitte kiriku vahekäik. Sellepärast, et ma pole veel kirikusse jõudnud.

„Palun vabandust,” ütlen ma uuesti, seekord temale. See on mõeldud siiralt, aga kahju on juba tehtud. Ta tõuseb ja laskub alumisele korrusele.