Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 12

Mõte, et ma ei pruugigi siin olla, ei häiri mind tegelikult. Mitteeksisteerimine kõrvaldaks vähemalt kõik ülejäänud mured. Mind paneb rohkem muretsema suurem tõenäosus, et ma olen elav, hingav, kehaline olend, kelle side teda ümbritseva keskkonnaga, milles ta elab, jääb järjest nõrgemaks – ma olen maailmas, aga mitte osa sellest. Spearist lahkumisest on möödunud pool aastat, ja mida olen ma toimetajalt kuulnud? Hoolimata sellest, et olen saatnud talle mõne e-kirja ja telefonisõnumi, ainult vaikust. Pool aastat ei ole ma tööl käinud. Ma ei ole peaaegu midagi kuulnud oma Kunagistest Kolleegidest keeletoimetajate kantsist, ehkki – kuna üks neist, Grant McKinley, helistas mulle, et teatada Ronaldi lahkumisest – ma tean, et nad osalevad Ronald Grigsoni matustel. Minu suhe Sonya ja tema lastega paistab olevat lõppjärgus, kui see juba läbi pole. Ja mu isa allakäik tähendab, et tema ja mina oleme nüüd eri kohtades või pigem eri paigus, ja kuigi me pomiseme endiselt teineteise seltskonnas sõnu (st kui ma teda külastan), ei jõua me päriselt dialoogini, millel oleks tähendus. Kõigil neil põhjustel tunnen ma ennast mõneti eraldatuna.

Need selgitused on mõistuspärased. Ometi ei suuda ma jätta tähelepanuta alternatiivset teooriat, millele on juba vihjatud, et ma suundun pigem varem kui hiljem selle saladusliku tsooni poole, mida praegusel ajal asustab Thomas Ythan Elder.

On olemas pretsedent. Isapoolse sugupuu lehtede vahel on peidus sugulane, kes sõitis oma viiekümnendates eluaastates viiekümnendatel aastatel mõistuslikkuse rööbastelt täiesti maha. Väga noore mehena – tegelikult poisina – kutsuti vanaonu Gilbert väeteenistusse ja ta veetis Esimese maailmasõja viimased kuud Prantsusmaal. Võib-olla kannatas ta oma militaarse kogemuse tõttu vaimse ja emotsionaalse valu käes ja vahest sai tema kursilt kaldumine alguse sellest. Pärast sõda sai temast algkooliõpetaja. Tema lemmikaine oli aritmeetika: tõepoolest, talle meeldis õpetada aritmeetikat nii kangesti, et ta jättis mõnikord täitmata oma kohustused teiste ainete õpetamisel, mis viis ta rohkem kui ühel juhul vastuollu haridusametnikega. Naist ta ei võtnudki, vaid elas üksildast, lihtsat elu. Kui mitte arvestada tema tööd, oli tema peamiseks hobiks asjade kollektsioneerimine. Ei paistnud olevat oluline, mida ta kogus, vähemalt juhul, kui ta sai neid asju loendada. Ühel aastal kogus ta moosipurke, järgmisel katkisi savipiipe. Ta täitis terve kohvri kuusekäbidega. Ta kuhjas kokku muljetavaldavas valikus äravisatud saapaid ja kingi, ainult parema jala omi, ja lõi tõsiseltvõetava muuseumi linnuluudest. Inimesed olid harjunud nägema teda nädalavahetustel tänavatel ja kraavides tuhnimas ja otsimas kogumiskõlblikke esemeid uuest kategooriast, mis oli tema tähelepanu pälvinud, oli see siis mis tahes. Tal oli arveraamat, kuhu ta oli kauni, kalligraafilise käekirjaga sisestanud soetatu täielikud kogused: 557 erinevat naela; 260 nöörijuppi; 37 postkaarti, millel kujutati Eiffeli torni. Aastate möödudes sai tema väike kodu väga täis.

Ühel laupäevahommikul lahkus ta kodust Cuparis, Fifes ja kõndis Craili, rannikule, läbides umbes kolmekümne viie kilomeetri pikkuse vahemaa. Oma jalutuskäigul jõudis ta Põhjamere kaldale, kus tunnistajad nägid teda täies riides otse vette kõndimas, ta murdis läbi lainete, kuni vesi ulatas tal täielikult üle pea. Kutsuti abi, aga Gilbertit ei leitud enne, kui järgmine tõus ta Pittenweemis kaldale kandis. Leiti, et tema taskutes oli seitsekümmend üks senti (viis šillingit ja üksteist penni), mille kõigi väljalaskeaastad jäid 1914 ja 1918 vahele. Kui tal oleks olnud ainult kolme- ja neljapennised, oleks sõnum olnud tunduvalt selgem. Või kas ikka oleks? Palun vabandust. See nali on maitsetu.

Ehkki minu poisipõlves ei räägitud vanaonu Gilbertist kuigi palju, toodi mõnikord, kui mu isa valdas fatalistlik meeleolu või mu ema tahtis tema sugupuud mustata, Gilberti kurb lugu tema arveraamatu kujul lagedale mahagonist Haiglase Uudishimu Kapist, mis seisis Parima toa nurgas, ja näidati seda mulle kui kohutavat hoiatust, mis võib juhtuda, kui ma peaksin oma vedamist ja heaolu endastmõistetavaks pidama. Gilberti kalduvus asju loendada oli ta vähehaaval oma võimusse saanud niisama kindlalt, nagu hallid vood olid tema pea kohal kokku löönud. Kui ta oleks vaid suutnud hoida oma arvutusülesanded klassitoas, kuhu need kuulusid, oleks võib-olla olnud võimalik tragöödiat vältida. Ära iialgi kaota valvsust, oli see, mida ma õppima pidin, muidu tungivad su kolusse äärmise hämmelduse vaglad ja teevad su ajust saepuru. Mu ema (naine, kelles oli valdav see võrratu Šoti tunnusjoon, mida väga imetlesid ja mõne arvates koguni takka õhutasid meie sõbrad lõunast – kujutlusvõime täielik puudumine) suri seitsmekümne üheksa aastasena täie mõistuse juures olles. Aga vaata vaid Gilbertit! Ja mu isa! Kas ema ei öelnud tihti, et ma olen peaaegu kõiges temasse läinud? Jah, ütles küll!

Taevake. Ma piilun bussi aknast välja ja näen tumedat, vaikset merd ja maad ei paista kuskilt. Aerud, päästevestid, plastpakendid ja muu praht hõljub pinnal, ja mina selle sees. Ma hüppasin ja panin päästepaadist mööda või siis lõpuks seda ei olnudki. Või kõndisin ma lihtsalt otse merre? Praegu on kõik rahulik, aga kui kaua see kestab?