Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 11

Ajad muutuvad. Tehnoloogia areneb. Minu kompetentsus ei vastanud enam tööle, mille tegemist ma enam ei nautinud. Lehenumbri trükkisaatmine ei pakkunud mingit rahuldust. Selles peaks olema teatav vanemlik uhkus ja rahuldustunne, aga mina seda ei tundnud. Ma ei saatnud isegi iseennast õhtul korralikult magama. Vanasti tulin ma koju tükk aega pärast südaööd ja olin väsinud, aga see oli hea väsimus. Ma olin endaga rahul, ma olin oma väsimusega rahul. Ma pugesin voodisse ja magasin. Võis juhtuda, et Sonya ärkas ja me kudrutasime, aga võib-olla ta ei ärganud ja me ei teinud midagi, aga igapidi oli hästi ja me mõlemad magasime ennast korralikult välja.

Kui ma ütlen „kodu” pean ma silmas tema maja. See oli ka minu maja – meie maja –, aga tegelikult oli see tema maja ja mina ainult jagasin tema voodit ja arveid. Suurem osa maja sisustusest, kaasa arvatud Magnus ja Paula, kuulus samuti talle ja kuulub tänini. Asi pole selles. Asi on selles, et vanad ajad olid möödas ja ma ei saanud enam korralikult magada. Mitte kunagi. Ma kukkusin kurnatuna voodisse, ma vintsklesin ja pöörlesin tunde ja ärkasin veel hullemini väsinuna. Öö öö järel. See kurnas mu ära. See kurnas Sonya ära. See kurnas meid mõlemaid, kuni me pidime selles suhtes midagi ette võtma. Me võtsime ette selle, et ma ei läinud enam pärast tööpäevi tema juurde. Ma läksin selle asemel oma vanasse koju, oma vanasse magamistuppa mu vanemate majas. Kui ma öösel sinna jõudsin, ei häirinud ma vähemalt neid kunagi, sest mu isa magas nagu nott ja ema oli surnud. Sedagi tuli arvestada. Mu ema oli mõne kuu eest surnud ja isa oli üksildane. Ta vajas seltsi ja ma pidin tal silma peal hoidma, sest ta ei olnud päris tema ise. Nagu selgus, ei olnud ta kuigivõrd tema ise.

Nende uute korralduste tõttu ei näinud me Sonyaga teineteist nädala jooksul kuigi palju. Üsna pea jõudsime selleni, et kohtusime ainult pühapäeviti. Minu jaoks oli see kõik häiriv. Osalt häiris mind see, et Sonya ei paistnud olevat häiritud. Võib-olla pühapäevad välja arvatud.

Samal ajal, käisid personaliosakonna inimesed Speari pardal ringi pakkumisega lasta ennast vabatahtlikult koondada. Seda tuli ette umbes kord aastas. Tavaliselt vältisin ma nende pilku, aga sel korral tõstsin käe. Ma tõmbasin otsad kokku. Ma rääkisin ametiühingu esindajaga. Ma rääkisin juhtkonnaga. Ühel pühapäeval rääkisin ma Sonyaga, sest kui muud põhjust polnudki, siis vähemalt harjumuse jõul olime endiselt mingis mõttes koos. Nende asjade hulka, millest me rääkisime, kuulus ka minu isa nõrgenev tervis. Oli üha selgem ja selgem, et temaga ei olnud head lood. Ta käitus veidralt, unustas asju, ärritus tühja asja pärast, ei maganud enam nagu nott. Ilmselt oli ta tervis juba aastaid hullemaks läinud, aga kuni ema elas, ei märganud ma seda. Kahe peale olid nad suutnud seda varjata, aga enam ei olnud see võimalik. Kui ma lõpetaksin Spearis töötamise, võib-olla suudaksin ma tema eest veidi paremini hoolitseda, just nagu ema seda teinud oli.

Koondamise pakkumine ei olnud just suurepärane, aga see oli tõenäoliselt parem kui see, millega personaliosakond tuleb välja järgmisel korral või siis, kui pole jäänud rohkem vabatahtlikke. Seega võtsin ma selle pakkumise vastu, kopsaka rahasumma ja mõistliku suurusega pensioni – kui ma seda enne kuuekümneseks saamist ei puuduta. Ja peatoimetaja lubas – ta kõlgutas seda lubadust meelitavalt mu nina all nagu sööta lõksu kohal, aga see oli siiski lubadus –, kui ma olen firma hingekirjast maas, võin saada lepingulisi töid. Ma kaalusin olukorda: hüpata või oodata, kuni laev põhja läheb? Kui ma hüppaksin, oleks olemas võimalus, et patsatan päästepaati. Pigem see, kui uppuda mootoriruumis.

Nii et ma hüppasin.