Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 6

Ma istun bussi number 11 ülemisel korrusel, me passime ummikus Edinburghis Lothian Roadil, ja mina saan viiekümne aastaseks.

Ma vaatan kella: on 12.15 päeval. Just see hetk. Täpselt pool sajandit tagasi ilmusin ma maailma.

Minus kerkib väike juubeldus, otsustan selle eos lämmatada.

Mul on võimalik tähistada seda sündmust niisuguse enesekindluse ja punktuaalsusega seepärast, et eelmisel õhtul otsisin ma välja oma sünnitunnistuse ja uurisin seda põhjalikult. Šotimaa sünnitunnistused ei piirdu üksnes sünnikoha ja -aja konkretiseerimisega, ära märgitakse ka kellaaeg. Selles, usun ma, erineb meie modus operandi meie sõpradest lõunas. Mul puudub vajalik teave, millised tavad on valdavad teistes võimkondades.

(Mu rind paisus patriootlikus uhkuses, kui nägin seda tähelepanelikkust pisiasjade suhtes. Me ei pruugi olla täiuslikud, aga jumala nimel, me teame, kuidas koostada sünnitunnistusi.)

Nüüd, kui upsakus on minus taas taandunud, turkab mulle pähe, et me oleme rahvas, kelle saavutuseks on saavutuste üles tähendamine.

Häbenen jalamaid nende vaatlusandmete magedust ja oma sõnamängu mannetust.

Pöördudes tagasi mu sünnipäeva puudutava temaatika poole, kaalun, kas peaksin tõusma ja teisi reisijaid teavitama. Ma võiksin paluda neil lakata – kasvõi hetkeks – tekstisõnumeid saatmast, netis surfamast, ajaleheks maskeeritud tasuta koomikseid lugemast või aknast välja vahtimast, kuna mul on neile midagi öelda: „Viiskümmend aastat tagasi, just sel hetkel, saabusin mina. Ma sündisin. Kas see pole imeline? Ma ei mäleta seda ise, aga see tõsiasi on protokollitud ja ma tahan seda teiega jagada.”

Otsustan sel moel mitte käituda. Esiteks, ma olen häbelik, minu meelelaad on alalhoidlik. Kui keegi väidaks minu iseloomu kohta, et reeglina, kui ma juhtun olema kaitserinnatise läheduses, ei pista ma selle tagant pead välja, ei oleks see päriselt väärtõlgendus. Veel enam, mu väitele võidakse nõuda kinnitust ja mul ei ole sünnitunnistust kaasas. See on mu isa lauasahtlis, seal, kus juba nii kaua, kui ma mäletan, asuvad identiteediga seostuvad dokumendid, kindlustuspaberid ja obligatsioonid. Neil vähestel puhkudel mu täiskasvanuelus, kui ma olen pidanud esitama sünnitunnistuse ametlikuks kontrolliks, olen selle alati oma isalt küsinud, tema on selle minu kätte usaldanud, ning alati on see naasnud samasse paika nagu kirjatuvi oma kuuti.

See – komme, harjumus, idiosünkraasia, kutsuge seda, nagu paremaks peate – on olnud teatud negatiivsete emotsioonide põhjuseks minu ja Sonya, mu – partneri, kallima, korterikaaslasest armukese, eksi – kõige eelneva suhtes, kutsuge teda, nagu heaks arvate. Seda, et ma ei võtnud meie kümme aastat väldanud kooselu jooksul vastu otsust toimetada sellised dokumendid, mis viitasid spetsiaalselt või pelgalt minule, vanematekodust tema juurde – majapidamisse, kus me viimase ajani koos elasime – on Sonya tõstnud esile veenva näitena nii minu ebaküpsusest kui ka suutmatusest „pühenduda” eelmainitud suhtele. Ei mingit kahtlust, süüdistus vastab teatud määral tõele. See on siiski vaieldav, kuna tõsiasi, et olen taas oma vanematekodu elanik – mis on õiguslikult ka minu kodu või pool sellest on või on see seda poolenisti – ja seega võimaldab minu seisund neile paberitele ligi pääseda, millal tahan, kas või jõudehetkil (kuna mu isa ei ole enam võimeline täitma oma rolli perekonna paberimajanduse vardjana), demonstreerib ettenägelikkust, rääkimata lojaalsusest peretraditsioonidele.

Bussi number 11 ülemisel korrusel on veel kolm inimest: naine, kes istub teisel pool vahekäiku, kaks rida eespool, ja kaks meest päris bussi eesosas, erutavatel istekohtadel, nendel, kus tulevik sööstab sulle vastu muretsema panevate küsimustega nagu näiteks „Kas buss mahub selle silla alt läbi?”, „Kas me põrutame otsa eessõitvale bussile?” või „Kas see oksaharu virutas aknasse mõra ja kas mind loetakse selle eest vastutavaks lihtsalt sellepärast, et ma juhtusin olema selle vahejuhtumi toimumiskoha vahetus läheduses?”

Seepärast on tõenäoline, et neil meestel on juba niigi piisavalt, millele mõelda, ja uudis minu sündimise tähtpäevast ei pakuks neile isegi mitte leiget huvi. Sama kehtib vägagi tõenäoliselt ka naise kohta. Miks peaksid nad või tõepoolest tema sellest huvituma? Kes olen mina, Douglas Findhorn Elder, et täiesti võõrad inimesed peaksid minust karvavõrdki hoolima?

Sellele vaatamata on minus väike, aga sihikindel igatsus oma uudis kellelegi edasi rääkida. Näiteks emale? „Tere! Ema? Arva ära, mida sa tegid viiskümmend aastat tagasi just praegu?” Aga ma olen oma mobiili koju unustanud ja mu ema on kaks aastat surnud. Sellest on kahju. Mitte sellest, et ta on surnud – muidugi on sellest kahju, vaatamata sellele, et ta jõudis kõrgesse ikka – aga et ma ei saa talle rääkida, ei saa edastada oma õnnesoove ja tänu.

„Tänan, et mul tulla lasksid.”

Ma mõtleks seda siiralt, tõesti, kõigele vaatamata. Kogu eksistentsi suuremas pildis ei ole „kõigel, mis puutub Douglas Findhorn Elderisse” just väga suurt tähtsust.