Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 15

Lähtudes eeldusest, et ma jõuan kunagi tõepoolest kirikusse, olen ma maha maganud esimese laulu ja palved, aga mitte, ma loodan, kiidulaulu. Kiidulaulu tahan ma kuulda. See jääb viimaseks võimaluseks, et Ronald Grigson mulle meeldima hakkaks. Mitte, et ta oleks mulle aktiivselt vastumeelne olnud, ma lihtsalt ei õppinud teda kunagi tegelikult tundma. Ta oli alati üsna omaette, mitte just meeskonnamängija. Ega ma isegi suurem asi meeskonnamängija ole, aga vähemalt läksin ma Kunagiste Kolleegidega tööpäeva lõpus väikest napsi tegema. Grigson ei liitunud meiega peaaegu kunagi. Ta oli Speari rahandus- ja majanduskülgede toimetaja, mis nii umbes viimasel aastal tähendas, et ta mitte ainult ei toimetanud, vaid ka kirjutas ise täis suurema osa lehekülgedest, mille eest ta vastutas. Ta lõpetas need alati enne, kui ülejäänud meist valmis said, ja kui sa juhtusid neid hilja õhtul lugema, tekkis mõnikord tunne, et polegi suuremat mõtet ülejäänud osa lehest lõpetada, sest Ronaldi sõnade kohaselt pidi maailmalõpp tõenäoliselt saabuma juba enne koitu või siis hiljemalt kohe pärast Londoni börsi avamist. Tema arvates oli iga majandusliku pilve taha kogunemas järgmine pilv. Ta oli pooltühja klaasi mees, kes lipsas neil puhkudel, kui ta pubisse tuli, tavaliselt minema enne, kui jõudis kätte tema kord täiesti tühjad klaasid taas täita. Ma ei suuda meenutada ühtki korda, mil Ronald Grigson oleks mulle napsu ostnud, aga tean kindlalt, et olen teinud välja mõned ringid, millest sai osa ka Grigson. See vaevab mu südant. Ma istun bussis, püüdes jõuda selle mehe matustele, aga see vaevab mind. Miks ometi? Mis vahet seal on, kui ta oligi kitsipung? Ta on surnud. Ta ei nõustunud koondamisega, ta jätkas lootuses saada kuuekümne viiesena täielik pension ja näed nüüd, ta on surnud, kolm aastat enne eesmärgini jõudmist. Ärkas ühel pühapäevahommikul, ütles naisele, et ei tunne ennast eriti hästi, naine läks ajalehti tooma ja kui ta tagasi jõudis, oli mees läinud. Südamerabandus. Kas ta meeldis mulle või mitte, ei ole oluline. Kuuekümne kahe aastane inimene, olgu ta kes tahes, on kaugelt liiga noor, et surra.

Kuuskümmend kaks on ainult kaksteist aastat vanem kui viiskümmend. Silmapilgu kaugusel. Realist minus teab, et selle pärast ei tasu muretseda. Need on ainult numbrid ja inimesed surevad kogu aeg. Kuuskümmend kaks on kuradima palju parem kui nelikümmend kaks või kaks. Siiski. Kuuskümmend kaks on kohe järgmise nurga taga. Järgmise kõrgendiku taga. Ohtlikult lähedal. Veel kord – inimesed surevad kogu aeg, selles pole midagi lohutavat. Ja mida olen mina, Douglas Findhorn Elder, praeguse hetkeni, viiekümne aasta ja peaaegu kahekümne viie minutiga teinud? Kas ma olen üldse üleski ärganud? Mis siis, kui elu ongi unenägu, rida pilte, mis su silme ees vahetuvad, mõned on tiitritega, mõned ilma? Ja siis ühel päeval on slaidiprogramm läbi. Klõpsa väljumiseks?

Kuidas saakski ette teada – kuni on ilmunud see viimane sõnum?

Buss liigub jälle, aga kell on nüüd 12.40 ja isegi kui me Bruntsfieldil ja Morningside’il toppama ei jää, kestab reis veel vähemalt kümme minutit. Lootusetu. ELDER KEERAB KÕIK TUKSI, EI JÕUA MATUSTELE, pealkiri, mida Life and Work kunagi ei kasuta.