Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 8

Viiskümmend on ainult number. Mis see on? See on viis ja null. See on mannetu kõlin, selline, milletaolist võib kuulda mõnest raadiojaamast, mille peamiseks iseloomulikuks tunnuseks on pingutatud optimism.

Viis ja null. Peagi lõpeb see pull.

Vaevalt olen ma seda mõtet mõelnud, kui mitmed teisedki lööklaused esitlevad ennast mulle sõnumitena, mis jooksevad mööda mu nägemisvälja alumist serva. See juhtub ilma, et mina või mingi vaimne protsess oleks seda kuidagi aktiveerinud, ometi, minu parima arusaamise kohaselt, ei ole need lööklaused, mis oleksid olemas kuskil väljaspool minu kujutlusvõimet, ja seega jääb minu jaoks mõistatuseks, kuidas need sinna pääsesid:

Sa hakkad varsti kaotama kontrolli asjade üle, lendad maha sellelt­ sinatselt mitte nii vahvalt elurattalt.

Sa sured. Peatselt. Üsna pea. Pigem varem kui hiljem.

Pigem varem kui hiljem, lakkad SA olemast.

Sinu surematuse garantii on aegumas.

Autoriteetselt kaalukas ja kohutavate tagajärgedega, nagu see viimane avaldus paistabki olevat, ei täida see mind õudusega, kuna mul ei ole aimugi, mis on „surematuse garantii”.

Üle mu maailmale heidetud pilgu, lidudes tagurpidi paremalt vasakule, tuleb veel üks välkuudis:

„Elder: aega on järel vähem kui juba pruugitud.

Ma pean taas nõu oma käekellaga. See vastab tõele – ma jään hiljaks. Ma olen juba hiljaks jäänud, olen selles mõttes kadunud. Mitte lõplikult kadunud nagu surnud: kadunud Douglas Elder. (Ma katsun oma randmel pulssi ning tuvastan, et see on mul endiselt olemas.) Kadunud selles mõttes, et lootusetult hilinenud. Ma olen elus, viiekümneaastane, bussis kinni ja hilinen teise mehe matustele.

Teenistuse avalöök peaks olema, kui see nüüd ei ole liiga tervislik, energiline termin, kell 12.30 pärastlõunal. Ma hakkan varakult hilinemise pärast vabandust paluma. Esmalt palun ma vabandust Ronald Grigsonilt, kunagiselt kolleegilt, kelle matused need on, ehkki eeldatavalt ei hooli ta põrmugi sellest, kas ma ilmun kohale või mitte. Siis palun ma vabandust kõigilt mustades rüüdes, hobusenägudega leinajatelt, kui ma trügin läbi nende vahelt, neid tõusma ja uuesti maha istuma sundides ja tekitades midagi, mis näeb välja nagu presbüterlik ergutuslaine – täiendav ports pingutatud optimismi. Ma ei tunne neid inimesi ja seegi on jälle asi, mis ajab ärevile, sest kui nad on minu enda kujutlusvõime viljad, siis miks ma neid ei tunne? Pingirida sirutub väga kaugele ja paistab, et minu saatuseks on jätkata seal istujate häirimist, kuni ma jõuan vaba kohani, mis on kuulu järgi pingirea teises otsas, mitme kilomeetri kaugusel. Mulle jääb arusaamatuks, miks ei võiks kõik need inimesed lihtsalt ennast ühe perselaiuse jagu edasi nihutada, aga sedasorti mõistatused ongi unenägude kude ja kui ma ei näe und, siis ei tea ma, mida ma teen.

Ma ei tea, mida ma teen. See on ülitäpne tõdemus.

Hääl minu peas pomiseb: „Palun vabandust. Palun vabandust, ma jäin hiljaks. Andke andeks. Palun vabandust.”

See on minu enda hääl. Vähemalt selle tunnen ma ära.