Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 14

Seda on juhtunud üha rohkem ja rohkem – satun mingile stsenaariumile mõeldes või sellesse sisse elades hoogu. See tundub veider, aga kas ikka on? Kas ei ole kõndimine hägusel piiril tegelikkuse ja kujuteldava vahel, see kõhklus, kummal pool kardinat sa oled, igati normaalne? Mõned lihtsalt lipsavad läbikäigust kergemini läbi kui teised. Ühel hetkel oled sa bussis number 11, teel kuhugi, ja järgmisel roomad mööda põrandat kirikus, kuhu sa pole kunagi varem sisse astunud, ja su teekonnal ei paista olevat lõppu.

Kas seda ei juhtu meie kõigiga?

Häda on selles, et mul on liiga palju vaba aega. Viis, tihti kuus päeva nädalas töötamine hoidis mind mingi näiva tegelikkuse küljes lõas, aga köis on läbi raiutud. Ja tegelik elu, kui see avaneb tühjusena, pole pooltki nii huvitav kui kujuteldav elu.

Elu ilma kujuteldava eluta on tegelikult kujuteldamatu.

See naine võib samuti minna matustele. Kui nii, siis jääb tema samamoodi hiljaks nagu minagi. Kas ta kandis musta? Ma ei suuda meenutada. Ma kaalun võimalust talle alumisele korrusele järgneda ja pakkuda, et sõidame koos ühe taksoga, saabume koos hilinemisega. See võiks olla ilusa sõpruse algus.

Mõte uuest ilusast sõprusest meeldib mulle.

Aga ma ei usu, et see teda köidaks.