Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 18

„Viiskümmend? Armas jumal, Dougie!” Olliet, kaks topeltviskit sees, kraenööp lahti ja must lips viltu ees, on üleni vallanud teeseldud šokk ja kaastunne. „Kõik on läbi. Sinuga on lõpp, sa oled liiva jooksnud. Ajupuit oled. Ja alles täna? Jumal küll, ma tunnen sulle kaasa.” Ta haarab demonstratiivselt mu randmest. „Näed, nii väga tunnen ma sulle kaasa. Kurat ja põrgu, polegi pulssi! Kas ma kutsun kiirabi? Kas sul oleks parem pikali heita? Või” – ta kõõritab mind puhmas kulmu alt nagu kuri mäekoll – „tohin ma sulle ühe korraliku käraka osta?”

„Ma ei oleks pidanud seda mainima.” Aga ma mainisin. See lipsas mul suust, kui me arutasime Ronaldi varast lahkumist kenasti üles seatud elulavalt ja tuvastasime, et kui me peaksime minema kronoloogilises järjekorras, kes meist oleks siis järgmine. (Roy, nagu selgub, on pärast Olliet, siis mina ja Grant jääks sel juhul viimaseks ning peaks kustutama tuled ja ukse meie kõigi järel korralikult kinni panema.)

„Aga sa mainisid, Dougie-pojake, sa tegid seda. Nüüd väreleb see õhus. Esikülje uudis. Me peaksime sulle „Palju õnne” laulma. Mul on pärast kõiki neid kirikulaule isu ühe paganliku viisi järele.”

„Hakka aga peale.” Kogemus on mulle õpetanud, et see on Ollie puhul õige lähenemine – kui sa tahad, et ta midagi ei teeks, ära soovita tal järele jätta. Käitu, nagu ei läheks see sulle sugugi korda. Palumine ainult kütab teda üles. Hukkamõist kannustab teda hullematele liialdustele.

Kiviviske kaugusel Tollcrossist oleme hõivanud väikese laua ühe halvastivalgustatud joomisasutuse pimedas nurgas. Ehkki ma ei näe silti, mis konkreetselt keelaks pidulikud laulud, ei paista see olevat sedasorti paik, kus sellesse hästi suhtutaks. Ollie viipas Morningside Roadi äärest takso, et meid siia toimetada. „Spear maksab selle eest rõõmuga,” kuulutas ta. „Mida varem me kõrtsi jõuame, seda varem me lahkume ja tööle jõuame.” Kahekümne minutiga, kuni ülejäänud meist on endiselt esimese joogi juures (mille eest võlgneme tänu Royle), on Ollie endale sisse kallanud kaks topeltviskit (neist teise eest võlgneb ta tänu iseendale) ja paistab parasjagu hoogu sisse saavat. Kuivõrd me ei jõudnud peielauda, on ta ostnud sooja toidu letist kõik allesjäänud pirukad ja vorstirullid ja sättinud selle tervisliku piduroa keset lauda. Me peaksime seda ründama üheskoos, aga siiani on Ollie pingutanud kõvasti rohkem kui keegi teine. Kahe või kolme kuuga, mis on möödunud ajast, kui mina teda viimati nägin, paistab ta olevat paisunud mitme särginumbri võrra.

„Hästi,” ütleb ta, „ehk ma hoian oma häält pärastiseks. Aga ma nõuan, et võiksin sulle joogi osta. Üks korralik suur viski, kuidas see sulle tundub? Ma ise vajan veel üht.”

„Too mulle väike, Ollie. Ma ei ole nii võimekas kui sina.”

„Selles on sul õigus. Minu võimekus on unikaalne. Roy?”

„Pint laagriõlut, palun, Ollie.”

„Mulle sama,” ütleb Grant. „Ulatan abistava käe?”

„Paistab, et minu küljes on neid kaks,” lausub Ollie ennast püsti vinnates. „Tead sa mis, ma kasutan neid, et tassida kandikut. Ärge tehke enestele tüli.”

Ta veereb leti juurde nagu hiiglaslik võimlemispall. Me kõik vaatame, kuidas ta läheb, ja Grant ohkab. Ma tean, mida see ohe tähistab – teatavat hellust, vastastikust kiindumust, mida meie põlvkonna mehed harva sõnadesse panevad. Kui oled just kellegi matusel käinud, mõtled sa paratamatult (parata)matustest, mis on veel tulemas.

„Ta ei ole kuigivõrd malbemaks muutunud, mis?” märgin ma.

„Ta võib olla veidi kalbemaks muutunud,” ütleb Roy. „Aga malbemaks? Ei.”

„Temaga on vist päris raske koos elada.”

„Õnneks meie ei peagi,” ütleb Grant. „Mhairi on üks kange naine. Tema saab Olliega kenasti hakkama. Ta, loll luud, armastab Olliet. Nagu ka tema lapsed.”

Ma ei ole selles kõrtsis kunagi varem käinud. Siin pole peale meie just palju külastajaid. Vähesed hõredalt paiknevad vanad mehed, kes moodustavad kõrtsi klientuuri, võivad vabalt olla jäänud mõnest teisest matusest, võimalik, et see toimus mitme päeva eest. Nad paistavad vaikimist voorusena võtvat. Ehk on see neil mingi võistlus: kes suudab kõige kauem naljaviskamisest hoiduda? Kui nad meid üldse silmitsevad, siis ükskõikselt.

„Nii, Dougie,” ütleb Grant. „Viiskümmend, mis? Mis tunne see on?”

„Küllap see on mingisugune verstapost. Ma alles töötlen infot.”

Grant on ainult neljakümne viiene. Ta paistab olevat ärevil. „Viiskümmend,” ütleb ta, nagu sümboliseeriks see punkti, kust ei ole tagasipöördumist. Mida see mõistagi teebki. Ma otsustan teda rahustada, sõnastades tema jaoks selle, mida ma olen juba püüdnud sõnastada enda jaoks. „Kuule, väga kerge on sattuda selle sünnipäevavärgi pärast masendusse, eriti matustel. Aga mis on viiskümmend? See on number. Ei midagi erilist.”

„Viiskümmend on kindla peale üsna eriline?” käib Grant peale.

„See on ainult number.”

„See ei ole ainult number,” segab Roy vahele. „Numbrid on olulised. Seda me kõik olemegi, numbrid. Kõik meie ümber on numbrid.

Arvutused valguse ja massi ja energia kohta. Matemaatilised võrrandid. Keemiavalemid.”

„Sa ajad jama,” ütleb Grant.

„Ei aja,” vastab Roy. „See käib sul lihtsalt üle pea, mu poeg. Kuule, teeme selle lihtsaks. Mina olen viiekümne kolmene, eks? Mul on kolmeaastane Russelli terjer. Kolmas. Mul on alati olnud Russelli terjerid – noh, sellest ajast, kui olin kahekümnendate keskel. Väga meeldivad. Terased ja särtsakad väikesed tõprad. Hoiavad su erksana. Kui sa ei tundu krapsakas, söövad nad su varbad ära. Koerad – eriti Russelli terjerid, aga kõik koerad – on elutreenerid. Nad tuletavad sulle meelde elu prioriteete: toit, uni, liikumine, lojaalsus ja partnerlus. Nad veavad su iga ilmaga kodunt välja. Esimese asjana hommikul, viimase asjana õhtul ja vähemalt veel üks käik kuskil vahepeal. Nad – koerad – sunnivad sulle peale rutiini. Ja vaata, mis ma ütlen. See hirmutab mind tõepoolest. Eeldades, et minu eluiga kujuneb keskmiseks, mis on, juhul kui ma selle piruka ära söön, päris julge oletus – vaadake ainult kõike seda rasva –, võib praegune olla minu eelviimane Russelli terjer. Saad aru, mida ma räägin? Minu eelviimane Russelli terjer!”

Roy naerab. Grant ja mina naerame. Lühikesed, kärisevad naerupahvakud. Me oleme lõbustatud, tõsisel, kuninganna Victoriale omasel moel.

Ollie naaseb kandikutäie kosutava kraamiga. „Ma tahan seda kuulda ainult juhul, kui see oli naljakas,” ütleb ta klaase laiali jagades. Ta kergitab oma klaasi, ütleb: „Palju õnne, Douglas,” ja kannab ette kiire versiooni sobilikust laulust, mitte liiga kimedas esituses. Sellega teenib ta vanadelt krõbidelt pahakspanevaid pilke. Õnneks on tema selg nende poole. Kui ta oleks neid pilke näinud, laulaks ta uuesti, fortissimo.

„Palju õnne,” ütlevad Grant ja Roy.

„Torti ei ole,” ütleb Ollie, vorstirulli võttes. „Me peame improviseerima.”

Enne kui klaasid tagasi lauale maanduvad, lisan ma veel ühe toosti: „Ja üks Ronaldi auks, kus ta ka ei oleks, ja kes ta ka ei olnud.”

„Ronaldi auks.”

„Ta oli üks viimaseid dinosaurusi,” ütleb Roy. „Ütlen ma ühe sellisena.”

„Ole nüüd,” ütleb Ollie, „ära hakka jälle seda vana jama ajama.”

„See on ju tõsi. Me oleme dinosaurused, toodame dinosauruste tööstuses dinosauruste kraami ja nagu dinosaurused, oleme meiegi määratud välja surema.”

„Möga,” ütleb Ollie. „Me oleme kunstkäsitöölised, oma ala meistrid. Ja lõpeta dinosauruste mahategemine. Nad olid suurepärased ellujääjad. Nad elasid siin sada kolmkümmend miljonit aastat.”

„Kui tahad, võid seda eitada, aga mida varem viimane hoop tabab, seda kiiremini me pääseme õnnetust olukorrast.”

„Kes on õnnetu? Mina ei ole õnnetu. Dougie ei ole õnnetu. Täna on tema sünnipäev.”

„Dougie ei lähe arvesse.”

„Tänan väga, Roy.”

„Ma pean silmas seda, et sa ei tööta enam Spearis. Sina ei ole dinosaurus.”

„Grant töötab Spearis,” jätkab Ollie pirukat valides, „ja tema ei ole õnnetu. Või oled, Grant?”

„Noh, üsna suure osa ajast ei ole ma just liiga õnnelik.”

„No kurat võtaks!” Pirukas hakkab suurte tükkidena Ollie suhu kaduma. Ampsude vahel arendab ta teemat edasi.

„Ma keeldun laskmast heita ennast ajaloo prügikasti ja ma keeldun olemast depressiivne. See veel, et Grigsy oli vaevu kuuekümne kahene ja et Speari tiraaž on umbes neljandik sellest, mis see oli kahekümne aasta eest, ei tähenda, et me oleme välja suremas. Me oleme eri ajastute piiril, muud midagi. Meie oskusi on endiselt vaja. Kui te mõtlete ennast minevikku, siis just seal te lõpetategi – ja kiiremini, kui oskate oodata.”

„Mulle meeldis minevik,” ütleb Roy.

„Mulle mitte,” ülteb Ollie. „Koolis käies ma vihkasin ajalugu. Kes tegi seda ja kes toda – keda kuradit kotib? Muudkui liigu edasi, see on mu moto. Mina olen tuleviku poolt. Mina olen kaasaegsem kui ükskõik kes teie seast. Mina olen kaasaegsus.”

Pirukas on nüüd kadunud. Veel üks vorstirull ootab oma käitlemisjärjekorda.

„Vaata seda,” Ta kraamib lagedale oma mobiili, veel õhema ja mustema mudeli kui John Liffieldi oma. Tema põsed on täis topitud taignat ja halli liha, mõlemad käed on vabad telefoni kasutamiseks. Kui ta rääkima hakkab, pagevad mõned taignalibled tagasi välja. „Noh, mis, kas siin on levi? Jah, on! Nii. Nägite, kuidas see türapea eikuskilt takso esile manas? Ja teadis, et see on teel? Sa nägid välja nagu kadunud hing, Dougie. Kas see oli maagia? Ei. Ma seletan, kuidas seda tehti. Spearil on taksofirmas konto, Liffieldil on telefonis äpp, ja äpp näitab, kus ta on ja otsib lähima saadaoleva takso ning viib nad kokku. Mul on siin täpselt sama äpp, aga ma ei ole seotud ajalehe kontoga, seega ma ei kasuta seda – sestap ka tšekk, mille ma küsisin kamraadilt, kes meid peale võttis. Igatahes võimaldab see tehno-maagiline pilbas mul korraldada enam-vähem kõike muud mu elus.” Tema pöidlad ja sõrmed lendavad üle ekraani nagu pisikesed paksud baleriinid ning ta avab ridamisi uksi paljudesse erinevatesse Oliver Brendan Buckthorni maailmadesse. „Siin on päevik, siin fotoalbum, kogu muusikakogu on siin, raamatukogu, millest ma ei jõua kunagi läbi lugeda isegi üht protsenti siin, ligipääs kõigile teadaolevatele infokanalitele siin, meelelahutuspalee siin, pornokauplus siin, tegin nalja, pank, bussiajad, puhkuse planeerimine, tervishoid – aga teil, kutid, on ka kogu see kraam olemas, mis?”