Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 9

Mõned minutid mööduvad. Buss nügib mõned meetrid edasi. Hakkan harjuma sellega, et olen viiskümmend. See on mõneti pettumust valmistav. Ma arvasin, et ei taha mingit sagimist – tegelikult ma rõhutasin Sonyale telefonis, et ei taha seda, ja ei tahagi, ja kindlasti ei oota ma midagi sealtkandist – aga ma tunnen, et miski on puudu.

Mis see olla võib? Mul on kõik, mida äsja viiekümneseks saanud mees võib mõistlikkuse piires ihaldada, välja arvatud töökoht, paikaloksunud suhe ja kindlus tuleviku suhtes. Ja üldine rahulolutunne. Kui mitte arvestada neid triviaalseid puudujääke, on mu elu, nagu öeldakse, otsekui unistus.

Jah, seegi on igati õige. Vaadake, kui vajate rohkem tõendeid, ülaltoodud episoodi lõputu kirikupingiga. Ma tunnen, et mul ei ole korralikku kontakti reaalsusega. Või ei ole reaalsusel korralikku kontakti minuga.

Telefonivestlus Sonyaga, milles ma kehtestasin oma eelistuse sünnipäevaga seotud sebimise täieliku puudumise osas, leidis aset nädala eest. Ma helistasin, et küsida, kuidas temal ja tema järeltulijatel, Paulal ja Magnusel, läheb, kuna ma ei olnud neid juba mõne nädala näinud. Ta oli üsna lobisemishimuline ja kõigi kohta käivad uudised, nagu need minuni jõudsid, olid head. Üheksateistkümne aastane Paula, teist aastat kunstitudeng, oli leidnud osalise koormusega töökoha baaris. (See oli peaaegu revolutsiooniline, Paula polnud kunagi varem üles näidanud vähimatki huvi palehigi ja vabalt pruugitava sissetuleku vahelise seose vastu.) Kahekümne nelja aastane Magnus, kes töötab IT alal ja paistab olevat oma õe uneajal pihta pannud tollele õigusjärgselt kuuluva tööeetika ning lisanud selle enda omale, ootas edutamist ja nautis endiselt klubitasemel ragbi mängimist, ja Sonya – noh, Sonya oli nagu tavaliselt veidi pinges, ent ka mõneti terav minu, ma ei mõista miks, vastupandamatu isiku suhtes. Ta ei maininud vähimaidki muudatusi oma elustiilis, nagu näiteks, et ta oleks kohanud või hakanud otsima uut teispoolt, kellega asendada seda, st mind, kelle ta hiljuti oma majapidamisest tõrjus, ja kui ma ei olnudki selle eest päriselt tänulik, siis vähemalt olin ma rahul.

Kuidas võib keegi tunda külgetõmmet kellegi suhtes, kelle suhtes ta külgetõmmet ei tunne?

Mina ei tea, aga seda tuleb ette.

Kell on 12.20. Ma olen oma teist poolsajandit elanud juba viis minutit. Mitte miski ei ole muutunud. Kõik on teistmoodi. Ei, ei ole. Jah, on küll. Mõtted kukerpallitavad minust mööda nagu praht tuules. Ma näen neid läbi kriimulise bussiakna. Tuul on puhanguline. Mõtted vilpavad, veerlevad, seilavad mööda.

Ma vaatan, kuidas nad lähevad. See on kaunis huvipakkuv, aga ka hirmutav. Ma juurdlen, kas mu isa tunneb midagi sarnast. Ma näen teda tema palatis Kodus, kummardumas beežis tugitoolis ettepoole, et kahmata kinni mööduvatest mõtetest ja püüda liita nende külge sõnu.

Ma näen samuti tema tugevat, hoogsat allkirja mu sünnitunnistusel: Thomas Y. Elder. See on kirjutatud päris sulepeaga, tõelise tindiga. Kui ma sündisin, oli mu isa kolmekümne kolme aastane. Aastal 1964 tähendas see allkiri midagi – julgust ja energiat. Nüüd suudab ta vaevu oma nime kirjutada, rääkimata sellest, et ta võiks selle paberile visata nagu Zorro oma mõõgaga, ja isegi kui ta sellega hakkama saaks, ei pruugiks ta tingimata ära tunda, et tegemist on tema allkirjaga.

Mehed murduvad nagu puud või mädanevad nagu puud, aga lõpuks nad kukuvad ühel või teisel viisil.

Ma ei ole kindel omaenese suutlikkuses seista veel pikka aega kindlalt ja sirgelt või jätkata oma mõtete korrastamist – üks mõte teise järel, sidus ja seostatud. Vana hea enesekindlus, mis pole kunagi väga suur olnud, on viimasel ajal paar hoopi saanud ja mu isa halvenenud seisundi tunnistajaks olemine ei tule kasuks. See on nagu matkamine üle nõmme, kursil, mille usun olevat ise valinud, ja korraga märkan ma isa, sada meetrit eespool, ta istub kivil, paistab olevat eksinud ja selgub, et olen enese teadmata algusest peale tema kannul käinud.

Selline asi ehmatab. See paneb helisema elu munakella. See sunnib sind endale otsa vaatama, kes sa ka ei oleks.

See kogemus on tihti vastumeelne.