Читать книгу Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga - James Robertson - Страница 17

Kääbaste vahel on kõik rahulik. Linnaliiklus on kaugel eemal, tuul on vaibunud ja päike paistab. Kiriku uksed on avatud ja välja sellesse leebesse maailma tuleb viimast korda Ronald. Ma jälgin, kuidas matusekorraldajad sõidutavad tema kirstu väikesel kärul, mille väikesevõitu rattad jäävad killustikule jõudes kinni ja seepärast peavad nad Ronaldit ülejäänud tee kandma. Nad paigutavad ta surnuvankrisse, pakivad käru kokku, võtavad siis oma ameti juurde kuuluva klassikalise veenva ja lugupidava kehahoiaku, käed kubeme ees koos nagu jalgpalluritel, kui nood on karistuslöögi ootel, ning kõik suitsetamisele viitavad tõendid on hävitatud. Isegi Gerry teeb seda õigesti. Ilmselt osa väljaõppest.

Grigsoni pere on eeskojas, võtab vastu embusi, käepigistusi ja pomisetud kaastundeavaldusi kogunenutelt, kes ükshaaval neist mööduvad. Mina Grigsoneid ei tunne ja nemad ei tunne mind. Ei ole sobiv hetk neile selja tagant läheneda, lesele õlale koputada ja öelda, kui hirmus kahju mul on, eriti, kui mul ei ole väga kahju. Mida ma siis ootan? Ma ootan Kunagisi Kolleege.

Kaastunnet avaldavad inimesed tilguvad kirikust välja ja kuni see kestab, loen ma kuupäevi ja mitmesuguste Victoria-aegsete kõrgete isikute religioosseid lootusi ning pürgimusi, nende naiste ja loendamatute laste nimesid, kellest paljud surid noorelt isegi selles heal järjel olevas Edinburghi osas. Olen korraga väsinud, nagu oleksid kõik need lõppenud elud, need, kelle maised jäänused on selles paigas hoiustatud, kerkinud tontliku pataljonina, vallutanud mu keha ja siis niisama järsku uuesti lahkunud. Ma olen tasakaalust väljas, vaarun, istun lamedale siledale mälestuskivile – karusemale, vanema väljanägemisega kivile kui enamik ülejäänuid, selle raidkiri on muutunud sambla ja ilmastiku käes loetamatuks. Kivi on päikesest soe ja ei ole kõva, vaid külalislahke. Kui ma väikese uinaku tegemiseks pikali heidan, kas keegi paneb pahaks? Võibolla, aga ma suudan tukastada ka sirgelt istudes. Ma tõmban silmaluugid alla. Nende siseküljed on päikesevalgusest oranžid. Ah! Ronald Grigson on leidnud rahu ja mina niisamuti.

Mu lühike eemalviibimine selle maailma vaevadest saab lõpu kõva matsuga, mis tabab mind abaluude vahele, ja joviaalse, Dublini-kõlalise karjatusega: „No tere, sa vana pihkur!” Nagu ma teadsingi, oli minu asukoha kindlaks määranud Ollie Buckthorn – sellest ka mu soov liikuda eemale sündmuste tulipunkti vahetust lähedusest. Ma tõstan silmaluugid üles. See ongi Ollie, kes kõrgub minu kohal ähvardavalt nagu ühe inimese sisse surutud kaks liikluspatrulli, Roy Wilkinson ja Grant McKinley sulgudena tema ümber nagu paar musta-valgekirjut piirdetulpa.

„Istud kivil, kutsud kurja välja,” ütleb Ollie sigaretti süüdates. „Sa saad kas hemorroidid või avaneb maapõu ja neelab su.”

„Sina oled õige mees seletama, ise suitsetad surnuaial.”

„See on ohtlik ajaviide, tõsi küll,” ütleb Ollie sügavalt sisse hingates, „aga selline ma juba kord olen, loomult riskialdis. Sellepärast töötan mina endiselt ajalehe juures, samal ajal kui mõned malbed hinged, kes siinses pühas varjupaigas nimetuks jäävad, läksid esimesel võimalusel lendu.”

„Sa ei saaks lendu minna, isegi kui tahaksid.”

„Ah, sa oled nii julm. Aga mul on hea meel, et võime tögada ei ole sind lõplikult maha jätnud sestsaadik, kui sa jätsid maha meid.”

Selles sõnelemises on rõõmustav tuttavlikkus, ometi meenub mulle ka, kui tüütuks see muutuda võib. Ma tõusen jalule, surun kõigil kätt. Grant süütab samuti sigareti. Seisame neljakesi ümber loetamatu kivitahvli ja see on peaaegu nagu vanasti – vanadel vanadel aegadel, enne seda, kui suitsetamine Speari hoones keelati – vanas hoones – kui me jõllitasime ajalehe topeltkülje mustandit ja juurdlesime, kuidas see kõige parem saaks. Nüüd hakkab Ollie jälle rääkima.

„Kus kurat sa siis jäid? Etendus on läbi.”

„Buss viibis.”

„Ära sa räägi. Kes seda kinni pidas, Dick Turpin?

„Teetööd. Millest ma ilma jäin?”

„Legendist,” ütleb Roy, „kui poolgi sellest, mis me kuulsime, tõele vastab. Vaata, kas sina tunned seda tüüpi?”

Ta kougib kuue sisetaskust bukleti ja ulatab selle mulle. „Ronald Grig­ soni elu pühitsemine” on trükitud selle välisküljele, seal on tema sünni- ja surmadaatumid ja ka foto, aga mul kulub mitu hetke, enne kui suudan selle ülesvõtte kokku viia Ronald Grigsoniga, keda mina tundsin. Sest see ei ole morn, ihne pessimist Spearist, vaid naerev, tuulest räsitud atleet, kes seisab T-särgi väel purjepaadi roolis. See pilt ei pärine tema ammu unustatud noorusest. Kui ma olen lõpuks kohanenud päikeselise pildiga, mis mulle silma särab, saab selgeks, et see foto on ilmselt tehtud paari viimase aasta sees.

Ma raputan pead ja näitan oma edasist uskumatust, puhudes huulte vahelt välja pahvaku õhku.

„See on mees seal kastis,” ütleb Roy. „Ja mina tahaksin nüüd teada, kes kurat oli see mees, keda me töö juures nägime?”

„Ja oli see vast mees, see Grigsy,” ütleb Grant. „Kui ta ei roninud parasjagu mägedes, siis purjetas ta üle Atlandi või sõitis rattaga ümber Suurbritannia, ja kes teab, kas möödus päevagi, mil ta ei kogunud raha üllastel eesmärkidel. Ta laulis kooris, oli suurepärane pianist, armastas harrastusteatrit. Me arvasime, et oleme tulnud valele matusele.”

„Me püüdsime välja pääseda,” lausub Ollie, „aga me olime kirikupingi keskel kinni ja need pingid on siin umbes kilomeetri pikkused, tõsijutt, ja siis me otsustasime jääda. Seejärel saime teada, et see oli tõepoolest Ronald, kellest nad räägivad – või Grigsy, nagu mu Auväärne Sõber temale viitab.” Me saime palju targemaks, eks ole, semud?”

„Tõepoolest saime,” ütleb Roy. „Niipea kui ta koju jõudis, tõmbas ta ülle oma superkangelase rüü. Eriti nädalavahetustel.”

„Nädalavahetustel ei saanud ta sellest korrakski vällä,” ütleb Grant, „või ehk sai ainult siis, kui ta sikutas selga kildi, et veidi Šoti rahvalikku tantsu vihtuda. Paistab, et ta oli ka nõutud tegelane Robert Burnsi pidustustel. Kui uskuda tema venda, Donaldit, ei suutnud keegi teda ületada „Püha Willie palve”ettekandmises. Donald see oligi, kes kõne pidas.”

„See on veidi veider, kas pole?” tähendan ma. „Panna oma poegadele nimeks Donald ja Ronald?”

„Donald informeeris meid, et isa oli paras naljahammas,” ütleb Ollie. „Ta arvas, et riimuvad järeltulijad on suurepärane nali. Neil on ka kaks õde – Phyllis ja Dilys.”

„Jama ajad.”

„Ei ta aja,” kinnitab Grant. „Ja vat kust Ronald oma huumorimeele sai – isalt.”

„Nii, ma tean, mida sa mõtled,” ütleb Ollie. „Sa mõtled, et Ronaldil ei olnud ju huumorimeelt. Nojah, töö juures ehk mitte, aga ajal, mil ta ei täitnud ametikohustusi, oli teine lugu. Paistab, et ta tuli ema kõhust välja, pildudes selliseid teravmeelsusi, et ämmaemand naeris ennast peaaegu ribadeks. Ta oli lapsena naljamees, koolis klassi kloun, ülikoolis kirjutas naljalugusid. See hall mees, keda me Spearis tundsime, ei olnud seesama inimene, kes kuus aastakümmet oma perekonna ja sõprade meelt lahutas.”

„Vaat mis välja tuleb, mh?” ütleb Roy. „Sul pole aimugi, mis mõnega juhtub, kui ta koju jõuab ja tunked seljast ajab. Kui me sellest juba räägime, siis kuidas sul, Douglas, ka läheb?”

„Kenasti.”

„Kas pensionil olemine istub sulle?”

„Ta ei ole pensionil,” ütleb Grant. „Ta puhkab.”

„Sa jääd Sonyale jalgu,” ütleb Ollie. „Pole küll paha koht, kui mu mälupilt lühikese seelikuga Sonyast tegelikkusele vastab.”

„Oh issake,” ütleb Roy. „Kui sündsusetu, Ollie.”

„Üldsegi mitte. Ta on iga külje pealt kena tüdruk. Kas tal läheb hästi, Douglas?”

„Nii palju, kui ma tean.”

„Oih!” ütleb Ollie ja osutab oma suule. „Paistab, et miski kukkus siit su konnasilmale.”

„Temaga on kõik korras. Meiega on kõik korras.”

„Kas ta jättis su maha?”

„Me ei ole viimasel ajal teineteist kuigi palju näinud, muud midagi.”

„Ta jättis su maha.”

„Ta on tööga hõivatud ja mina olen oma isaga tegelnud. Ta pidi minema hooldekodusse.”

„Seda on kurb kuulda,” kostab Roy. „Ma mäletan, et sa ütlesid, et ta ei ole päris terve.”

„See on raske värk,” ütleb Grant.

„Paistab, et sa oled pisut otsa jäänud,” ütleb Ollie. „Oled kindel, et sul on kõik korras? Sa oled ilmselt olnud liiga palju värske õhu käes ja aednikutööga üle pingutanud. Sel moel te, penskarid, ju oma päevi täidate?”

„Küllap see nii just ongi, Ollie,” ütlen ma. „Tänan kaasa tundmast. Kuidas ajalehel läheb?”

„Nagu alati – sureb leplikult ja vaikselt,” vastab Roy. „Levi kukub nagu kivi, lehekülgi jääb järjest vähemaks ja samal ajal täidetakse neid üha suurema hulga pasaga – sa tead, kuidas see käib. Ei saa öelda, et see meie elusid lihtsamaks muudaks. Sinusuguste koondamishüvitiste saajatega on see häda, et ülejäänud meist piigikandjaist-statistidest peame töötama kaks korda kõvemini, et seda kaadervärki kursil hoida.”

(Piigikandjad – termin, mille kasutamisega on ajalehe töötajad pikkade aastate jooksul – sõltuvalt meeleolust – kas enda püüdlusi maha teinud või ülistanud.)

„Ja ei mingit lisatasu,” ütleb Grant. „Ja võib kihla vedada, et kui nad Grigsyle asendaja otsivad, siis on see selline, kellele nad saavad maksta ainult kolmandiku tema palgast.”

„Kui nad talle asendaja otsivad,” ütleb Ollie. „Ahhaa! Paistab, et seal toimub midagi.”

Kaastundeavaldused on tehtud ja nüüd jääb seal vaikset, matustele sobivat seltskondlikku vestlust arendav ja sagiv rahvas vait ja taandub killustikuga kaetud eesõuelt, sest veel kaks musta autot ilmuvad puudepiiri tagant nähtavale ja hiilivad surnuvankri taha. Kirikuõpetaja – karmi moega, valgete juuste ja pikkade jäsemetega härrasmees nagu arukask talvel – karjatab valitud Grigsonid autode juurde, et nad seal istet võtaksid. Siis lahkub korteež, rehvide alt lendavad kivid ja võib-olla on see heli põhjuseks, mis sütitab järgneva – keegi hakkab plaksutama. Mõne sekundi jooksul liituvad temaga kõik koosviibijad. Näen kinnastatud kätt vilksamisi ühest limusiinist viipamas, kui see kaarega minema sõidab. Kas ma olen maha maganud kuningliku perekonna liikme kohaloleku? Ei, kindlasti mitte, sest Grant ja Roy, veendunud vabariiklased, plaksutavad samuti. Ainult Ollie – ma armastan sel hetkel Olliet nii väga – ei näe välja sedamoodi, et hetke meeleolu võiks ta kaasa tõmmata.

„Mis kurat see nüüd oli?” küsib ta valjusti, kui aplaus vaibub. Mees kümne meetri kaugusel pöörab meie poole kurja pilgu, aga nähes siis kõneleja kogu, muudab ta meelt.

„Kena žest,” ütleb Roy. „Saata inimene teele.”

„Ta on surnud!” ütleb Ollie. „Ta läks suurde, taevasesse uudistetoimetusse. Ta ei ole auhinda võitnud. Ta ei olnud Nelson Mandela.”

„Inimesed tahvad oma lugupidamist näidata,” ütleb Grant. „Mitte talle, a ta perele.”

„Mind üllatab, et nad kuradima roose pilduma ei hakanud,” siunab Ollie. „Mõned inimesed vaatavad liiga palju televiisorit, vaat mis ma arvan.”

„Rahu, Ollie,” manitseb Roy.

„Ära sa hakka mind siin sussutama. Mis sina arvad, Douglas?”

„Ma arvan, et me peaks kuskil väikese napsu tegema.”

„Kas peielauda ei ole?” uurib Grant. „Mis seal kavas kirjas on, Roy?”

„Braidstone hotell,” vastab Roy. Ta loeb ette: „”Pereliikmed kutsuvad teid soojalt jätkama Ronaldi elu pühitsemist Braidstone hotellis, kus nad liituvad teiega pärast eraviisilist muldasängitamist.””

„Noh, see tähendab, et sina ei saa tulla, Dougie,” ütleb Ollie, „sest sa magasid esimese osa pühitsemisest maha. Sina ei saa ei teed ega kooke. Kus see Braidstone hotell üldse on?”

„See on mitu kilomeetrit ülesmäge,” ütleb Roy. „Peaaegu Fairmileheadis. Ma pole seal kunagi käinud.”

„See on liiga kaugel,” ütleb Grant. „Meil ei ole nii palju aega.”

„Lähete tööle tagasi, mis?” küsin ma.

„Jah, Douglas, töö,” ütleb Ollie. „See värk, millele enamik meist oma elu raiskab. Sina oled sellest kenasti prii.”

„Me jätsime lapsed valveta, nii et jumal teab, mis kujul ajaleht homme ilmub, kui me veel paar tundi tööd ei tee,” ütleb Grant.

„Mu Õpetatud Sõber viitab asjaolule, et toimetus on täis praktikante,” selgitab Ollie. „Nad suudavad koostada edetabelikesi ja guugeldada niinimetatud teaduslikke uurimusi teemal, mis muudab su teistele inimestele atraktiivseks, aga kõik sellest kaugemal jääb väljapoole nende mugavustsooni.”

„Seal elame meie,” ütleb Roy. „Väljaspool nende mugavustsooni, nagu metsloomad ürgmetsades.”

„Ma panen ette,” lausub Grant, „et me päästame olukorra, minnes meile sobivamasse külalislahkesse asutusse, et tõsta klaas oma lahkunud venna terviseks.”

„Peielauas pakutavast teest ilmajäämine täidab mu kurbusega,” ütleb Ollie. „Ma armastan neid pisitillukesi võileibu ja pisitillukesi ettekandjaid, kes käsitsevad jõuliselt neid tohutuid pruune teekanne. Oi-oi, katsuge terased välja näha, sealt tuleb meie Kuulsusrikas Juht.”

John Liffield, Speari peatoimetaja, otsib hauakivide vahel teed, ta on tumedate juuste, nokka meenutava nina ja sapikarva jumega mees. Ta on pikk ja nurgeline ning liigub hüplikult ja masinlikult ning see on kahtlemata andnud oma panuse tema reputatsioonile, mille kohaselt on ta vähemalt osalt robot. Ta on viimase kaheksa aasta jooksul lehe kuues peatoimetaja. Kuivõrd Liffield on oma ametis püsinud neist peaaegu kaks, on ta tänapäevase mõõdupuuga võttes praktiliselt veteran. (Spearil on olnud selle kahesaja aasta pikkuse eksistentsi jooksul ainult kakskümmend peatoimetajat.)

„Kuidas läheb, mehed? Minu meelest oli see väga liigutav. Aitäh, et tulite kaasa ja ajalehte esindasite.”

„Oh, kas me tegime seda?” üllatub Ollie. „Mina arvasin, et me jätsime kolleegiga jumalaga. Saatsime ta viimsele teekonnale. Kas see spontaanselt puhkenud aplaus ei olnud liigutav?” See, milliste kõrgusteni kerkib Ollie silmakirjalikkus, paelub mind vältimatult alati.

„Väga,” kinnitab Liffield. „Kogu tseremoonia oli liigutav. Tere, Douglas, ma ei näinudki sind seal. Ära pane pahaks, seal oli kole palju rahvast. Nii kena sinust, et tulid.” Tema hääl kõlab, nagu kraabitaks metalli ja iga järgmise väljendiga paistab ta püüdvat teemat kokku tõmmata ja edasi minna.

„Ta jäi sellest peaaegu ilma, mis, Dougie?” ütleb Ollie. „Tema bussi peatasid teeröövlid.”

„Mul on kurb seda kuulda,” ütleb Liffield, demonstreerides oma võimet inimesi mitte kuulata. Siis, ennast parandades, lisab ta: „Tähendab, mul on hea meel, et sa ikka jõudsid.”

„Ma tegelikult ei jõudnud.”

„Täielikult. Sa näed hea välja.”

„Ta näeb kohutav välja,” ütleb Ollie. „Anna talle tema töö tagasi.”

„Oh, ei, sa tead, et ma ei saa seda teha.”

„Me tunneme puudust tema rõõmsast naerust,” ütleb Roy.

„Peaaegu sama palju kui Ronaldi naerust,” lisab Ollie. „Vana hea Grigsy. Aita meid nüüd selle asjaga, John. Too üks tagasi, see, kelle toomine on sinu võimuses. Anna meile Dougie tagasi.”

„Ma teeksin seda heameelega,” ütleb Liffield, „aga see ei ole minu võimuses.” Ta vaatab ringi, nagu ajaks keegi teda taga. „Kuulge, ma pean nüüd minema. Täna pärastlõunal on tippjuhtkonna koosolek. Terve hulk tähtsaid ninasid Londonist. Ma pakuksin teile taksoga küüti, aga ...”

Ta jätab lause õhku, mitte sellepärast, et ta poleks vabandusele mõelnud, vaid kuna ta usub, et ei pea vabandama. Ollie aitab ta välja.

„Ära selle pärast muretse. Ma võtan ise takso. Me mõtlesime, et peaksime minema üritusele, millele mu Õpetatud Sõber härra McKinley viitab kui peielauale – lihtsalt pooleks tunniks või nii, et nägu näidata. Hakka sina pealegi minema.”

„Misasi?” On ilmne, et Liffield, sõber lõunast nagu ta on, ei tunne terminit. „Oh, vastuvõtt? Sain aru. Hea mõte. Ma polegi kunagi Braidstone hotelli sattunud.”

„Sa oled siis paljust ilma jäänud,” ütleb Ollie. „See on võrratu. Sellel on esiisade aegne võlu. Sõbralik teenindus, hea toit. Ronald oleks valitud paiga heaks kiitnud.”

„Tundub, et on kena koht. Ärge liiga kauaks jääge, eks?” Liffield paistab olevat mures. Võib-olla mõtleb ta, et nad ei pruugi enam kunagi tööle naasta. Või ehk kahtlustab ta, et tähtsad ninad Londonist annavad talle kinga.

„Kõik on kombes,” veenab teda Roy. „Meil on asjad kontrolli all. Me tegime hommikul juba paar tundi. See oli Ronaldil kenasti läbi mõeldud, korraldada matused sellisel kellaajal, enne õhtuse vahetuse algust.”

„Enamb-vähemb,” lisab Grant.

„Hiljem siis näeme,” ütleb Liffield lahkumiseks hoogu võttes.

„Nägemist,” ütleb Ollie. „Takso juba ootab, mis?”

Vastuseks tõmbab Liffield pintsakutaskust õhukese musta telefoni, vaatab seda, ütleb: „Kohe jõuab,” ja stardib killustikule kriuks, kriuks, kriuks nagu mängurobotist ehitatud inimene.

Ma järgnen talle hetke möödudes. „Enne, kui sa lähed, John!” hüüan ma piisavalt kõvasti, et ta ei saaks teeselda, nagu ta ei oleks kuulnud. „Paar sõna?”

Ta pidurdab. „Ma pean tõesti selle takso üles otsima,” ütleb ta. „Saada mind.”

Ma saadan teda, tõstan tempot, et püsida tema pikkade, robotlike sammude tempos. Leinajad hajuvad kõigis suundades, ehkki peamine vool suundub puudega palistatud tee poole, kuhu liigume ka meie.

„Kas sa mäletad, kui ma valmistusin lahkuma, oli meil juttu, et võib oodata võimalust teha midagi vabakutselisena?”

„Jah, mäletan. Mul on kahju, et sellest suuremat asja ei ole saanud.”

„Üldse mitte midagi,” ütlen ma üllatudes oma julgusest. „Isegi mitte raamatuarvustust.”

„Noh, raamatuarvustused ei ole minu otsustada. Pole minu vastutus – mitte otseselt minu vastutus.”

„Me ei rääkinud ainult raamatuarvustustest. Sa väitsid kaunis veendunult, et tahad, et ma ajalehe jaoks kirjutaksin.”

„Veendunult?”

„Sa ütlesid, et võtad minuga kindlasti mõne suure artikli, arvamusloo, sedasorti asja pärast ühendust.”

„Kas ma ütlesin seda? „Kindlasti?””

Mu jutt kõlab mõneti meeleheitlikult ja ma ei ole kindel, et ta kindlasti kasutas sõna „kindlasti”, aga millal mul jälle selline võimalus avaneb?

„Ma ei oota midagi püsivat, aga mul oli selge arusaamine, et mul on teatud roll.”

„Roll?”

„Ma saatsin sulle selle kohta e-kirja, aga sa ei ole vastanud.”

Me oleme jõudnud tee otsa. Liffield peatub ja nii ka mina. Me oleme väike saar, mille ümber rahvas jätkuvalt voolab, aga minu meelest ei märka ta seda.

„Nagu sa tead, Douglas, on meil eelarvega väga kitsas. Ma ei usu, et me oleksime päriselt rollis kokku leppinud. Koondamisdokumentides ei ole rolli kohta midagi konkreetset kirjas, või mis?”

Ma kahtlen väga, kas tema teab vastust sellele küsimusele, aga mina tean: ei ole.

„Eh, mitte konkreetselt.”

„No näed sa siis. See on alati keeruline, püüda sellist värki pärast ära klaarida. Eri mälestused, eri tõlgendused sellest mida öeldi, sedasorti värk. Ma kuulsin hiljuti selle kohta head väljendit. Kas tead, mis see oli?”

Ta ootab, kuni olen õlgu kehitades kinnitanud, et koban pimeduses.

„Hilinenud lootused. See on Charles Dickensi romaani põhjal tehtud sõnamäng.”

„Tõesti?”

„Jah. Hea, mis?”

„Raju.”

„Jah, ära liiga norgu vaju,” ütleb ta.

„Ma ütlesin „raju”, mitte „kahju”.”

Ta kortsutab kulmu ja lööb siis särama. „Oh, veel üks sõnamäng? Tubli mees. Douglas, ma pean minema, aga jätkame seda vestlust. Ma helistan sulle, eks?”

„Kas helistad?”

Esimest korda vaatab ta mulle otse silma. „Ei, ilmselt mitte. See läheb mul meelest. Tule kohale ja otsi mind üles. Pärast tänast juhatuse koosolekut tean ma paremini, mis seisus me oleme. Täna on teisipäev. Tule neljapäeval.”

„Hästi, ma teen seda.” Püüdes ebamääraselt kokkulepet kinnitada, sirutan ma käe, aga juba läheb ta eemale, nagu tõmbaks tema metallosi enda poole magnet, mida juhivad tähtsad ninad Londonist. Ta muidugi puikleb, aga tema ametis teeks seda ju igaüks. Mida nad sel pärastlõunal ka ei arutaks, üks teema, mis ei pääse päevakorda, on see, kas Spear saab endale lubada Douglas Findhorn Elderile teinekord mõne artikli eest mõne naela maksmist.

Pöördun ja kõnnin tagasi, et liituda oma Kunagiste Kolleegidega. Ja ma olen nii väga rõõmus, et kõik teised on läinud, aga need kolm on lapiku hauakivi taga reas ja esitavad pantomiimi – Grant sammub tähtsalt ühe koha peal nagu faasan, Roy simuleerib oksendamist ja Ollie teeskleb, et peseb ja vahatab keeleliselt Roy tagumist poolt. Võib arvata, et sellega, et lidusin John Liffieldile järele, olen pantomiimi ilmselt ära teeninud, aga hetkeks tunnen ma talle teatud mõttes kaasa, nagu üks rott võib kaasa tunda teisele, lõksu langenud rotile.

Pole vajadust öelda, et mina ei ole lõksus. Ma olen väljas ja vaatan sisse. Sest ma olen ennast vabastanud.

Kui ma seda piisavalt tihti kordan, võin seda isegi uskuma jääda.