Читать книгу MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis - Kaja Kallas - Страница 1

MEP on tiitel, mida kandsin neli aastat. See on lühend sõnadest Member of the European Parliament. Seda lühendit kandes ja oma valijaid esindades võib oma riigi jaoks palju ära teha. Kui ma kuulen kedagi rääkimas, et „nemad seal Euroopas“, siis parandan alati „meie siin Euroopas“. Eesti on Euroopa osa sama palju, kui seda on Saksamaa või Prantsusmaa. Kui me tahame, saame panna oma hääle kõlama ja meid kuulatakse. Eestist oli Euroopa Parlamendis 6 MEP-i, Saksamaalt 86. Kui ei saa lüüa massiga, peab lööma nutikusega. See paneb meie MEP-idele suurema kohustuse teha head tööd.

Öeldakse, et aeg lendab, kui on huvitav. Samas on kõik suhteline. Ühest küljest tundus see aeg lühike, sest juhtus nii palju. Teisest küljest: kui ma vaatan pilte oma pojast, siis pisikesest põnnist on selle aja jooksul sirgunud asjalik noormees. Tema seisukohast on see aeg olnud pikem kui pool tema elust. Oma 6-aastasest elust on ta 4 aastat veetnud minuga koos Brüsselis ja lennukites. Arusaadavalt ootasime me mõlemad väga Eestisse naasmist.

Eesti on üks äge väike suurriik, mille ägedusest saab aru ka siin elades, aga mille tegelikku suurust adub alles siis, kui olla väljaspool Eestit. Alles siis saab aru, kui suureks me oleme saanud ülejäänud maailma silmis oma julgete majandusreformide, oma täiesti erakordse finantsdistsipliini ja muu maailma silmis täiesti imetlusväärse digiühiskonna arendamisega. Kui Jakob Hurt üle saja aasta tagasi eestlaste ja Eesti kohta ütles, et „kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult“, ei osanud ta kindlasti ette näha seda, kui suureks üks väike rahvas päriselt võib muutuda. Me oleme selle muutuse läbi teinud ja selle üle võime me tõeliselt uhked olla. Uhke olemine ei tohi aga kaasa tuua enesega liigset rahulolu, sest see tähendab tagasiminekut. Eestis on veel palju teha. Eesti väärib valitsust, mis toob tagasi lihtsa maksusüsteemi, mis annab investoritele tagasi usu meie stabiilsesse arengusse ja mis ei lähtu oma otsustes populistlikest rahajagamise kiusatustest suurema häältesaagi nimel. Eesti vajab valitsust, mis on valmis pikaajalise edu nimel tegema otsuseid, mis ei pruugi kaasa tuua tohutut aplausi nüüd ja kohe. Eesti valitsus peab suutma inimesi veenda pikaajalise mõjuga hetkel ebameeldivate muudatuste hädavajaduses. See on olnud meie tugevus siiani – meenutagem kasvõi viimase majanduskriisi ajal tehtud kärpeid. Need ei olnud valutud, need ei olnud palavalt armastatud, aga need olid hädavajalikud pikas perspektiivis ja rahvas mõistis seda. Ilma rahva toetuseta on muudatuste elluviimine võimatu, aga see toetus tuleb välja teenida.

Ma panin selle raamatu aluseks olevaid mõtteid kirja teadmata, kas neist kunagi saab raamat või jäävad need isiklikuks päevikuks minu lauasahtlis. Paljud neist ongi kirjutatud kas lennujaamas või lennukis. Need märkmed ei ole süsteemsed ega kata kõiki minu sealviibimise päevi. Kui ma nad nüüd, Eestisse naasmise eel uuesti läbi lugesin, jõudsin veendumusele, et need mõtted väärivad jagamist. Olgugi, et mõned neist on väga isiklikud, mõned triviaalsed, mõned argielulised ja mõned sügavalt poliitilised. Nad sobivad omavahel kokku kasvõi juba seepärast, et iga poliitik on eelkõige inimene. Kõigil meil on oma roll ka väljaspool tööd – me oleme lapsed oma vanematele, meil on endil lapsed ning me peame leidma õige suhte oma töö, pereelu, vaba aja, sõpradega suhtlemise ja kõige muu vahel, mis kokku moodustabki elu. Sellest raamatust leiate tükikese ühe MEP-i elust – elust mida olen elanud viimased neli aastat pendeldades Brüsseli ja Tallinna vahel. Head lugemist!

Kaja Kallas