Читать книгу MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis - Kaja Kallas - Страница 6

2. juuli 2014

Eile oli minu esimene ametlik tööpäev Euroopa Parlamendis. Esimesed muljed on muidugi seotud sellega, et siin on kõik nii suur ja inimesi on tohutult palju. Üks vanem kolleeg tegi nalja, et see on esimene ja viimane kord, kui sa siin saalis nii palju inimesi näed.

Eile oli meeletult palju ajakirjanikke, kes loomulikult jahtisid värvikaid kujusid. Kui tuli suur kaamerate ja mikrofonide parv, siis võis kindel olla, et parve sees on Prantsuse paremäärmuslaste juht Marine Le Pen või Suurbritannia iseseisvuspartei esimees Nigel Farage.

Pildile pääses ka muud moodi. Näiteks olid ajakirjanike erilisteks lemmikuteks lühikestes traksidega nahkpükstes Austria kolleeg ja üks Suurbritannia iseseisvuspartei liige, kes kandis šoti rahvarõivaid.

Avaistung algas Euroopa Liidu hümniga, mille peale euroskeptikud kas istusid või näitasid meelsust, seistes seljaga istungi juhataja poole. Järgmisel päeval kasutati seda fakti kõnedes ära. Viidati, et osa seisavad näoga Euroopa Liidu tuleviku poole, teised aga vaatavad minevikku.

Enne kõnede algust toimus massiline pildistamine saali taustal. Kes tegi ise, kes palus teha teistel, kes püüdis ujuda nende külje alla, keda ajakirjanikud pildistasid.

Seejärel järgnesid parlamendi presidendi kohale kandideerivate isikute kõned. Esimene oli hispaanlane Pablo Iglesias Turrión, kes läks räigelt ajast üle ja küttis ennast kõne ajal järjest rohkem üles. Olnuks ta küttekeha, siis oleks ta kõne lõpuks lahvatanud suure leegiga põlema. Tulekahju kustutas istungi juhataja.

Hea meel oli tõdeda, et paljudes kõnedes puudutati Ukraina kriisi ja muresid seoses sellega, ehk siis seda võetakse tõsiselt. Imestasin, et Saksa sotsiaaldemokraat Martin Schulz suutis väga ilusti ajas püsida (piirdudes ettenähtud 5 minutiga). Hiljem siiski selgus, et tal oli pikem, sisulisem ja põhjalikum sõnavõtt plaanitud valituks osutumise puhuks.

Pärast kõnesid valiti loosi teel valimiskomisjon. Kõigi saadikute nimed olid pandud ühte suurde lototroni, millest siis istungi juhataja tõmbas neid nimesid, kes valimiskomisjoni liikmeks sattusid. Mul ei ole õnneloosis kunagi vedanud, nii ka seekord.

Pärast valimisi oli Eesti saadikutel kokku lepitud vestlusring Vikerraadio jaoks esimese päeva muljetest. Üks juba pikemalt Euroopas resideerunud Eesti saadik, kelle kõrval ma istusin, lehkas väga tugevalt alkoholi järele, kuigi tegemist oli ennelõunase ajaga. Loodan, et see ei tähenda, et selles töös toimetulemiseks peabki pidevalt vines olema.

Lõunatamiseks läksime Marju Lauristiniga parlamendi liikmetele ette nähtud restorani. Loodetavasti leiame siin majas kunagi hiljem ka lihtsamaid sööklaid, kus saab sooja toitu. See on põhjamaa inimesele äärmiselt võõras, et pidevalt tehakse vahet saadikute ja muude inimeste vahel. Parlamendi liikmetele on oma sissepääs ja oma restoran, neid teenindatakse ka teistes kohvikutes eelisjärjekorras. Milleks selline eristamine vajalik on, jääb arusaamatuks.

Pärast lõunat algas parlamendi asepresidentide valimine. Esimene voor oli paberil ja ümbrikuga, ülejäänud elektrooniliselt. Kuna pooled saadikud on uued, tehti enne pärisvalimisi proovivalimised, kus sai valida lauljate vahel: Placido Domingo, Luciano Pavarotti jt. Keegi hõikas küll, et arvestades teema aktuaalsust oleks võinud jalgpallurid panna.

Kui proov tehtud ja liikmetel asi käpas, mindi pärisvalimiste juurde. Protseduur tundus väga absurdne: valiti 14 asepresidenti, esitatud oli 15 kandidaati. Valituks osutusid need, kes said kvalifitseeritud häälteenamuse. Kuna esimestel valimistel said piisavalt hääli ainult 5 kandidaati, siis korrati valimisi nii kaua, kuni kõik 14 olid valitud. Uusi kandidaate vahepeal ei esitatud, lihtsalt kvalifitseeritud häälteenamus läks kogu aeg väiksemaks. See hääletus näitas ka seda, et kokkulepe EPP sotsiaaldemokraatide ja liberaalide vahel ei pidanud, sest ilmselt EPP3 ei hääletanud ALDE4 kandidaatide poolt. Oli palju paksu verd, meie ridadest kostus isegi arvamusi, et nüüd ei peaks meie pidama kokkulepet toetada Jean-Claude Junckerit Euroopa Komisjoni juhi valimisel. Aga kas on mõtet pikka viha pidada, kui lõpptulemus oli ikka see, et kõik inimesed said valitud?

Oma uute kolleegide sõnavõtte kuulates joonistub välja, kui erinevad me ikka siin väikeses maailmaosas oleme. Ja kindlasti on tugevamalt tunda erinevused põhja ja lõuna vahel kui ida ja lääne vahel. Kultuurilisest taustast tulenevalt on lõunamaalased keevalisemad ja põhjamaalased vaoshoitumad (ma tean, et see on klišee, aga seda on siin nii selgelt näha) ja seetõttu jääb lõunaeurooplaste sõnum rohkem kõlama.

Eraldi huvitav nähtus on euroskeptikud, kelle hääl selles parlamendis on tugevam kui kunagi varem. Oma kõnedes võtsid nii Nigel Farage kui ka Marine Le Pen solvata kolleege, ise uusi lahendusi välja pakkumata. Farage’i puhul jäi mulje, et ta peab kõnet pigem Briti alamkojas kui Euroopa Parlamendis, sest see oli suunatud kodupublikule.

Aga alguses püüan lisaks ka elementaarseid asju üles leida. Kus on IT-osakond, kus on mu kabinet, kus on saal, kus on postkastid. Ma üldiselt ei ole halb orienteeruja, aga eile eksisin ma siin majas totaalselt ära. Maja on ümmargune ja suunataju kaob kergesti. Õnneks leidub siin abivalmis ametnikke, kes sihitult eksleva parlamendiliikme jälle õige suuna peale aitavad.