Читать книгу MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis - Kaja Kallas - Страница 17

17. detsember 2014

Eile oli täiesti pöörane päev. Niisugused on alati need päevad, kui peame Eestisse tulema. Hommikul mõtlesin, et lasen Stenil magada ja ei aja teda üles, kuna ta on olnud hommikuti pahur, aga sellest polnud mingit kasu. Kui ta lõpuks ärkas, oli meil nii kiire, et pidime minema vankriga (tavaliselt Sten sõidab oma jooksurattaga) ja sellest tuli veel eraldi pahandus ja ma muidugi mõistan teda. Brüsselis oli eile pöörane ilm – meeletu tuul ja vihm –, nii et kokkuvõttes oli see käru isegi hea. Saime kiiremini.

Kui jõudsin tööle, olin täiesti higine, aga assistendil oli kodus veeavarii, nii et me ei saanudki arutada seda dokumenti, mida pidime.

Kuna Sten järjest kasvab, siis ei kipu meie asjad enam praegusesse keskmise suurusega kohvrisse ära mahtuma ja nii jooksingi veel poodi suuremat kohvrit ostma. Tormasin koju ja duši alla, siis üks töine lõunasöök (kuigi mulle hakkab tunduma, et see härra flirdib minuga, mitte ei taha tööasju arutada, aga võib-olla mul on luul). Siis veel tööle tagasi, sealt vihmas ja tuules koju asju uude kohvrisse pakkima, sest Steniga koos on asjade pakkimine suhteliselt komplitseeritud (tema tõstab minu pandud asju välja ja paneb asemele autosid ja muid tema arvates vajalikke esemeid). Kuna me tuleme Brüsselist ikkagi kolmeks nädalaks ära, siis on oluline, et prügikastid saaksid välja ja külmutuskappi ei jääks midagi, mis hakkab seal oma elu elama. Siis oli kell juba nii palju, et pidin jooksma lasteaeda, kus selgus, et kõikidest päevadest just täna ei olnud Sten lõunaund maganud! Oh, ja meil on nii pikk õhtu veel ees. Aga no mis teha.

Jooksime meeletus tormis koju ja ootasime taksot, mis oli tellitud kella 18.15-ks. Kui 18.45 taksot veel ei olnud ja dispetšer ütles, et see jõuab viie minuti pärast, siis rebisin mingi möödasõitva takso. Just sel momendil teatas Sten, et kakale! Uuh, tibu, just nüüd? Kella 19.20-ni sai pagasit ära anda ja linnas olid tohutud ummikud. Sten ilmselt vaatas mind nii kaastundlikult, et teatas, et läks ära. Mis teha, kas minna kõrvalasuvasse hotelli ja proovida see küsimus lahendada või loota, et ta tõesti peab lennujaamani vastu? Aga ta jäi endale kindlaks.

Tohutu ummik. Napilt jõudsime õigeks ajaks lennujaama. Siis enne lennukit vaidlus: käime tualetis ära – ma ei taha. Lennukis umbes 10 korda tualetti – ei, mul läks üle – tagasi kohale – emme, mul kõht valutab – no lähme, käime potil ära – ma ei taha – tualetti jne, jne. Kuni lõpuks läks asi tõsiseks – ja siis on tualett kinni. Aga vaatamata suurele närvipingele lahenes kõik siiski õnnelikult.