Читать книгу MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis - Kaja Kallas - Страница 4

19. juuni 2014

Minu viimane tööpäev Riigikogus ja ühtlasi esimene tutvumine Euroopa Parlamendiga pidi olema 17. juunil 2014, vahetult enne minu sünnipäeva. Seega algas uus eluaasta juba täiesti uues rollis ja uues kohas.

See oli pöörane päev.

Esiteks pidin ma Riigikogu kõnetoolist kaitsma ühistranspordi seadust ja kuna IRL oli vahepeal läinud opositsiooni, siis nad otsustasid esitada nii palju küsimusi, kui kodukord üldse lubab. Vastasin küsimustele, mis kaldusid pigem absurdi valdkonda, sest kaitsesin teisel lugemisel eelnõu, mille IRLi majandusminister Juhan Parts ise oli Riigikogusse saatnud. Samal ajal aga kiikasin kella poole ja vaatasin, et oi-oi, kui sellise tempoga edasi venime, siis jään lennukist maha. Kui grillimine lõpuks lõppes, jooksin lennujaama ja jõudsin enam-vähem õigel ajal kohale, kuigi unustasin maha pardakaardi teisele lennule.

Teiseks saatsin ma Riigikogu juhatusele ära eetikakoodeksi kavandi koos seletuskirjaga ja palvega koodeks heaks kiita veel selle koosseisu jooksul. See oli minu lapsuke ja mul oli hea meel, et see lõpuks tehtud sai. Ajas edasi rutates võib öelda, et uue koosseisu ajaks sai eetikakoodeks kenasti vastu võetud ja Riigikogu esimees tutvustas seda ka uutele liikmetele kui Riigikogu liikme head tava ja palus järgida. Vahel kui inimesed hakkavad ütlema, et noh, mis see Kaja Kallas ka ära on teinud, siis mõtlen ma alati, et vähemalt üks asi, mis on minu algatus ja minu töö, on see eetikakoodeks, mis lõpuks tehtud sai ja ka läbi läks, kuigi vastuseis oli suur.

Lennukis istusin Katrin Saksa kõrval, kes sõitis koos Vilja Savisaarega viimasele istungile. Ta rääkis, et kuna palju on lennukitega sõitmist, siis ta jõudis õhusõidu ajal kõige rohkem kirjutada. Tõepoolest, mulle meeldib samuti lennukis lugeda ja kirjutada. Kuidagi keskendunud on olla, kui internet ja meilid ei sega.

Europarlamenti kohale jõudes võttis mind vastu Rootsi liberaal Cecilia Wikström, kes mind oma külaliseks vormistas. Paraku jõudsin aga nii hilja, et fraktsiooni koosolekust enam osa võtta ei saanud. Õhtul oli aga vastuvõtt, kus sain teiste liikmetega tutvuda. Airis Meier tutvustas mind inimestele, aga liiga pikalt ma seal koosviibimisel ei olnud, sest olin ikka väga väsinud.

Peatusin oma vanemate juures. Kui lõpuks nende juurde jõudsin, siis ema tahtis mulle veel näidata kõiki kortereid, mis ta minu jaoks välja oli vaadanud. Järgmine päev oli kavas minna kortereid vaatama.

Pean oma ema tunnustuseks ütlema, et tal on kinnisvara peale hea nina. Nimelt võrdles ta erinevates kinnisvaraportaalides pakutavaid kortereid ja kuna Brüsselis on oluline, mis piirkonnas korter on, siis käis ta need kohad ka läbi. Vaatas, et oleks hea asukoht, et metroo oleks lähedal ja lapsega oleks mugav liikuda.

Minu sünnipäeval käisime mõningaid kortereid vaatamas, kuid ükski ei tundunud õige. Kuna aga mu ema oli kinnisvaramaakleritega vennastunud, siis ühe korteri vaatamise ajal sai maakler kõne, et just on tulnud pakkumisele üks uus korter ja maakler arvas, et see võiks meile meeldida. Sõitsime seda vaatama ja selgus, et korter asub otse europarlamendi kvartalis, kus lähedal on poed, parlament, lasteaed, park ja metroopeatus. Korter ise oli ruumikas, heas korras ja avar. Ütlesin, et võtan selle. Maakler oli üllatunud, aga ma jäin enesele kindlaks. Nimelt oli mulle kunagi meelde jäänud mõte, mida jagas üks eestlasest kinnisvaramaakler: kui eestlased tulevad mingit kinnisvara vaatama ja see neile väga meeldib, siis kui see on esimene, mida nad näevad, nad seda ei võta, sest tahavad veel kaaluda. Kui venelased tulevad ja neile meeldib, siis otsustavad kohe, et võtame. Kui nüüd eestlane jõuab tiiruga tagasi, siis on see elamine, mis talle kohe meeldis, juba võetud.

Otsustasin mitte käituda eestlase kombel ja nagu hiljem selgus, tegin õigesti. Mu tšehhitarist kolleeg Martina oli korteritega hädas ja ma rääkisin talle, kuidas mu ema mulle hea korteri leidis. Siis ta küsis, kas mu ema võiks talle ka korterit otsida. Ema oli muidugi lahkelt nõus ja leidis ridamisi häid variante. Martina käis vaatamas ja mõtles, et magab öö ära ja siis otsustab. Paraku oli hommikul korter juba võetud.

Minu korteriloo puhul oli huvitav veel see, et kui hakkasime arutama, kas teeme lepingu aastaks või pikemaks ajaks, siis maakler arvas, et teeme aastaks, sest: „Who knows, may be in three years time you get a promotion and you'll get to go to Luxembourg.“1 Ma vastasin silmi pööritades ja sellise häälega nagu valmistaksin talle pettumuse: „I will not get a promotion – I am a Member of Parliament.“2 Oh! Maaklerid tõmbasid kõhud sisse ja ütlesid, et sel juhul läheb hind alla ja lugupidamine üles. Vot nii. Selline suhtumine on harjumatu, kui tuled Eestist, kus parlamendi liige on pigem sõimusõna.

Esimene asi, mis ma europarlamenti saades tegin, oli lasteaia avaldus. Tuli välja, et seal on lasteaia järjekord mitte avalduste esitamise põhine, vaid hoopis üsna õiglane, arvestades olukorda. Kuna europarlamendi mõistes olen ma üksikema, sest kasvatan Brüsselis last üksi, siis liikusin järjekorras kohe kõige ette, sest mul ei ole last kuhugi jätta ja ma pean saama hoiukoha. Samuti on õiglane lasteaia tasu. See on 9 protsenti mõlema vanema palgast. Kes teenib rohkem, see ka maksab rohkem.