Читать книгу MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis - Kaja Kallas - Страница 2

Selle raamatu peatükke kirjutades tõusid nii ühes kui teises kohas mõtetesse mu vanaemad, seetõttu tahaksingi selle raamatu pühendada neile.

Minu isapoolne vanaema Rita oli ametilt raamatupidaja. Olin temaga lähedane, sest just tema oli see, kes minuga oli, kui jäin haigeks ja vanemad pidid tööle minema ning ma ei pääsenud kooli või lasteaeda. Sel koosolemise ajal rääkis vanaema Rita (või Tulika vanaema, nagu ma teda kutsusin, sest ta elas Tulika tänaval) lugusid oma noorusest, mida ahmisin endasse, sest need olid põnevad lood. Mu isa ütleb sageli, et ma tean tema emast rohkem kui tema, sest vanaemal oli aega mulle jutte rääkida ja mulle meeldis kuulata. Lood sellest ajast, kui vanaema oli noor ja oli Eesti aeg, olid minu jaoks midagi muinasjuttude sarnast. Nii võimatult ilus tundus kõik. Eriti paelusid mind lood sellest, kuidas vanaema noore tütarlapsena reisis. Sest ma teadsin, et me ei saa väljapoole Nõukogude Liitu reisida. Vanaema rääkis oma juurte tõttu vabalt saksa keelt ja sõitis Soome ühte perre saksa keelt õpetama, et sealt siis koos Inglismaale sõita. Kõik tundus nii vaba, nii lihtne ja nii võimalik. Vastupidiselt sellele reaalsusele, mis minu maailmas valitses.

Minu emapoolne vanaema Veera oli saksa keele õpetaja. Ka tema luges palju saksakeelset kirjandust ja huvitus maailmast. Vanaema Veera ja vanaisa Juhani juures Viljandis veetsime vennaga kõik lapsepõlve õnnelikud suved. Vanaema Veera suur unistus oli sõita Saksamaale. Kuid see unistus ei täitunud kunagi, sest nõukogude võim ei andnud talle luba isegi Ida-Saksamaale sõita, sest ta oli küüditatu ja seetõttu potentsiaalne riigivastane. Vanaema Rita soovis nõukogude ajal sõita Austriasse, kuid samuti ei saanud võimude käest luba, sest tema isa oli Eesti Vabariigi politseijõudude ülem ja ema saksa juurtega baleriin, seega samuti potentsiaalne ärakargaja.

Minu vanaemad Rita Kallas (1916–1992) ja Veera Kartus (1921–2000).

Minu vanaemasid ühendab see, et nende parimad aastad ja nooruse röövis sõda ja sellele järgnenud koledused. Mu isa vanematel oli enne mu isa kaks last – Juta ja Reet, kes mõlemad surid sõja ajal ühel päeval (üks 3-aastaselt kopsupõletikku ja teine 10-kuuselt difteeriasse). Mu emapoolne vanaisa saadeti Siberisse vangilaagrisse ja vanaema koos tol hetkel 6-kuuse emaga küüditati Siberisse. Siberis olid nad kokku 10 aastat. Mõlemad vanaemad teadsid, mida tähendab vabadus ja tundsid teravalt, kuidas see neilt võetud oli. Nad kannatasid palju, kuid samas säilitasid positiivse meele, hinnates kõrgelt kõike seda, mis neil oli ja mitte nuttes taga kõike seda, mida enam ei olnud. Vähemalt välja ei näidanud nad seda kunagi ega kurtnud selle üle.

Mina olen õnnelikust põlvkonnast, mis on täpselt vastupidine vanaemade põlvkonnale: ma sündisin sügaval nõukogude ajal, mul ei olnud vabadusest mingit aimu. Reisimine väljapoole Nõukogude Liitu tundus mulle utoopiana, millest isegi unistada tundunuks ebamõistlik. Ja siis teismelisena võitlesime kätte oma vabaduse, mis tähendas nii piiride kui ka võimaluste avanemist. Kõik see, mis minu vanaemadelt võeti, sai minu põlvkonnale võimalikuks.

Euroopa Parlamendis töötades ja selle raamatu peatükke kirjutades tuletasin endale pidevalt meelde, kui tänulikud me peame olema kõige eest, mis meil nüüd jälle olemas on. Vabadus ei tähenda mitte ainult õigusi, vaid ka kohustusi. Oma töös Euroopa Parlamendis olen püüdnud võimalikult paljudel teemadel kaasa rääkida ja meie igapäevast reaalsust seeläbi mõjutada. Aga minu kohustuseks on ka kolleegidele, kes vabadust, Euroopa ühtsust ja rahu iseenesestmõistetavana võtavad, meelde tuletada, et alles kaks põlvkonda tagasi see nii ei olnud.

See raamat on kirjutatud teile, kallid vanaema Rita ja vanaema Veera.