Читать книгу MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis - Kaja Kallas - Страница 12

21. oktoober 2014

Sel nädalal on olnud väga pikad päevad, sest käsil on uue Euroopa Komisjoni volinikukandidaatide kuulamised. Ühe kandidaadi peale on ette nähtud kolm tundi, mis jaguneb nii, et kõigepealt on kandidaadil 15 minutit sissejuhatava sõnavõtu jaoks ja seejärel tuleb küsimuste-vastuste voor, kus küsimus peab ära mahtuma ühe ja vastus kahe minuti sisse. Kui see tehtud, siis on kandidaadil veel lõppsõna ja kui komisjoni esimehed tahavad midagi öelda, siis on ka neil see õigus. Aga olgem ausad, kõik on kuulamistest selleks hetkeks juba nii läbi, et seda viimast enam keegi ei kuula, vaid käib tunglemine ukse poole.

Ajaraamidesse mahtumisega oli ikka tõsiseid probleeme. Eelkõige parlamendisaadikutel, sest kuivõrd küsimusi saavad esitada vaid 45 inimest 751-st, siis on see üks minut ka väga suures osas enese näitamine. Kui kuulad küsimusi, siis mõistad, et mõni tegeles ainult enda küsimuse ettevalmistamisega ja teisi vastuseid absoluutselt ei kuulanud, mistõttu tuli esitamisele täpselt sama küsimus, mis juba oli kõlanud.

Ka koosoleku juhatajad on väga erinevad. Mõni pani mikrofoni kinni, kui üle oli 5 sekundit, teine lasi rääkida ligi pool minutit kauem. Mis puudutab kandidaate, siis enamik, keda kuulasin, said ajas püsimisega enam-vähem hakkama, aga näiteks Elźbieta Bieńkowska ei suutnud seda teha peaaegu mitte ükski kord ja iga kord oli justkui pahane-imestunud, et kuidas juba aeg otsas on. Lühidalt rääkida ongi palju keerulisem kui pikalt heietada. Pean siinkohal ka endale tuhka pähe raputama, sest ei saanud ka ise esimese küsimuse esitamisel ajas püsitud, ometi olen seda ju Riigikogus harjutanud ja seal pole olnud probleemi. Teiste küsimustega olin juba osavam.

Esimene, keda ma kuulasin, oli Saksa kandidaat Günther Oettinger, kellest peaks uues komisjonis saama digitaalmajanduse ja digitaalühiskonna volinik. Kuna tegemist on juba eelmises koosseisus töötanud volinikuga, siis ei olnud tema suhtes mingit erilist kahtlust, et ta kuulamist edukalt läbi ei teeks. Panin küll tähele, et ta ei vastanud absoluutselt küsimustele, vaid rääkis oma juttu. Samuti ei tundnud ta end liiga mugavalt digiteemadest rääkides. Aga tema õnneks muidugi ei jaga digiteemasid ka enamik parlamendisaadikuid, nii et mingit pingelist olukorda ei tekkinud. Oettinger rääkis kohati asjadest, mis meile on nii enesestmõistetavad, et suisa hirm tekkis, ega selles valdkonnas hoopis tagasiminekut ei teki? Aga Oettinger ise mõjus enesekindlalt ja jättis mulje, et ta saab tööga hakkama, mis ongi ilmselt põhiline.

Teiseks siseturukomisjonis kuulatavaks oli Věra Jourová, Tšehhi kandidaat, kes peaks saama justiitsasjade volinikuks, kelle kohustuste alla kuuluvad ka tarbijad ja soolise võrdsuse küsimused. Oli näha, et ta oli väga närvis ja kuna ta on liberaal, siis olid närvis ka meie fraktsiooni tšehhid, kes elasid talle väga kaasa. Jourovál oli võrreldes Oettingeriga keerulisem, kuivõrd tema valdkonnad on komplekssemad ja paljud parlamendiliikmed peavad end nende valdkondade ekspertideks, seetõttu sai ta ka väga palju detailsemaid küsimusi, millele ehk nii hästi ei vastanud. Kuigi avakõne tegi ta inglise keeles, siis küsimustele vastas tšehhi keeles, mistõttu oli teda keerulisem jälgida.

Inimene võib olla väga professionaalne, aga kui ta keelt ei oska ja otsib sõnu, siis jätab ta ebaprofessionaalse mulje. Siin on suurte riikide esindajatel ilmselge eelis. Näiteks Jourová ja Bieńkowska avakõned tundusid keelelise puisuse tõttu justkui kellegi teise kirjutatud, mida nad siis ette kandsid. Jäi väga pingutatud mulje. Jah, kõik kandidaadid võivad rääkida oma emakeeles, aga paratamatult tekib küsimus, et kuidas ta edaspidi oma töös hakkama saab, kui ta ühtki suurt keelt ei valda? Muide, enne kuulamisi käis jutt, et Hispaania volinikukandidaat Miguel Arias Cañete ei valda eriti hästi inglise keelt, aga suur oli minu üllatus, kui ta mitte ainult ei kõnelenud hispaania, inglise ja prantsuse keeles, vaid sai ka saksa keelest aru. Aktsendil oli küll see vahva efekt, et lisas lausete lõppu sellise maffialiku „eh?“, justkui öeldes, et ärge tulge minuga tüli norima.

Samaaegselt Jourová kuulamisega toimus ka Suurbritannia esindaja Jonathan Hilli küsitlemine majanduskomisjonis. Jälgisin paralleelselt Twitteris kommentaare Hilli kuulamise kohta ja hiljem suhtlesin ka kolleegidega, kes ütlesid, et ta jättis isikuna väga hea mulje (britid ju oskavad head nalja visata), aga sisu osas polnud mulje suurem asi. Ei osanud vastata sisulistele küsimustele ja puudus poliitiline visioon. Selle tulemusena ei saanud ta positiivset hinnangut ning läheb teisele kuulamisele järgmisel nädalal. Ka Jourová ei läbinud kuulamist, vaid peab seda järgmisel nädalal uuesti tegema.

Kolmapäeva õhtul toimus uue kliima- ja energiavoliniku kandidaadi Miguel Arias Cañete kuulamine, mis oli kõige rahvarohkem kuulamisüritus, kuhu ma olen sattunud. Samuti oli tema kohta kõige rohkem kirju saabunud ning europarlamendi ees toimus suisa meeleavaldus. Talle heideti ette seda, et ta on olnud seotud naftafirmadega ning esinenud seksistlike märkustega naiste kohta. Kohe alguses oma sõnavõtus ta vabandas viimase eest, aga pidi seda hiljem veel mitmeid kordi tegema. Samuti püüdis ta avakõnes ära klaarida huvide konflikti teemat, aga ei suutnud siiski kahtlusi kummutada.

Kohe alguses küsiti huvide konflikti puudumise asjus kinnitust: palun kinnitagu, et ei tema, tema naine, poeg ega õemees ei ole seotud õlifirmadega. Cañete kinnitas küll enda, poja ja naise kohta, aga õemehe kohta kinnitust ei andnud. Loomulikult ei saagi keegi kogu suguseltsi eest vastutada, aga siiski see paistis väga silma, et õemehe kohta küsiti hiljem seitse korda ja ta vältis vastamist. Paratamatult tekkis küsimus, et mis seal ikkagi on? Muidu jättis ta enesekindla ja hea esineja mulje. Kuivõrd oli teada, et tema osas korraldavad sotsiaaldemokraadid ja rohelised probleeme, siis EPP oli koondanud kõik oma väed ja muudkui plaksutas iga tema vastuse peale. Kolleeg tegi nalja, et kui ta oleks just teatanud, et sõi lõunaks 8 orbu, siis oleks ka sellele järgnenud maruline aplaus. Teemat ta ilmselgelt tundis, kuigi Twitterit jälgides jäi mulje, et ta on Hispaania ministrina ajanud teistsugust asja, mis tekitab küsimuse tema siiruses. Kokkuvõttes ta veel läbi ei saanud ja peab andma täiendavaid selgitusi huvide konflikti osas.

Järgmine oli Elźbieta Bieńkowska, kellest peaks saama siseturu, tööstuse ja ettevõtluse volinik. Midagi ei ole teha, pean seda siiski esile tooma, kuigi mulle ei istu naiste välimuse kommenteerimine: ta saabus idaeurooplasele kohaselt võltsripsmete ja tugeva meigiga, mis äratas tähelepanu. Oli ilmselgelt väga närvis ja paistis väga pinges, aga samas: kes ei oleks?! Eelpool juba mainisin keele teemat. Tal oli ka kõige suuremaid probleeme ajas püsimisega, nii et see oli juba lõpuks naljakas. Kui juhataja teda katkestas (ja kandidaate reeglina ei katkestata nii kergesti isegi siis, kui nad lähevad üle aja), siis ütles ta, et ainult üks lause veel ning ütles seepeale kaheksa pikka lauset. Kui ta end iseloomustas, et on täpne ja lühikese jutuga, siis see, kuidas ta ei suutnud ajas püsida, küll sellist muljet ei jätnud. Samas teemat ta kindlasti tundis ja kokkuvõttes kogus end kuulamise käigus, oli väga asjalik ning sai lõpuks ka positiivse hinnangu.

Samaaegselt Bieńkowska kuulamisega toimus eelarve komisjonis eelarve volinikukandidaadi Kristalina Georgieva kuulamine. Kuna mul oli ka seal ette nähtud küsimus (kusjuures enam-vähem samal ajal, sain õnneks kolleegidega aja ära vahetada), siis jooksin Bieńkowska kuulamiselt sinna. Seal valitses hoopis teine õhkkond. Kristalina Georgieva, kes on ka praeguse komisjoni liige, esines väga hästi. Ilmselgelt tundis teemat. Jättis ka ausa inimese mulje, mis antud valdkonnas pole väheoluline. Inglise keelt valdas väga hästi. Palju elevust tekitas ühe UKIP-i6 liikme küsimus, kus ta väitis, et Euroopa Komisjonis on bürokraate rohkem kui Briti armees sõdureid. Georgieva vastas, et ta oleks sellisel juhul Briti armee pärast väga mures.

Võrreldes Cañete või isegi Bieńkowska ja Jourová kuulamisega oli Georgieva kuulamisel väga mõnus rahulik atmosfäär. Georgieva mõjus rahustavalt, kompetentselt ja isegi kohati emalikult hoolitsevalt, kui inimestest rääkis, ning jättis seetõttu sümpaatse mulje. Õhkkond oli isegi nii rahulik, et üks S&D liige esimeses reas jäi suisa tukkuma. Mis teha, pikad tööpäevad.

Õhtu lõpetas Taani kandidaadi Margrethe Vestageri kuulamine, kus õhkkond oli veelgi õdusam. Esiteks oli Vestager ise rahulik, rõõmus ja alustas kuulamist sellega, et tegi teda pildistavatest fotograafidest pilti. Rääkis väga heas inglise keeles, pidas suurepäraselt ettenähtud ajast kinni, viskas nalja ja püüdis inimeste küsimustele vastata, mitte rääkida oma juttu. Kuivõrd ma olen konkurentsiõigusega tegelenud 14 aastat, siis võin öelda, et ta valdas teemat. Kahju oli ainult sellest, et tema kuulamine oli neljapäeval kell 18–21, nii et enamik parlamendiliikmete toole olid tühjad. Kuna Vestager on liberaalide kandidaat, siis meie read olid loomulikult täis, küll aga käis avalikult tähelepanu juhtimine EPP ja S&D MEP-ide poolt, et näe EPP-d ei ole ja näe, S&D-d ka pole. Selle peale ütles Vestager väga armsalt: ma olen kirikuõpetaja tütar ja minu vanemad ütlesid alati: ärme siuna neid, kes ei tulnud, vaid täname neid, kes tulid. Ma olin peale seda kuulamist täiesti lummatud ja ei väsi imestamast, kuidas Taanil on nii palju ägedaid naispoliitikuid! Õnneks olin ma oma küsimusega nimekirjas kõige viimane, mistõttu sain võimaluse ka talle oma toetust ja tänu avaldada. Kui lahkusime kuulamise ruumist, ütlesin kolleegidele: ma ei tea, kas mul sobib naisena nii öelda, aga ma olen armunud :). Teised naersid, et nemad ka!