Читать книгу MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis - Kaja Kallas - Страница 9

13. august 2014

Riigikogust tulles tekitab siinne hääletussüsteem esialgu hämmingut. Riigikogus on nimelt nii, et hääletamiseks on üks minut ja kõik hääletused on elektroonilised, seega saab alati kontrollida, kuidas keegi on hääletanud.

Siin on enamik hääletusi käe viipamisega küsimuse peale, kas oled poolt või vastu. Kui saalis on 751 inimest, siis tekitab see üksjagu küsimusi, et kuidas istungi juhataja suudab tuvastada, kas võitis poolt või vastu, kas ettepanek läks läbi või ei läinud. Mingi aja pärast mõistad, et siiski on üsna selgelt arusaadav, kui suured fraktsioonid hääletavad ühtemoodi, et see nüüd võeti vastu.

Kui kellelgi on kahtlus, et istungi juhataja tegi vale otsuse, siis saab oma koha pealt karjuda „check“ ja siis tehakse elektrooniline kontroll, mis tuvastab siis konkreetselt, kuidas keegi hääletas. Üldiselt kipub nii olema, et kui on pikad, tunde kestvad hääletused, siis inimesed mingi hetk ei viitsi väga enam kätt tõsta ja nii toimubki rohkem elektroonilisi hääletusi. Need aga võtavad rohkem aega ja toovad kaasa pahameele, seda eriti neljapäeval, kui inimesed peavad jõudma lennukite, rongide ja busside peale. Samas on nad ise süüdi, et tegelevad hääletuse ajal muude asjadega ja ei viitsi kätt tõsta. Kui istuda seal suures saalis, siis tekib petlik tunne, et kui teised fraktsioonist tõstavad kätt, küll siis üldpilt selge on. Kui aga kõik nii mõtlevad, siis ei olegi selge, milliseks lõppseis kujuneb.

Osa hääletusi ongi kohe markeeritud „roll-call“ ehk elektroonilised. See on juhuks, kui on teada, et see on eriti oluline punkt, mille järgi mõni fraktsioon otsustab, kas kogu algatust toetada või mitte. Või siis need punktid, kus on teada, et hääled lähevad üsna pooleks. Üsna sageli on olukorrad, kus hääled jagunevadki pooleks või kui häälteerinevus on 1–2 häält. Siis karjub nii mõnigi saadik üle saali, et „minu hääl luges!“.

Saali ees istuvad iga fraktsiooni juhtkonda kuuluvad „kupjad“ ehk inglise keeles „whip“, kes siis näitavad ees pöial üles (poolt), pöial alla (vastu), käsi pea kohal paralleelselt põrandaga (erapooletu). Meil on laudadel ka hääletusnimekirjad, kus fraktsiooni seisukoht on märgitud.

See muidugi ei tähenda, et saadik ei võiks hääletada nii nagu ta ise heaks arvab. Viisakas on sellest fraktsiooni juhtkonnale siiski varem teada anda, siis saavad nad pidada läbirääkimisi teistega, kas meie häältega saab arvestada või mitte.

Mandaadi algusest meenub selline lugu, kus Yana Toom ei hääletanud sarnaselt fraktsioonis kokkulepitule ja mulle helistasid ka Eesti ajakirjanikud, et ennekuulmatu, kuidas kommenteerite, et Yana Toom ei järginud fraktsiooni liini. Naljakas – Eestis kurdavad samad ajakirjanikud, et kõik saadikud hääletavad fraktsiooniti ühtemoodi, siin oli aga reaktsioon teistsugune. Iga saadik on valitud oma valijate poolt ja on hääletustes vaba. Kedagi ei saa sundida hääletama ei ühte- ega teistpidi.

Hääletustega plenaaril on veel see erisus, et istungit võib juhatada horvaat, ungarlane või poolakas, ja kui ta otsustab hääletuse läbi viia oma emakeeles, mitte inglise keeles, siis tuleb kuulata tõlget. Tõlge jõuab kõrvadesse hiljem, sest eesti tõlgid tõlgivad väiksemaid keeli inglise, saksa või prantsuse keelest. Nii võibki juhtuda, et kui meieni jõuab eesti keeles, et hääletus on avatud, ütleb ta juba tegelikult omas keeles, et hääletus on suletud. Seetõttu otsustasin juba üsna alguses, et kuulan ingliskeelset tõlget otse. Ajapikku omandad juba sellise vilumuse, et tead kõikides keeltes „poolt“, „vastu“, „erapooletu“, „hääletus avatud“, „hääletus suletud“.

Aga ajaga saab istungi juhataja väga palju mängida. Nagu ütlesin: Eestis on hääletusaeg fikseeritud, siin oleneb sellest, millal istungi juhataja ütleb, et nüüd on hääletus suletud. See võib aga oluliste hääletuste puhul oleneda sellest, kas tema fraktsioonikaaslased on kõik jõudnud hääletada.