Читать книгу MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis - Kaja Kallas - Страница 10

Kolisime Brüsselisse augustis 2014. Steni lasteaed algas alles nädal aega hiljem kui mul töö, aga õnneks ei olnud mu vanemad siis Brüsselist veel ära kolinud, nii et nad said aidata.

Alguses oli mul kaks assistenti – üks belglanna ja üks prantslanna. Kuivõrd nad mõlemad olid olnud parlamendis juba mõnda aega, siis soovitasid nad mul osaleda kõikidel õhtusöökidel, et tekiks suhtlusvõrgustik ja minu mõju seeläbi kasvaks. Aga kuna mu laps oli esimest korda lasteaias, pealegi oli see lasteaed prantsuskeelne, siis ma tundsin, et ei annaks endale andeks seda, kui ma ei ole oma lapse jaoks olemas siis, kui ta mind vajab. Niisiis jooksin pärast tööd ikka kohe lasteaeda lapsele järele ja õhtustel üritustel osalesin minimaalselt.

Alguses olin ka väga mures selle prantsuse keele pärast lasteaias. Kuidas ta saab selgeks teha, mis tal vaja on? Lasteaias oli reegel, et isegi kui nad saavad lapsest aru, siis vastavad alati prantsuse keeles. Kasvatajad lohutasid mind alguses, et ärge muretsege, meil on paljud lapsed nii tulnud ja kõik on hakkama saanud. Ja tõepoolest, paari päevaga olid Stenil selged olulised väljendid, nagu „potile“, „juua“ „süüa“ jne. Paari kuu pärast sai laps juba suurtes piirides aru, mis temast sooviti.

Paljud mu kolleegid tundsid mulle alguses kaasa, et mul olevat nii raske, kuna olen lapsega seal üksi. Mulle tundus tegelikult vastupidi. Kui vaatasin oma kolleege, siis nägin, et neil on meeletu koduigatsus. Mul koduigatsust sellisel kujul ei olnud, sest minu pere oli minuga kaasas.

Ainuke asi, mis oli raske, oli lapsega koos selle reisimise tsirkusega toime tulla. Teatavasti on Euroopa Parlamendil kord kuus plenaaristungid nädal aega Strasbourgis, ülejäänud nädalatel on komisjonid või fraktsiooni koosolekud Brüsselis, lisaks on veel nn rohelised nädalad ehk väljaspool parlamendi asukohta töötamise nädalad, mis toimusid ca iga 3 kuu tagant ühel nädalal. See oli siis ette nähtud oma koduriigis töötamiseks või Euroopa Parlamendi visiitidel osalemiseks.

Lemmikkohvriga lennujaamas. Sten oli väga vapper reisikaaslane, ta ei virisenud kunagi. Kuid Euroopa Parlamendi reisitsirkuse kaasategemine marsruudil Brüssel-Strasbourg-Tallinn-Brüssel oli väikese lapsega siiski raske.

Esimesel aastal, kui Sten käis lasteaias, sõitsime enne Strasbourgi (plenaari) nädalat Eestisse, jätsin Steni tema isaga, sõitsin sealt Strasbourgi, siis tagasi Tallinna, võtsin lapse, olime nädalavahetuse Eestis ja siis uuesti Brüsselisse. See oli suhteliselt koormav, sest laps oli veel väike ja väsis lennukites ära. Lisaks ei saanud ma ise kordagi puhkust ega võimalust omaette olla, sest Strasbourgis olid erakordselt pikad päevad ja kui Eestisse jõudsin, olin kohe lapsega. Kui Sten oli väike, siis ta ärkas peaaegu iga öö ja see kestis kuskil 3. eluaastani, seetõttu olin pidevalt väga väsinud.

Teisel aastal läks Sten kooli ja siis elukorraldus muutus taas. Koolist puudumine ei olnud lubatud, mistõttu Strasbourgi nädalateks pidin otsima muu mooduse ja mu ema oli nõus selleks ajaks Brüsselisse tulema ja temaga olema. Kuna selliselt oleks vähenenud aga lapse võimalused isaga olla, siis hakkasime rohkematel nädalavahetustel Eestis käima. Suhtlesin oma kolleegidega, kel on lapsed ja neil kõigil oli väga keeruline elukorraldus, et saaks lapsed hoitud, pereelu korraldatud ja töö tehtud. Neid probleeme ei ole saadikutel (kellest enamus on vanemad mehed), kes sõidavad lihtsalt rõõmsalt äriklassis oma koduriigi ja Brüsseli ja Strasbourgi vahet ning ei pea sellistele muredele mõtlema.