Читать книгу MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis - Kaja Kallas - Страница 8

15. juuli 2014

Täna on Euroopa Parlamendis arutusel Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadile volituste andmine. Ülemkogu valis kandidaadiks Luksemburgi endise peaministri Jean-Claude Junckeri ja nüüd on parlamendi otsustada, kas see kandidaat kinnitada või mitte.

Parlament on huvitavas olukorras. Ühelt poolt on parlament võidelnud endale kätte kõigi aegade suurima otsustusõiguse – valida Euroopa tegevjuht – , aga teisalt ei sobi paljudele see konkreetne kandidaat ja kurdetakse, et valikut sisuliselt ei ole. Kui kandidatuur läbi ei lähe, siis saavad skeptikud öelda, et näete, võitlesite kätte otsustusõiguse, aga ei suuda seda kasutada. Nii palju kui vestlusi on olnud, siis on kõikides fraktsioonides neid, kes Junckeri kandidatuuri ei toeta. Lisaks on veel euroskeptikud, kes on põhimõtteliselt vastu, seega hääletus tuleb põnev. Olen kuulnud ka spekulatsioone, et ALDE (ehk siis meie fraktsiooni) toetust Junckeril ei ole, aga see ei vasta küll tõele. Valdav enamus on siiski positiivselt meelestatud.

Junckerile on ette heidetud, et ta räägib erinevates fraktsioonides erinevat juttu, kuid pean tunnistama, et meil liberaalide juures ta küll ei proovinud üldiselt meeldida ehk siis esitada seda juttu, mida meie fraktsioon oleks tahtnud kuulda. Ühe koha küll tuvastasin ja see oli siis, kui talt küsiti, et kas vastab tõele, et ta on sotside fraktsioonis lubanud, et järgmine majandus- ja rahandusvolinik on sotsiaaldemokraat? Juncker ütles, et ta olevat kaitsnud senise majandus- ja rahandusvoliniku Olli Rehni tööd ja öelnud, et kui see kõik oleks nii lihtne nagu te siin esitate, siis võiks majandus- ja rahandusvolinik olla isegi sotsiaaldemokraat :). Kui Marju Lauristinilt hiljem üle küsisin, siis ta selliseid sõnu küll ei kinnitanud.

Peamiseks rõhuasetuseks oli Junckeri sõnavõtus majanduse toimima saamine. Ta toetab stabiilsuspakti, sest see on ka majanduse kasvupakt. Huvitav oli ka see, et ta mainis erainvesteeringute olulisust, kuigi tavaliselt tundub mulle, et Euroopa vestlustes kipub erasektor sootuks meelest minema.

Juncker puudutas ka põhiväärtusi – me ei peaks teistele riikidele ette kirjutama, kuidas tuleb käituda, aga me peaks tegema rohkem selleks, et põhiõigustest peetaks kinni ka Euroopa pinnal.

Loomulikult märkis Juncker, et Euroopa peaks olema sotsiaalsem. Suur osa rahvast loobub Euroopa eesmärkidest, kuna me ei arvesta sotsiaalsete eesmärkidega. Peame võitlema sotsiaalse dumpingu vastu. Aga ta arvas ka, et võitlema peaks ka maksudumpingu vastu. See tekitas meie fraktsioonis muidugi hulganisti küsimusi, arvestades, et ta tuleb Luksemburgist. Juncker väitis, et ta teab kõikide riikide maksusüsteeme (ehk siis, et kõik teevad samuti), ja on valmis vaidlema, kui Luksemburgi kritiseeritakse.

Junckeri väide meie fraktsioonis oli, et sisserände küsimused on Euroopa olulisimad küsimused. See muidugi teeb murelikuks, sest Euroopa julgeolekust ei rääkinud ta meie fraktsioonis palju ja Ukrainat ei maininud poole sõnagagi. Samuti ei olnud julgeolekut meile esitatud prioriteetide hulgas. Balti riikide mätta otsast vaadatuna on see murettekitav.

Teemadest, mis meile veel olulised on, märgiksin kahte. Esiteks Poola peaministri välja pakutud energialiidu idee osas kinnitas Juncker, et võtab selle idee arutusele. See ei tähenda veel otseselt midagi, aga ikkagi parem kui see, et osa teemade peale ei lubanud ta üldse midagi.

Teine teema, mis meid kindlasti huvitab, on digitaalteenused (ja uskuge, ma tunnen neist siin väga puudust. Kui palju lihtsam oleks asju ajada, kui saaks digiallkirjastatud dokumente vahetada siin ka!). Fraktsioonikaaslane Leedust Gouga (ei, see ei ole see eelmises peatükis mainitu, kellel oli kohtuasi :)) kiitis oma küsimuse sissejuhatuses Eestit, nagu ta oleks ise Eestist ja küsis, et millal Euroopa Liit oma digitaalse turu arengus nii kaugele jõuab. Juncker puges vastamisel selle taha, et komisjoni liikmed pole paigas ja seda saab arutada, aga ta ei saa hetkel detailselt vastata. Tema väitel tuleks veenda liikmesriike, et seda on vaja, aga mulle tundus tema kehahoiakust, et ta ka ise ei usu eriti sellesse teemasse ega pea seda oluliseks.

Paljude kuulajate rõõmuks kritiseeris Juncker teravalt liikmesriikide valitsusi, kes istuvad Euroopa Nõukogus läbirääkimistel, kus lepitakse asjad kokku ja seejärel lähevad tagasi oma liikmesriiki ning hakkavad komisjoni nende samade otsuste eest kritiseerima. Juncker kasutas isegi nii jõulist võrdlust, et liikmesriikide juhid on nagu paabulinnud, kes pärast kiitlevad, et saime oma tahtmise, surusime teised alla jne. Aga Euroopa võidab koos ja kaotab ka koos! Ma arvan, et seda põhimõtet on mõistlik pidevalt rõhutada.

Küsimuse peale, et mida kavatseb tema juhitav komisjon teha töökohtade loomiseks, vastas Juncker, et Euroopa Komisjon ja ka parlament ei loo töökohti, vaid loob töökohtade loomiseks tingimused. Ta kritiseeris taas liikmesriikide valitsuste laiskust. Euroopa ei saa kõige eest vastutada, ka liikmesriikide valitsused peavad vastutama. Euroopa pakub instrumente, valitsused peavad neid kasutama. Tõi näiteks selle, et kuigi noorte tööpuudus on kõige põletavam probleem ning Euroopa Liit on eraldanud raha noortegarantiiks, on seda kasutanud ainult kaks liikmesriiki. Kuus miljardit vedeleb maas. Miks on uusi programme vaja, kui olemasolevad rakendust ei leia?

Ja lõpetuseks, nagu Euroopa Parlamendile kohane, oli ka küsimus soolisest tasakaalust tema juhitavas komisjonis. Juncker vastas, et uues komisjonis ei saa olla vähem naisi kui praeguses (seega vähemalt 9). Aga ta ei andnud sellele mingit isiklikku hinnangut, vaid ütles, et vähemate naistega komisjon ei läheks lihtsalt Euroopa Parlamendis läbi.

Aga komisjoni kinnitamiseni on veel aega, esialgu tuleb Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadil saada oma kandidatuurile parlamendi toetus.