Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 10

Kuigi Eesti oli alates 1991. aasta augusti lõpust iseseisev riik, sõltus siinne majandus jätkuvalt Venemaast. Veel kümme kuud pärast iseseisvuse taastamist oli Eestis käibel rubla. Venemaa trükkis oma majandushädade leevendamiseks rublasid pidevalt täistuuridel juurde, nii et aastases arvestuses tuhande protsendini küündiv inflatsioon tegi majanduse korrastamise võimatuks.

Esimene hoop, mis 1991. aasta sügisel Eestit tabas, oli kütusekriis. Seni oli kütteõli ja bensiini saadud Venemaalt, mis nüüd nõukogude võimu kokkuvarisemise järel ise hinge vaakus. Isegi kui Venemaa oleks väga tahtnud, poleks ta suutnud kõiki endisi liiduvabariike tooraine ja kütusega varustada. Eesti olukorra tegid topelt raskeks järjest suurenevad poliitilised pinged kahe riigi vahel.

Autode järjekorrad tanklate juures venisid kilomeetritepikkuseks. Inimesed passisid tunde ja vahel ka päevi hetke, mil tanklasse kütust tuuakse, et siis kogu suguvõsa talongide eest autopaak ja paar kanistritki bensiiniga täita.

18. oktoobril 1991 ilmus Rahva Hääles pealkirja all “Bensiinijärjekorda pole mõtet minna” teade: “Eesti erasõidukitel ei tasu lähipäevadel bensiinijaamade järjekordadesse minna. Bensiiniga AI 93 teenindatakse ainult I ja II kategooria operatiivautosid ja neilegi ei anta rohkem kui 20 liitrit. A 76-ga on olukord veelgi pingelisem ning seda marki võib kohati isegi operatiivautodele mitte jaguda.”

Juba novembris, kõigest paar kuud pärast iseseisvuse taastamist pidi valitsus kehtestama vedelkütuste jagamise erirežiimi. See tähendas, et lihtsurelik sai osta talongi alusel heal juhul 20 liitrit bensiini kuus. Pettuste vältimiseks löödi õnnelikele bensiiniomanikele kuunormi täitumise kohta auto tehnilisse passi tempel.

Talve saabudes jõudis kütusekriis kodudesse. Linnades olid uuemate elurajoonide kortermajad kaugküttega ja katlamajadel polnud enam kütteõli. Valitsuse määrusega anti kohalikele omavalitsustele luba alandada toatemperatuuri, isegi lasteaedades ja koolides oli sooja heal juhul 12–13 kraadi. Mõnes linnas, sealhulgas Tallinnas ja Tartus, keerati soe vesi sootuks kinni. Inimesed käisid nii tööl kui ka kodus üleriietes. Põhjalikumaks pesemiseks tuli minna linnasauna, aga ka paljud saunad lõpetasid kütusenappuse tõttu töö.

Omavalitsused said õiguse vähendada kohalikku bussiliiklust poole võrra ja linnadevahelist bussiliiklust kolmandiku võrra, aga kõigest hoolimata pidi majandusminister Jaak Leimann detsembri lõpus tunnistama: masuudivarud on otsakorral, bensiini ja diislikütust jätkub veel mõneks päevaks.

Abi polnud loota ka läänest. Kütuse ostmiseks polnud välisvaluutat ja kokkuvarisenud majandusega riigile ei riskinud keegi laenu anda. Eesti sadamates polnud ka seadmeid kütuse vastuvõtmiseks tankeritelt, õlitsisterne oli seni veetud Venemaalt rongidega. Valitsus arutas kriisiistungitel tervete linnajagude evakueerimist, mida ähvardas surnuks külmumine.

Hilissügisel järgnes kütusekriisile toidupuudus. Paljud eluks hädavajalikud kaubad olid niigi hulk aega olnud müügil üksnes talongide alusel. Novembris 1991 jaotati näiteks mannat, riisi, makarone, jahu, suhkrut ja isegi soola ainult talongikaubana. Samuti nägi talongimajandus igale inimesele ette ühes kuus kaks paari sokke, sukki või sukkpükse, kaks paari pesu, kaks elektripirni ja viis toosi tikke.

1992. aasta esimesed ajalehed teatasid koos uusaastaõnnitlustega ka saiajahu ja saia tootmise lõppemisest. Müügilt kadusid isegi esmased toidukaubad leib ja piim.

11. jaanuaril seadis valitsus sisse leiva-, piima-, või- ja juustutalongid. Ühele inimesele nähti ette päevas pool liitrit piima, nädalas 1,5 kilogrammi leiba, kuus 400 grammi võid ja kvartalis 500 grammi juustu.

Eriti hull oli elu Tallinnas, kus talvekuudel oleks võinud dekoratsioone kasutamata vändata filmi Leningradi blokaadist. Linn oli lumme uppunud, ühistransport ei liikunud, tänavail ukerdas mõni üksik auto, toidupoodide letid olid lagedad, elu- ja tööruumid olid külmad nagu hundilaudad.

Valitsuse andmetel jätkus 13. jaanuaril liha veel viieks päevaks, võid kolmeks päevaks, küttemasuuti kuuks ajaks, bensiini kaheks nädalaks, diislikütust kuuks ajaks. Seda kõike loomulikult ülisäästliku kasutamise korral.