Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 13

Mida lähemale jõudsid 1991. aasta jõulud, seda rohkem kipra kiskus välisministeeriumi pressiesindaja Tiit Pruuli kulm. Kuidas seda küll Lennartile öelda? Mis näoga talle otsa vaadata?

Alles see oli, kõigest seitse kuud tagasi, kui ta seltsikaaslaste pealekäimisel Tartust Tallinnasse ja Postimehest välisministeeriumisse kolis. Palka sai ta siin küll vähem, kuid töö oli hoopis teine tera. Palju laiema haardega ja põnevam.

1991. aasta suve lõpp ja sügis, Eesti uue iseseisvuse esimesed kuud, olid olnud erakordselt pingelised. Teel Põhjamaadesse Eesti riigile tunnustust hankima oli välisminister Lennart Meri 25. augustil otse mootorlaeva Nord Estonia pardalt dikteerinud välisministeeriumi valvesekretärile käskkirja, millega tühistas kõigi töötajate puhkused ja kehtestas ministeeriumis seitsmepäevase töönädala.

Sellele järgnenud diplomaatiliste suhete taastamise ja vastastikuste visiitide virvarr olid välisministeeriumi pressipealikult röövinud kogu jõu, aga lahkumismõte tundus nüüd sellegipoolest reetmisena, sest lisaks väsimusele kehutas teda tagant poisikeselik rännukihk.

Pruuli oli 26-aastane, aga ta polnud piiride avanemisest hoolimata õieti kuskil oma käe peal reisimas käinud. Kõik ta päevad möödusid välisministeeriumis ja napid öötunnid valdavalt Lasnamäel, kus ta üüris seltsikaaslase Eerik-Niiles Krossi vanematelt korterit. Naine oli koos kahe väikese tütrega – neist noorem alles pooleaastane – jäänud Tartusse. Pere juurde jõudis Pruuli Tallinnast põigata harva. Kui hästi läks, siis korra nädalas, aga sageli ei läinud hästi. Kõik kõrvalekalded marsruudilt Lasnamäe-Toompea-Tartu olid seotud eranditult tööga, mis enamasti tähendas täiesti ettearvamatult käituva ministri sõnade ja tegude tõlkimist ajakirjanike jaoks arusaadavasse keelde.

Novembri viimastel päevadel, kui Meri oli Oslosse Norra välispoliitika instituudi korraldatud julgeolekukonverentsile sõitnud, võttis Pruuli viimaks südame rindu ja poetas ministri lauale kirjakese:

Palun Su luba, et kas lahkuda töölt välisministeeriumist või – kui see peaks võimalik olema – võtta umbes poolteist-kaks kuud palgata puhkust. Sõidan pühapäeval Austraaliasse, sealt Uus-Meremaale, Fidžile, Samoale, Tongale.

Palun ära käsitle mu soovi kui otsustaval hetkel põgenemist. Vajan lihtsalt täielikku väljalülitust. Ja eks Sa tea ju isegi vana reisumehena selliste matkade võlu.

Minu töö Toompeal võtaks üle Urmas Reitelmann.

Tänan Sind seniste koos töötamise võimaluste eest ja loodan, et see on mõeldav tulevikuski. Võttes endale õiguse tunda, et me suhted on midagi rohkemat kui vaid ülemuse-alluva vahekord, usun, et mõistad mu soovi aeg maha võtta.

Pruuli ei tahtnud sildu põletada ega tänamatu kaabakana näida. Ta kaalus iga sõna. Kiri pidi olema aupaklik, aga samas sõbralik ja mitte väga ametlik.

Jäänud oma läkitusega rahule, laskis ta sekretäril koostada välisministeeriumi blanketil ametliku ingliskeelse teatise, milles Eesti Vabariigi välisministeerium palus kõigil, kes seda kirja loevad, mister Tiit Pruulit võimaluse korral igati aidata. Täpselt samasuguseid kirju oli oma reisidel Nõukogude Liidu avarustes kasutanud kirjanik Lennart Meri – sealt sellise kirja ideegi.

Nüüd jäi üle veel vaid lennukile istuda. Üks vana sõber oli saanud Aerofloti odavmüügist rublaaja viimased odavad piletid Austraaliasse, üks ots alla 200 dollari tükk. Ja ainult ühe otsa pileteid oligi vaja.

Lisaks välisministeeriumi hädaabikirjale ja okupatsiooniajast pärit Nõukogude Liidu diplomaatilisele passile oli Pruulil taskus ka nn Jaaksoni pass. See oli esimese iseseisvusaja isikutunnistuse moodi dokument. Neid andis pagulastele välja Eesti peakonsulaat New Yorgis. Pruuli oli suursaadik Ernst Jaaksonilt passi saanud koos välisminister Lennart Meri ja ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütliga 17. septembril 1991. Eesti võeti tol päeval, juba vähem kui kuu pärast iseseisvuse taastamist, ÜRO liikmeks.

Dokumente oli Pruulil seega palju, aga raha peaaegu üldse mitte. Ent kui ta koos sõbraga Austraalias Darwini lennujaamas maandus, vedas neil kohe hullupööra. Quantase lennufirma oli mõlema mehe seljakotid jäljetult ära kaotanud. Vabanduste saatel ulatati hüvituseks hunnik esmatarbeasju ja 150 dollarit valuraha, mis mõjus nagu hingeõnnistus. Sellise summa teenimiseks oleks Eestis tulnud mitu kuud tööd teha.

Teise äärmiselt meeldiva üllatuse valmistas McDonalds, kellel oli Austraalias parajasti käimas suurejooneline reklaamikampaania Big Mac – value pack! Väärt pakk koosnes kolmest saiaviilust ja kahest kotletist. Nii sai ühel päeval üks mees kaks saiaviilu ja ühe lihatüki, teine aga ühe saiaviilu ja ühe lihatüki. Järgmisel päeval osad vahetusid.

Menüü läks märksa vaheldusrikkamaks siis, kui kohtuti väliseestlastega. Pruuli kutsuti Adelaide’i, Sydneysse ja Melbourne’i Eesti olukorrast loenguid pidama. See oli tuttav töö. Pärast ülikooli lõpetamist oli Pruuli lugenud ajakirjanikuameti kõrvalt väliseesti kirjandust, nüüd siis, vastupidi, tuli rääkida väliseestlastele Kodu-Eestist. Loengute eest andsid väliseestlased öömaja ja maksid isegi raha.

Veidi jaksu kogunud, otsustas Pruuli koos oma rändurist sõbraga Polüneesia kaudu Põhja-Ameerikasse minna. Seal tahtsid nad pikema tiiru teha, kuid kõik ilusad plaanid lõikas läbi ärev telefonikõne kodumaalt. Helistas Indrek Kannik, kellega Pruuli oli juba aastaid peaaegu kõike koos teinud. 1989. aastal aitasid nad koos taastada Eesti Üliõpilaste Seltsi, järgmisel kevadel lõpetasid koos ülikooli ajakirjandusosakonna ja pärast põgusat kõrvalehüpet – Kannik töötas kultuurilehes Reede, Pruuli ajalehes Postimees – olid nad koos ka välisministeeriumi taastamas.

Nüüd palus Kannik jumalakeeli, et Pruuli ringihulkumise lõpetaks, oma vähesed kompsud kokku pakiks ja kohe koduteele asuks. Valimisliidu nõukogu oli nimetanud Kanniku Isamaa poliitiliseks sekretäriks, kes pidi looma valimismeeskonna ja juhtima valimiskampaaniat. See oli kõige vastutusrikkam töö, millega 26-aastane Kannik seni rinda oli pistnud.

Isamaa oli ülemnõukogule kinnitamiseks esitanud karmi ajakava. Põhiseaduse rahvahääletus tuli korraldada juba 3. mail ja riigikogu valimised 20. juunil. Tegelikult nihkusid mõlemad tähtajad paari kuu võrra edasi, aga veebruaris 1992, kui Kannik Pruulit Isamaa valimismeeskonda pressiesindajaks kutsus, ei teadnud seda veel keegi. Asjaga oli seega tuline kiire, viimane aeg oli käised üles käärida ja tööle asuda.