Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 12

16. jaanuaril 1992 kuulutas ülemnõukogu 53 poolthäälega välja eriolukorra, kuid see jäi üksnes paberile. Savisaare kange kihk erivolitusi kasutada jäi teoks tegemata, sest oma eesmärgi saavutamiseks oli ta kutsunud appi ka impeeriumimeelsed vene saadikud, kes vihkasid Eesti riiki. Valitsus püsis nüüd võimul üksnes vene kindralite armust, sest nende 53 saadiku seas, kes eriolukorda toetasid, olid ka okupatsioonivägede esindajad. Mida Savisaar neile abi eest lubas, on seniajani teadmata.

Pärast eriolukorra väljakuulutamist sulas Savisaare toetus eestimeelsete saadikute seas kiiresti kokku. Justiitsminister Jüri Raidla ja majandusminister Jaak Leimann lahkusid sisetülides vaevlevast valitsusest ja umbusaldusavalduse vältimiseks astus Savisaar 23. jaanuaril ametist tagasi.

Uueks peaministriks sai 30. jaanuaril Koonderakonna liige, senine Savisaare valitsuse transpordi- ja sideminister Tiit Vähi, kes teatas ametisse astudes: “Mulle on selgeks saanud, et pole vaja eriolukorda, vaid koostööd.”

Vähi tee poliitikasse oli alanud Valga autobaasist, mille direktorina ta oli laulva revolutsiooni puhkedes saanud kohaliku rahvarinde üheks juhiks. Rahvarinde ettevõtmistel tutvus ta paljude poliitikutega ja valiti lõpuks ENSV autoettevõtete assotsiatsiooni juhiks. Sealt oli poliitikasse juba kukesamm.

1988. aasta lõpus kutsus Indrek Toome Tiit Vähi oma valitsusse transpordikomitee esimeheks. 1990. aasta aprilli algul võimule tulnud Edgar Savisaar tegi Vähile ettepaneku jätkata transpordiministrina. See oli mõnes mõttes üllatav käik, sest Vähi oli olnud Savisaare konkurent peaministri toolile. Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel ei julgenud Vähit esitada enne tol ajal ülipopulaarse Rahvarinde liidrit. Aga kui Savisaar poleks ülemnõukogu toetust saanud, oleks Rüütli soosikuna varjust välja astunud Vähi, kellel oli troonikõnegi juba lauasahtlis poolenisti valmis.

Savisaare tagasiastumise järel oli uue valitsuse moodustamisel suur roll juba Isamaal. Selleks et paremini valitsust kontrollida, kaalus Isamaa isegi oma inimeste nimetamist aseministriteks. 31. jaanuaril, kui Isamaa nõukogu valmistus kohtumiseks Vähiga, otsustati esitada Vootele Hansen riigiministri asetäitjaks, Trivimi Velliste välisministri asetäitjaks, Enn Tarto tööstusministri asetäitjaks, Väino Reinart kultuuriministri asetäitjaks ja Manivald Kasepõld kaitsenõunikuks. Peagi sellest plaanist siiski loobuti ja aseministrina asus tööle ainult Trivimi Velliste.

Vähi lubas töörahu saavutamiseks ja ülemnõukogu poolehoiu võitmiseks, et moodustab spetsialistide valitsuse, mille ministrid peatavad kuulumise erakondadesse, ei sekku valimisvõitlusse ja teevad koostööd kõigi saadikurühmadega. Samuti lubas ta avalikult, et ei kandideeri riigikogusse.

Isamaa oli küll Savisaare vastu ja aitas ta kukkumisele igati kaasa, kuid ei sidunud end avalikult ka Vähiga. Kuna Vähi lubas kiiresti läbi viia rahareformi, panna põhiseaduse rahvahääletusele ja korraldada riigikogu valimised, siis toetati uut valitsust hääletustel, kuid avalikus kõnepruugis hoiti end siiski Koonderakonnast eemale.

Juba aasta algul andis Isamaa tulevane poliitiline sekretär Indrek Kannik Postimehes teada, et Isamaa keeldus osalemast Koonderakonna algatatud läbirääkimistel uue valitsuse moodustamiseks, kuna Koonderakond tahtis ainult peaministrit vahetada, mitte valitsuse poliitikat arutada. Isamaa tahtis muuta just valitsuse poliitikat, mis takistas vara tagastamist õigusjärgsetele omanikele ja püüdis teha kõikidest migrantidest Eesti kodanikud.

Valitsusevahetus ja kahe suurema konkurendi, Koonderakonna ja Keskerakonna võimuvõitlus aitas Isamaal lüüa mitu kärbest ühe hoobiga.

Esiteks andis Savisaar liiga kauaks võimu külge klammerdudes Keskerakonnale niisuguse löögi, millest see enne valimisi päriselt enam ei toibunudki. Vene kindralite ja riigivastaste toel eriolukorra väljakuulutamine tegi Savisaarest ajakirjanduses paaria, kelle valitsust nimetati selle viimastel päevadel internatside juhi nime järgi Savisaare-Lebedevi valitsuseks.

Teiseks sai Keskerakonna rünnakute peamiseks märklauaks nüüd Koonderakond. Peaaegu olematu toetajaskonnaga Isamaad kohtles Savisaar tühja kohana, mille materdamine ei tasu vaeva. Keskerakonna hoiak muutus alles kuu aega enne riigikogu valimisi, kui Savisaar lõpuks nägi, et Isamaa võib võimule tulla.

Kolmandaks oli Koonderakonna üks väljapaistvamaid poliitikuid Tiit Vähi valimisvõitlusest vabatahtlikult kõrvale astunud. Kuna valitsus vajas ka Isamaa hääli, siis tekkis Isamaal esmakordselt vahetu võimalus mõjutada valitsuse poliitikat.

Kokkuvõttes tähendas 1992. aasta alguse valitsuskriis Isamaale esimest suurt poliitilist võitu.

1  Iga ministri kinnitas ametisse ja vabastas ametist tol ajal ülemnõukogu. Kui ülemnõukogu oli ministri ametist vabastamise vastu, siis pidi peaminister valitsuses edasi töötama koos ministriga, keda ta seal näha ei tahtnud. Kui ministril oli ülemnõukogu toetus, võis ta olla peaministri ja valitsusega opositsioonis ning kuuluda samal ajal valitsusse. [ ↵ ]