Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 8

1991. aastaks, kui Eesti taas vabaks sai, oli klubidest, seltsidest, liitudest, ühendustest ja ka lihtsalt sõpruskondadest tekkinud neli parempoolset parteid:

1. Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, EKDE, asutatud 23. juulil 1988 Ida-Virumaal Kalvis. Eestvedajad Aivar Kala, Toivo Jürgenson, Kalle Jürgenson, Jaanus Betlem, Andrus Villem.

2. Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit, EKDL, asutatud 29. augustil 1989. Eestvedajad Illar Hallaste, Mart Laar, Trivimi Velliste, Karin Jaani.

3. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, EKRE, asutatud 9. juunil 1990. Eestvedajad Kaido Kama, Enn Tarto, Andres Heinapuu, Kalju Põldvere.

4. Vabariiklaste Koonderakond, W, asutatud 22. septembril 1990. Eestvedajad Leo Štarkov, Ülo Nugis, Jüri Luik, Indrek Kannik, Mart Nutt, Matti Päts.

Need olid väikesed, sünnihetkel enamasti mõnekümneliikmelised parteid, kuid peale EKDE olid nad kõik imekombel esindatud ka ülemnõukogus. Seadusandjatena tegutsesid Illar Hallaste, Mart Laar, Ülo Nugis, Kaido Kama, Andres Ammas, Villu Jürjo jt.

Teine koht, kus koostööd harjutati, oli Eesti Kongress ja Eesti Komitee. Seal oli tulevastel isamaalastel veelgi rohkem esindajaid.

Aga nii ülemnõukogu kui ka Eesti Komitee olid poliitiliselt veel nii ebamäärased ja laialivalguvad moodustised, et tungivat vajadust ridade koondamiseks väikeparteidel ei tekkinud. Ka üks mees oli sealsel lahinguväljal sõdur, nagu EKRE liige Kaido Kama korduvalt oma tegudega tõestas.

Erakondi ei sundinud ühte heitma mitte niivõrd sisepoliitiline paratamatus, kuivõrd välismaine surve. EKDL ja EKDE polnud sugugi juhuslikult end ristinud äravahetamiseni sarnaselt välismaiste sõsarparteidega. Eriti just Saksa kristlikud demokraadid olid kahele Eesti pisierakonnale mitte ainult eeskujuks, vaid ka suureks sihiks partnerite ja toetajatena.

Eesti iseseisvumise eel käisid Saksa Kristlik-Demokraatliku Liidu esindajad korduvalt Baltimaades kohalike erakondadega tutvumas, et leida tulevasi koostööpartnereid. Üha sagedamini kutsuti siinseid parempoolseid poliitikuid ka Saksamaale koolitustele ja seminaridele.

Üks agaramaid välissuhete sõlmijaid oli EKDLi esimees, Kadrina 30-aastane pastor Illar Hallaste. Usuteaduste instituut oli talle olnud pooleldi sundkäik pärast seda, kui ta Tartu ülikoolist välja visati, põhjuseks üheaegne kuulumine komsomoli ja kirikukoguduse ridadesse. Koos usuharidusega oli Hallaste saanud suhu sorava saksa keele, millest tal hiljem elus palju kasu oli.

Kus poisiohtu Hallaste ja tema veelgi noorem kaasvõitleja, 29-aastane Mart Laar hallipäiste lääne parteiveteranidega asju ajades kimpu jäid, seal oli EKDLil varuks vastupandamatu salarelv, noor ja ilus välissekretär, hilisem Eesti suursaadik Karin Jaani, kelle malbe olek, arukas jutt ja veetlev naeratus sulatasid kõigi kristlike vanahärrade südamed.

Karin Jaani asjaajamisoskus oli nii tõhus, et aitas tal Nõukogude armeest ära päästa hilisema Isamaa majandusjuhi Jaanus Reisneri, kes tol ajal õppis pedagoogilises instituudis ja oli EKDLi noorteorganisatsiooni aseesimees. KGB kasutas sõjakomissariaate sageli poliitiliselt tülikate noormeeste kimbutamiseks ja Reisner taheti otse ülikoolist aega teenima võtta.

EKDLi välissekretärina leidis Karin Jaani 1990. aastal võimaluse toimetada Reisner viimasel hetkel otse Nõukogude armee nina alt Leningradi ja Moskva kaudu Norrasse. Jaani palvel kutsus Reisneri Oslosse külla ei keegi muu kui Norra toonane välisminister ja hilisem peaminister Kjell Magne Bondevik isiklikult. Viimane kutse Vene kroonusse jõudis Reisnerini juba turvalises Norras. Seal varjas ta end 1991. aasta suveni, mil nõukogude võim Eestis lõplikult kokku varises.

Samalaadseid suhtekorralduse imesid saatis Karin Jaani justkui muuseas korda kümneid kui mitte sadu. Nii juhtuski, et kõigest mõni kuu pärast erakonna asutamist, detsembris 1989, lendas Hallaste juba Guatemalasse Kristlik-Demokraatliku Internatsionaali kongressile, kus EKDL võeti selle mõjuka rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks.