Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 11

12. detsembril 1991 vabastas ülemnõukogu peaminister Edgar Savisaare ettepanekul ametist tööstus- ja energeetikaministri Jaak Tamme. Savisaar oli püüdnud isepäisest Tammest lahti saada juba aasta algul, viidates lahkhelidele ja tööalasele saamatusele, kuid siis ei läinud see ülemnõukogus läbi.^[1.] Nüüd tõi Savisaar esile veel ühe kaaluka põhjuse: Jaak Tamm oli 8. detsembril asutatud Koonderakonna esimees.

Koonderakonna peamiseks tekkepõhjuseks oli direktorite ja majandusmeeste rahuolematus valitsusega. Savisaar oli peaministrina sisuliselt peatanud omandireformi, mille rahvuslased olid ülemnõukogus läbi surunud. Omandireformi põhimõtted, eelkõige vara tagastamine õigusjärgsetele omanikele ei sobinud Savisaarele, kes ei hinnanud Eesti riigi järjepidevuse ja õigusjärgsuse põhimõtet kuigi kõrgelt ka muudes valdkondades, eriti näiteks kodanikkonna määratlemisel.

Direktorid seevastu olid kohutavas majanduskaoses eluliselt huvitatud ettevõtete kiirest erastamisest. See tähendas neile ühtaegu nii ainsat võimalust ettevõtete päästmiseks hävingust kui ka lootust saada ise poolmuidu riigi vara omanikuks.

Koonderakonnale pani aluse kolm meest: Mainori direktor Ülo Pärnits, tööstusminister Jaak Tamm ja Peeter Lorents. Nende eestvedamisel tuli 24. oktoobril 1991 Mainori saalis kokku 30-liikmeline algatusrühm – valdavalt ministrid, direktorid, akadeemikud, kõik eranditult mehed –, kes tegi ettepaneku asutada Koonderakond. Algatusrühma avalduses oli ka lause, milles nõuti valitsuse vahetamist: “Me vajame kiiresti uut seadusandlikku kogu, milline oleks võimeline vastu võtma rahva huvidest lähtuvaid seadusi. Vajame valitsust, kes neid seadusi suudab rakendada.”

Kuigi lisaks Tammele kuulus valitsusse veel kuus Koonderakonna asutamisüleskutsele alla kirjutanud ministrit (keskkonnaminister Tõnis Kaasik, tööminister Arvo Kuddo, rahandusminister Rein Miller, materiaalsete ressursside minister Aleksander Sikkal, transpordi- ja sideminister Tiit Vähi ja põllumajandusminister Harry Õunapuu), nimetas Savisaar Koonderakonda opositsiooniparteiks ja teatas, et selle juhi koht on opositsioonis, mitte valitsuses.

Vormiliselt polnud Savisaarel õigus, sest kindlate piiridega valitsusliitu ja opositsiooni polnud ülemnõukogus olemas. Savisaare ehk Rahvarinde valitsus oli moodustatud paljude eestimeelsete saadikute toel. Ühtki suuremat erakonda polnud siis veel olemas, välja arvatud kompartei ja ERSP. Liiatigi polnud Koonderakond ka ise end opositsiooni arvanud, vaid kinnitas oma asutamisavalduses hoopis, et teeb riigi majanduse jaluleaitamiseks koostööd kõigi Eesti poliitiliste jõududega.

Sisuliselt tabas Savisaar siiski naelapea pihta. Oktoobri algul ridu koondama asunud Koonderakond oli kohe pärast ilmaletulekut alustanud Jaak Tamme juhtimisel läbirääkimisi peaministri väljavahetamiseks. Läbirääkimistele kutsuti kõik ülemnõukogus esindatud jõud, kellel oli Savisaarest villand: liberaalid, Maaliit, Vaba Eesti, rohelised, aga samuti valimisliitu Isamaa koondunud erakonnad. Esiotsa peeti salakõnelusi, aga uue aasta hakul plaanis Koonderakond peaministri vahetamise plaaniga avalikkuse ette astuda.

Tamme minema lüües ennetas Savisaar poliitilisi vastaseid ja andis teistele koonderakondlastest ministritele tormihoiatuse.

Aga sellega asi ei piirdunud. Nähes majandusraskuste ja opositsiooni koondumise tõttu võimu käest libisemas, kahtlustas Savisaar, et ka toidu- ja kütusepuudus on Koonderakonda toetavate ettevõtjate salasepitsus valitsuse vahetamiseks. Savisaar otsustas minna vasturünnakule va banque.

Võimalik muidugi, et leidus ka ettevõtjaid, kes tõesti võimendasid majandushädasid poliitilisel eesmärgil. Aga raske olukorra peapõhjus oli ikkagi Eesti majanduslik sõltuvus Venemaast ja Savisaare enda lühinägelik poliitika.

Kauaoodatud turumajanduse asemel oli valitsus raskustega võitlemise sildi all asunud uuesti sotsialistlikku käsumajandust juurutama. Põllumajandusministeerium pidi riiklikele liha- ja piimakombinaatidele kehtestama kohustusliku toodangu nomenklatuuri, et toidukaupu jõuaks tarbijani võimalikult palju. Liha- ja piimakombinaatide toodang kuulutati riigi ressursiks, mida võis vajaduse korral piirkondade vahel ümber jagada. Tagatipuks külmutas valitsus rahvale meeldimiseks aeg-ajalt paljude esmatarbekaupade hindu.

Kuna inflatsioon oli pöörane, siis ei tahtnud ükski ettevõte midagi lepalehtede eest müüa, isegi kui üht-teist toota suudeti. Savisaar nägi selles äriloogikas otseselt valitsuse vastu suunatud vandenõu.

1992. aasta 10. jaanuari õhtul tegi peaminister koos põllumajandusministri ja materiaalsete ressursside ministriga üllatusvisiidi Tallinna lähedal Ääsmäel asuvasse osaühingu Rävala lattu. Võikastide virnad telekaamerate juuresolekul avatud laos pidid tõestama, et valitsus on hea, aga tootjad on pahad ega taha valitsuse kiusamiseks rahvale midagi müüa.

Savisaar nimetas oma igalaupäevases raadiojutluses toidunappust majanduslikuks sabotaažiks. Ta nõudis riigikogult eriolukorra kehtestamist ja valitsusele erivolituste andmist võitluseks nendega, kes poliitilise kasumi nimel riigis nälga lavastavad. Eriolukorra kehtestamine oli peaministri hinnangul vältimatu kuni kevadeni ja lisaks veel kaheks kuuks pärast üleminekut oma rahale.