Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 5

Seda raamatut kirjutama asudes ei seadnud ma eesmärgiks akadeemilist käsitlust taastatud Eesti riigi esimesest põhiseaduslikust valitsusest. Püüdsin ennekõike edasi anda ajastu kordumatut tundepöörist, riigi taastamise tungi ja tormi.

Taasiseseisvunud Eesti esimesed eluaastad olid väga dramaatilised ja uskumatult värvikad. See oli suurte vastanduste, piiritu vabaduse, tohutu tegutsemisõhina, toore vägivalla ja muserdava vaesuse aeg. Poliitika oli põnev, selles oli elu ja kirge, kuni halastamatu võimuvõitlus ideaalid puruks peksis.

Mart Laari esimene valitsus (1992–1994) tormas pöörases tempos, justkui surmahirmus vang, kes on Gulagist põgenema pääsenud. Peaaegu kõik ajaloolised otsused ja saatuslikud vead tegi see valitsus esimese saja päeva jooksul. Kõigest mõne kuuga pandi paika rööpad, mida mööda pöördus mudasse tambitud Eesti idast läände, sovetiriigist Euroopa riigiks. Mis edasi tuli, oli juba enamasti veeremine ühes suunas.

Olen selle raamatu sünni eest kõige rohkem tänu võlgu oma heale kolleegile Anvar Samostile ja Isamaa hingele Tiit Pruulile.

Anvar oli see, kes 2011. aasta sügisel õhutas mind lähiajaloost raamatut kirjutama. Tema idee oli heita pilk Eesti poliitika murdehetkedele, kirjutada lahti meie riigile ja rahvale paaril viimasel aastakümnel edu toonud sündmuste taust.

Olin juba murdehetkede raamatu pool käsikirja valmis kirjutanud, kui erakondade sünnilugusid uurides jõudsin viimaks Isamaani. Algselt võrdlemisi tagasihoidlikuna plaanitud peatükk muudkui paisus, kuni oli selge, et sellest peab tulema omaette raamat. Nõnda juhtuski, et tütar sündis enne ema. “Isamaa tagatuba” on nüüd kaante vahel, aga Anvari tellitud “Varjatud murdehetki Eesti poliitikas” ootab alles ilmumisjärge.

Isamaa esimene pressipealik ja peaminister Mart Laari legendaarne nõunik Tiit Pruuli pole mitte ainult elav mälupulk, vaid ka vastutustundlik arhivaar. Ta on punastesse pappkaustadesse, millel kirillitsas kiri Dlja Bumag (paberite jaoks), kokku kuhjanud tohutu hulga omaaegseid dokumente, töömärkmeid, ajalehtede väljalõikeid. Lisaks on ta peaministri nõunikuna suutnud pidada enam-vähem järjepidevalt arvutis ka päevikut. Ajaloohuvilisele on see kullaauk.

Leidsin Tiidu arhiivist ka nii salajasi pabereid, mida on näinud ainult mõni üksik silmapaar. Ent dokumentidest hulga tähtsamaks pean siiski inimesi. Paberid võivad oodata. Meie järeltulijad võivad neid uurida ka saja aasta pärast, aga mälestused kaovad koos meiega.

Olin aastatel 1989–1993 Postimehe korrespondent Tallinnas – esimene ja algul ka ainus. Eesti riigi taassündi ja Laari esimese valitsuse tegemisi kajastanud ajakirjanikuna oli mul seda raamatut kirjutades tunne, nagu jätkaksin kunagi pooleli jäänud tööd. Alles nüüd, 20 aasta hiljem sain ma lõplikult täita oma kohuse lugejate ees, raiudes raamatusse ka need sündmused, mida ma omal ajal välja uurida ei suutnud või millest ma oma riiki kalliks pidades kirjutada ei saanud.

Oma mälestusi jagades aitasid mind selles töös Katri Varbola, Indrek Kannik, Mart Nutt, Jüri Luik, Tiit Pruuli, Mart Laar, Katrin Laar, Jaanus Reisner, Siim Kallas, Meelis Atonen, Heiki Kranich, Jüri Pihl, Olari Taal, Mart Soidro, Ants Laaneots, Johannes Kert, Väino Sarnet, Margus Kastehein, Kaido Kama, Illar Hallaste, Valve Kirsipuu, Marje Einre, Marek Strandberg, Indrek Tarand, Aimar Altosaar, Helmet Raja.

Faktide täpsustamiseks kasutasin kõige rohkem rahvusraamatukogu, Tallinna keskraamatukogu, riigiarhiivi, riigikogu arhiivi, BNSi elektroonilise arhiivi ja paljude raamatute abi.

Tänan kõiki südamest. Isamaa ei unusta!