Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 7

Isamaa kerkis komeedina poliitikataevasse, aga mitte erakonnana, vaid nelja erakonna valimisliiduna. Esimestel sõjajärgsetel riigikogu valimistel 20. septembril 1992 sai Isamaa üllatavalt ülekaaluka võidu ja moodustas Euroopa noorima peaministri Mart Laari juhtimisel valitsuse, mille algatatud reformid panid aluse Eesti kiirele pöördumisele idast läände.

Isamaa tuumiku moodustasid valdavalt Hruštšovi ajal sündinud, Brežnevi ajal kasvanud ja Gorbatšovi ajal ülikoolis õppinud humanitaarid, kes juba laulva revolutsiooni alguseks olid koondunud mitmesugustesse sõpruskondadesse. Liikumine Noor-Tartu, muinsuskaitseklubi Portaal, raamatuklubi Tõru, tudengiteater Valhalla, vaidlusklubi Alternatiiv, üliõpilasselts Sodalicium, noorteühendus Uus Eesti, 10. aprilli liit ja paljud teised rühmitused olid justkui ühinemismärguannet ootavad embrüod, kust lõpuks arenes välja erakond, mille teeneid Eesti puhtaks rookimisel kommunistlikust saastast on raske üle hinnata.

Kuigi tegu polnud poliitiliste organisatsioonidega, aeti kõigis neis rühmitustes suuremal või vähemal määral Eesti asja ja nende hilisem mõju poliitikale on võrreldav põrandaaluste vabadusvõitlejate ennastsalgavate ettevõtmistega. Okupatsioonivõimu silmis hädavaevu sallitud, aga siiski seaduslikes või vähemasti poolseaduslikes, enamasti kultuurikallakuga ühendustes õppisid noored inimesed koostööd tegema ja üksteist usaldama, nii et laulva revolutsiooni saabudes ei osanud nad mitte ainult üksteisel käest kinni hoides kõikuda, vaid ka tõhusalt tegutseda.

Edasi tuli juba Muinsuskaitse Selts, mis alustas tööd 1986. aastal Jüri kalmistul lehti riisudes ja jõudis oma tipphetkedeni muinsuskaitsepäevadel 1988. aasta aprillis Tartus, kus esimest korda pärast Eesti okupeerimist korraldati võimas sinimustvalge meeleavaldus. Too esimene lipp koosnes perekond Kasterpalu kahest voodilinast, millest üks oli siniseks värvitud. Must lipusiil oli eriti hinnaline – selleks ohverdas Karin Kasterpalu oma seelikuriide.

Tulid ka sõltumatu infokeskus, ajakiri Heinakuu, sõltumatud noortefoorumid Tallinnas ja Tartus, ühendus Res Publica. Tuli Eesti Instituut, mille loomeliitude kultuurinõukogu asutas 1988. aasta oktoobris, et kirjanik Lennart Meri kava järgi luua varivälisministeerium. Tuli isegi Töökollektiivide Liit, kus eestimeelsed tehasedirektorid, ise enamasti küll kompartei liikmed, seisid vapralt vastu üleliidulise alluvusega ettevõtete venelastest töökollektiivide väljaastumistele.

Veidi hiljem, 1988. aasta detsembris, loodi usujuhtide üleskutsel Eesti Kristlik Liit, mis augustis 1989 muutus Eesti Kristlik-Demokraatlikuks Liiduks.

Viimaks tõusis ühe kõige kirkama helgiheitjana esile Eesti Üliõpilaste Selts, mille taastas Tartus üliõpilasselts Sodalicium. Kahekümne ühest EÜSi tegevliikmest, kes taastamispäeval värvid said, jõudsid tublisti rohkem kui pooled mõni aasta hiljem iseseisvas Eestis kas ministritoolile või mõnda muusse kõrgesse riigiametisse, juhtisid Isamaa valimiskampaaniat või täitsid esimese põhiseadusliku valitsuse teenistuses tähtsaid ülesandeid. 1. detsembril 1988 üheskoos EÜSi liikmeiks saanud Mart Laar, Jüri Luik, Indrek Kannik, Tiit Pruuli, Tõnis Lukas, Lauri Vahtre, Indrek Tarand, Ivo Rull, Eerik-Niiles Kross, Sulev Kannike, Margus Kolga, Margus Kasterpalu, Margus Kastehein, Tiit Riisalo ja Marek Strandberg on tänapäevalgi poliitikahuvilisele tuntud nimed.