Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 6

Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Mart Nutt valmistus 1990. aasta augustis Prahasse muuseumitöötajate konverentsile sõitma, kui ootamatult helistas välisminister Lennart Meri ja palus tal võimaluse korral Prahas ka välisminister Jiri Dienstbieriga kohtuda, et küsida toetust Eesti iseseisvuspüüdlustele.

Nutt tundis Merit põgusalt juba varasemast ajast. Nad oli kokku puutunud Rahvarinde algatusel loodud Tallinna koostöötoimkonnas, mille kaudu püüti kooskõlastada ja suunata eri rühmituste poliitilist tegevust. Meri esindas seal loomeliitude kultuurinõukogu, Nutt noorteühendust Res Publica. Ilmselt oli Meri kuulnud Praha sõidust Nuti sõbralt Jüri Luigelt, kes oli olnud koos Meriga Eesti Instituudis ja valmistus nüüd tööks välisministeeriumis.

Meri lubas Tšehhoslovakkia välisministrile ka kirja saata ja enne äralendu päris Nutt, kuidas sellega lood on. “Kõik on korras,” kinnitas Meri. “Kiri Biermeisterile läks juba ammu teele”.

“Biermeisterile?” imestas Nutt. “Kas Tšehhoslovakkia välisministri nimi polnud mitte Dienstbier?”^[1.]

Meri vaikis pikalt. “Aga kiri on juba läinud,” ohkas ta viimaks.

Kuigi algus polnud just paljulubav, helistas Nutt Prahas välisministeeriumisse ja seletas, et ta on Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor ning soovib kohtuda ministriga. Olles surmkindel, et ta naerdakse selle jutu peale välja, pidi Nutt üllatusest pikali kukkuma, kui sekretär hoopis viisakalt vabandades küsis, kas näiteks tunni aja pärast sobib.

Raha polnud pennigi ja Eesti rahvadiplomaat sõitis ajaloolisele kohtumisele Tšehhoslovakkia välisministriga trammis jänest. Vabandades oma kehva inglise keele oskuse pärast, küsis Jiri Dienstbier pärast kätlemist Nutilt vene keeles, kas nende vestluse juures võib viibida ka NSV Liidu suursaadik Boriss Pankin. Eesti oli tol ajal Nõukogude Liidu osa, Nutil oli taskus Nõukogude pass ja jututeemaks pidi olema Eesti iseseisvuse taastamine.

Ehkki Nutt ei mõistnud algul hästi, miks Nõukogude suursaadik peaks ühe eraviisiliselt saabunud muuseumitöötaja vestlust kuulama, sai see kohe selgeks, kui Dienstbier tegi oma puises vene keeles Eesti toetuseks mitu jõulist avaldust.

Kahekümneminutilisena kavandatud, aga pooleteisetunniseks veninud kohtumise järel jooksis Pankin Nutile koridori järele ja päris: “Millisel ametikohal te välisministeeriumis töötate?”

“Ma ei töötagi välisministeeriumis,” kohmas Nutt. “Ma töötan hoopis muuseumis.”

Pankin kangestus. Saamata ilmselt üldse aru, mis toimub, jäi ta Nutile soolasambana järele vahtima. Saatuse nöögina sai Pankinist peagi Nõukogude Liidu viimane välisminister, kelle ametiajal sai Eestist tõesti taas iseseisev riik.

Tagasi kodus, kirjutas Nutt kohtumise kohta ettekande ja Meri hakkas talle auku pähe rääkima, et ta välisministeeriumisse tööle tuleks. 1990. aasta kevadel ametisse astudes oli Meri vallandanud ühe ropsuga peaaegu kõik ENSV-aegsed välisministeeriumi ametnikud, kellest paljud olid lisaks kutsealasele sobimatusele ka KGB taustaga. Nüüd oli noori töökäsi ja -ajusid hädasti vaja.

Kuna samasuguse tööpakkumise olid saanud ka Nuti aatekaaslased Jüri Luik ja Indrek Kannik, siis otsustati, et kui minna, siis koos.

Nii sai välisministeeriumis alguse ajajärk, mida hilisem välisminister Jüri Luik on tuntud lasteraamatu järgi nimetanud Pan Kleksi akadeemiaks, kus Kleksi ja tema poisse ootasid iga nurgal imelised üllatused.

Akadeemia käitus oma uues töökohas algul üleolevalt ja väljakutsuvalt nagu kamp hipisid, sest pidas välisministeeriumit pesuehtsaks nõukogude asutuseks. Tööl käidi väljaveninud kampsunites ja Mart Nutt kandis niiske ilmaga ka siseruumides roosakaspruune kummikuid. Hiljem, kui ministeeriumisse hakkas üha sagedamini saabuma välisriikide diplomaate, otsiti kapist siiski ülikonnad välja, aga endisaegse personali jäänustega suheldi jätkuvalt nagu leeprahaigetega.

Umbes veerandsaja töötajaga välisministeerium mahtus tol ajal ära tosinasse kabinetti, mis asusid Toompea lossi vasakpoolse tiiva esimesel korrusel. Akadeemial oli seal suur omaette tuba koos vana faksiloguga, millega läkitati maailma vägevatele igasse ilmakaarde tähtsaid kirju.

Akadeemia välispoliitiline panus oli muljetavaldav, kuid palju olulisem on siin see, et Kannik, Luik ja Nutt moodustasid koos Töökollektiivide Liidu direktoritega peagi Isamaa erakonna ühe eelkäija, Vabariiklaste Koonderakonna.

1991. aasta kevadel liitus Pan Kleksi akadeemiaga Tiit Pruuli, kes oli Kanniku ja Luige ülikoolikaaslane ajakirjandusosakonnas, mille ta lõpetas 1990. aasta kevadel. Erinevalt teistest akadeemikutest ei vaimustunud Pruuli parteipoliitikast. Ta tahtis saada kultuuriajakirjanikuks ja vaatas sõprade sisepoliitilist rähklemist kerge muigega. Pruuli oli suurte projektide mees ja liitus Isamaaga alles 1992. aasta sügisel, kui oli parteitu pressiesindajana aidanud selle erakonna ise valmis teha.

1  Dienstbier – saksa keeles teenistusõlu, Biermeister – õllemeister.[ ↵ ]