Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 14

Lennart Meri oli suurepärane välisminister kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Ta oli parim inimene selles ametis ajal, kui maailma tähelepanu võitmiseks ühe väikerahva taotlustele oli vaja pöörast energiat, suurt leidlikkust, head keelteoskust, silmapaistvat kõnemeheandi ja isiklikku sarmi.

Meril oli seda kõike kuhjaga ja ta saavutas suurt edu. Aga see, mis oli Meri tugevus pöördelisel ajal, osutus tema nõrkuseks kohe, kui oli vaja hakata üles ehitama iseseisva riigi välisministeeriumit.

Meri töötas ka välisministrina loominguliselt nagu kirjanik. Kogu ministeerium oli justkui tema abivägi, kellele ta isiklikult tööülesandeid jagas. Kui teda polnud või ta juhtumisi unustas midagi, siis varises maailm mürinal kokku.

Tiit Pruuli iseloomustas Meri tööstiili 1. novembril 1991 oma päevikus nii: “Lennart on olnud suurepärane solist, aga kui solisti hääl väsib, peab koor teda toetama. Meie koor aga ägiseb ja rögiseb, sest ei tea isegi seda, mis lugu täna repertuaaris on. Solist on unustanud sellest teatada, koormeister pelgab ta käest küsida ja igal hääleseadjal on oma kammertoon.”

Kuni Eestil polnud ametlikku diplomaatiat, oli Pan Kleksi akadeemia omal kohal. Aga kui Eestist sai ametlike diplomaatiliste suhetega riik, ei saanud nii enam jätkata.

Väikses ministeeriumis jõudis minister enam-vähem kõigel ise silma peal hoida. Tööhulga kasvades oli virtuoosse taidluse asemel vaja rutiini ja bürokraatiat. Meri ei tahtnud või ei suutnud riigimasinat üles ehitama hakata ja järjest sagedamini juhtus koledaid prohmakaid.

Kord saabus Meri Mart Nuti juurde ja otsis portfellist välja kolm kuud vana Brasiilia noodi. Brasiilia tunnustas igati vormikohaselt Eesti iseseisvust ja palus kiiret vastust.

“Mart, ega sa ei tea, kas sellele noodile on juba vastatud?” uuris Meri murelikult.

Nutt vaatas kord paberit ministri käes, siis jälle ministrit, kuni lõpuks prahvatas: “Kallis Lennart, no mis sa ise arvad?! Kes sellele siis sinu arust vastata sai, kui sa praegu võtad oma portfellist noodi, mida pole keegi peale sinu näinud ja mida pole ministeeriumis isegi registreeritud?”

Tiit Vähi oli suhtunud Merisse leigelt juba siis, kui nad koos Savisaare valitsuses töötasid. Aga arvestades Meri teeneid ja tuntust, palus ta peaministriks saades välisministril siiski jätkata.

Suur oli Vähi üllatus, kui Meri osutus ainsaks ministriks, kelle valitsusse võtmise eest teda 30. jaanuaril peaministrikandidaadina parlamendis korduvalt hurjutati.

Riigikogu liige Andres Tarand kurtis siis Vähile: “Välisministeeriumis nagu väga paljudes teisteski ministeeriumides ei ole me saavutanud elementaarset infotasandit, see tähendab kantseleilikku korda. Meeste peas on küll palju, aga kuskil paberil ei ole midagi. Kas kavatsete midagi ette võtta ja kas teil on mõni pedantne kantseleipealik juba silmapiiril?”

Vähi tõttas saadikute pahameelt enda kasuks pöörama: “Ma kuulen praegu üsna palju kriitikat meie välisministeeriumi töö kohta ja ma luban teile, et niipea kui härra Meri saabub tagasi Prahast, ma vestlen temaga kindlasti. On kaks teed. Esimese puhul me peame katsuma leida olemasoleva koosseisuga probleemidele lahendused. Teisel juhul peab vaeva nägema teiste teede otsimisega.”

Seega oli Vähi parlamendile otsesõnu lubanud, et kui asi ei parane, siis laseb ta Meri lahti. Välisministri väljapaistvat isikut arvestades ei tahtnud ta seda teha suure pauguga, vaid vaikselt ja viisakalt, ilma kisa ja kärata.

Meri jalgealuse üheks kõige suuremaks kõigutajaks oli ülemnõukogu väliskomisjoni esimees Indrek Toome, ühenduse Vaba Eesti liider. Väliskomisjon ei toetanud Meri saamist välisministriks ja kritiseeris teda sageli. 1. veebruaril 1992 on Vaba Eesti volikogu istungi protokolli kirja pandud ka Meri kui välisministri surmaotsus: “Uue valitsuse moodustamisel on T. Vähit abistatud. Lähemal ajal on vaja veel välja vahetada põllumajandus- , välis- ja sotsiaalhooldusminister.”

Meri lemmiklapsed, välisministeeriumi poliitikaosakonna töötajad Jüri Luik, Indrek Kannik ja Mart Nutt olid välisministeeriumis ainsad inimesed, kes võisid Merile öelda, mida nad temast arvavad. Tajudes Vähi rahulolematust ja üha suurenevat survet, püüdsid nad kaitsta ministrit, ministeeriumit ja Eesti välispoliitikat halvima eest ning otsustasid korraldada Merile pehme maandumise. 1992. aasta märtsi algul, kui kaos üha kasvas, esitasid nad talle ultimaatumi: kas läheb tema või lähevad nemad.

Meri ei tahtnud kuhugi minna. Talle meeldis välisministri amet väga. Aga ta sai aru, et valikut tegelikult pole.

“Kes on minu järeltulija?” küsis Meri pärast pikka mõtlemist.

“Jaan Manitski,” pakkus vallandamistroika.

Meri oli väliseestlastega palju suhelnud ja tal polnud Manitski vastu midagi. Peaaegu terve elu Rootsis elanud Manitski käis Eestis usinasti oma koduküla Viinistut vaatamas. Pooleteiseaastase poisipõnnina oli ta sealt koos vanematega venelaste eest algul Soome ja siis edasi Rootsi põgenenud.

Savisaare ja Vähi valitsuse majandussõprade klubi liikmena oli Manitski sage külaline ka välisministeeriumis ja paljud Eesti poliitikud käisid omakorda tal Rootsis ja Belgias külas. Kui Manitski tähistas 1992. aasta märtsi algul oma 50. sünnipäeva, korraldas ta Stockholmi ühes kõige nooblimas restoranis peo 150 inimesele. Külaliste seas oli ka kümmekond peamiselt isamaalise poliitilise taustaga inimest Eestist (Mart Laar, Trivimi Velliste, Jüri Adams, Alo Mattiisen jt)

Göteborgi majandusülikooli haridusega Manitski oli väga jõukas mees. Tema varandus pärines investeerimisfirmast, mis 1970. aastatel maailmakuulsa ansambli ABBA raha pööritades tohutut edu saavutas. Viimastel aastatel oli Manitski maksukoorma vähendamiseks elanud suurema osa ajast Brüsselis, pidades seal majandusõppejõu ametit.

Manitski korter Brüsselis oli reisihuviliste eestlaste seas populaarne peatuspaik, mida kasutati eelkõige kulude kokkuhoiuks. Kuna ka Manitski sõitis palju ringi, siis usaldas ta oma korteri varuvõtmed sageli tuttavatele kodueestlasele, kes neid siis vajaduse korral oma Brüsselis peatuvatele tuttavate tuttavatele edasi laenasid.

Rõõmus selle üle, et välisministeeriumi probleem valutult ja vaikselt laheneb, nõustus Vähi nii Manitski tulekuga ministriks kui ka Meri läkitamisega Helsingisse suursaadikuks.

19. märtsil näitas Meri Pruulile isegi enda ja Manitski ühisavaldust, aga teatas siis kolm päeva hiljem telefonitsi Soomest, et tahab välisminister olla vähemalt 15. maini ja seni võiks Manitski olla asevälisminister. See tundus kohatu ja võimatu. Nüüd sekkus juba Vähi, kes teatas 23. märtsil pressikonverentsil, et sai välisministrilt lahkumispalve.

Algselt sujuvana paistnud teatevahetuses tekkis aga peagi uus tõrge. Ehkki valitsus vabastas Meri ametist juba 24. märtsil, pidi 6. aprillil ametisse kinnitatud Manitski veel tükk aega ministeeriumis mööda seinaääri käima, sest Meri ei raatsinud oma armsale tööpaigale hüvasti öelda.

Kui varem oli öise eluviisiga Meri saabunud tööle ennelõunal, siis nüüd oli ta iga päev juba varahommikul krapsti kohal ja muudkui korrastas pabereid. “Mul on asjade üleandmiseks aega terve kuu,” põtkis ta tagantkiirustajatele vastu.

Lõpuks vallutas Manitski tähtsa strateegilise tugipunkti ööpimeduse katte all tormijooksuga. Ühel hommikul tuli ta ministeeriumisse juba enne kukke ja koitu, kell seitse, kui Merit veel polnud, ja võttis öösekretärilt võtmeid laenates välisministri kabineti enda valdusse.

Eesti riigi seisukohalt oli Meri vahetamine Manitski vastu mõistlik otsus. Aga parteipoliitilisest vaatevinklist tegi Vähi enese teadmata taas kord Isamaale teene ja Koonderakonnale karuteene. Õige pea sai suursaadik Lennart Merist Isamaa võidukas presidendikandidaat ja Tiit Vähi valitsuse välisministrist Jaan Manitskist valimisliidu Isamaa suursponsor.

Isamaa kulutas valimiskampaaniaks kokku 639 388 krooni.^[1.] Umbes viiendiku sellest rahast andis Manitski. Eriti oluline roll oli Manitskil kampaania alguses, kui Isamaa võitu ei uskunud keegi ja teisi toetajaid oli seetõttu raske leida.

Manitski motiivid Isamaa rahastamisel olid ilmselt sama omakasupüüdmatud nagu aastaid hiljem, kui ta kulutas miljoneid kroone Eesti Päevalehe elushoidmiseks ja oma koduküla Viinistu ülesehitamiseks. Mõned müüki pandud hooned ja Viinistu lähedal asuva Mohni saare ostis Manitski ära ainult selleks, et need ei läheks vene ärikate kätte.

1992. aasta kevadel oli olukord välisministeeriumis seega pikantne – apoliitilise valitsuse parteitu välisminister pidas salaja ülal valimisliitu, mis konkureeris peaministri erakonnaga. Manitski toetuse avalikustamine ei saanud seetõttu kõne allagi tulla ja selleks polnud ka vajadust. Annetuste vastuvõtmine polnud keelatud, ükski seadus ei nõudnud sponsorite avalikustamist ja erakondadel polnud see tol ajal ka tavaks.