Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 9

Toomas Hendrik Ilves, raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhataja, oli siiralt üllatunud, kui Saksa kristlike demokraatide kutsel Münchenisse seminarile tulnud eestlased ühel 1990. aasta kaunil kevadpäeval tema palvel stuudiosse kogunesid. “Nii palju Nõukogude diplomaatilise passiga inimesi pole varem mitte kunagi Vaba Euroopa toimetuses käinud,” imestas tulevane Eesti president.

Kõik need poliitikud, kokku paarkümmend inimest, esindasid Eesti parempoolseid parteisid, kuid vaated ja hoiakud ulatusid tegelikult seinast seina. Kui EKDLis andsid tooni kirikuõpetajad ja muinsuskaitsjad, siis Töökollektiivide Liidust olid kohal näiteks Egdar Savisaare valitsuse idaminister akadeemik Endel Lippmaa ja Mainori juht Ülo Pärnits.

Sakslastel oli kõigile üks sõnum: kui te tahate edu saavutada, siis peate ühinema või vähemasti tihedat koostööd tegema. Sama sõnumit kordasid Soome ja Rootsi sõsarparteid.

Selleks et ühinemist hõlpsamaks teha, soovitasid sakslased hakatuseks proovida midagi koos ette võtta. Nii sündis Saksa parteide sihtasutuste eeskujul mittetulundusühing Jaan Tõnissoni instituut, ühine katusorganisatsioon parempoolse ilmavaate levitamiseks, mille asutasid 17. aprillil 1991 Tallinnas viie erakonna liikmed.

Veidral kombel oli see ühtlasi ka üks esimesi sündmusi, millega hiljem Isamaaks koondunud erakonnad üheskoos tegutsedes avalikkusele suuremat kõneainet pakkusid. Põhjuseks polnud siiski mitte instituut ise ega erakondade enneolematu koostöö, vaid vahuvein, mida instituudi asutamispeol Tallinna Raekojas külalistele pakuti. Jaan Tõnissoni kui padukarsklase austajad süüdistasid instituudi asutajaid suure riigimehe mälestuse rüvetamises. Aga parempoolsetele oli tol ajal iga reklaam hea reklaam – rahvas sai vähemalt teada, et nad üldse olemas on.

Sügisel 1991 sai Eesti iseseisvumise järel selgeks, et peagi tuleb korraldada riigikogu valimised. Jaan Tõnissoni instituudi eduka tegevuse ja sakslaste taganttorkimise tulemusena asusid EKDL, EKDE, EKRE ja W selleks ühist valimisliitu looma.

Võimuvõitluse vältimiseks moodustati valimisliidu juhtimiseks kõigepealt kaheksaliikmeline nõukogu. Igast erakonnast kuulus sinna kaks esindajat: EKDList Illar Hallaste ja Mart Laar, vabariiklastest Leo Štarkov ja Mart Nutt, EKREst Kaido Kama ja Enn Tarto, EKDEst Toivo Jürgenson ja Jaanus Betlem. Esimeest nõukogu algul ei valinudki. Nii hoiti ära parteijuhtide omavaheline vägikaikavedu, aga kõige suuremaid vaidlusi põhjustas hoopis valimisliidu nimi.

Eestlaste usuleigust arvestades oli selge, et sõna kristlik kõlbab ainult välismaiseks tarvitamiseks ja kodumaal ei lähe see kohe mitte. Seda enam, et valimisliidu ühe osalise, Konservatiivse Rahvaerakonna juhid olid hoopis maausku ja suhtusid kristlusse pika hambaga.

Samuti ei tulnud kõne alla vabariiklaste või konservatiivide nime kasutamine. Teiste erakondade eneseuhkus ei oleks seda välja kannatanud. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei olemasolu tõttu tuli kõrvale heita ka sõnad rahvuslik ja sõltumatu.

Lõpuks pakkus Kaido Kama välja nime Isamaaliit. Ajaloolased eesotsas Mart Laariga olid sellele algul väga vastu. Erialase hariduse tõttu kostis see nimi nende kõrvus tunnustusena vaikivale ajastule ja president Konstantin Pätsi taskuparteile. Vähemasti EKDLi paleuseks oli hoopis Isamaaliidu ja Pätsi vana vaenlane Jaan Tõnisson, kes kaotas võitluses diktatuuri vastu algul võimu, seejärel vara ja lõpuks ka elu.

Uus valimisliit pidi rõhuma küll rahvuslusele, kuid see pidi olema moodne, nooruslik, tulevikku vaatav rahvuslus, mitte klikiaegseid loosungeid tolmust puhtaks ropsiv ERSP laadis nuiameeste rahvuslus.

Seepärast ei sobinud valimisliidu nimesse viited minevikule või mis veel hullem, autoritaarsele ja ebademokraatlikule režiimile.

Vaidlus nime üle lahenes lõpuks nii, et Pruuli soovitas Laaril õue minna ja inimestelt Pätsu partei nime küsida. “Lõpeta soigumine, Mart,” palus Pruuli. “Sa ei leia tänavalt kedagi, kes Isamaliidust midagi kuulnud on, sest kõik, kes seda teavad, kuuluvad sinu erakonda ja istuvad siin toas.”

Viimasel hetkel, kui nime taheti juba hääletusele panna, sekkusid Jüri Luik ja Mart Nutt, kes teatasid otsustavalt, et kui nimeks saab Isamaaliit, siis nemad lahkuvad. Kompromissina sündis siis Isamaa. See polnud Pätsu partei nimi, vaid lihtsalt üks ilus sõna.

Algul oli Isamaa oma nime pärast siiski väga ärevil. Kui Rahva Hääle reporter Igor Rõtov, hilisem Äripäeva peatoimetaja, juhtus 27. septembril 1991 loodud ühendust ajalehes kogemata Isamaaliiduks nimetama, nägid Isamaa juhid selles pahatahtlikku rünnakut ning taotlesid põhjaliku õienduse avaldamist ja ette-taha vabandamist.

Veel aastaid hiljemgi püüdsid poliitilised vastased Isamaale aeg-ajalt Pätsi Isamaaliiduga varju heita, kuid kõik see oli tühi töö ja vaimu närimine. Isamaa oli nii tugev nimi, et sellele ei hakanud külge ükski plekk.

Erinevalt Isamaast endast ei meenutanud rahvas tol ajal Pätsi üldse paha sõnaga. EÜSi seltskond võis ju klikivalitsust isekeskis jälestada, aga laiemale avalikkusele oli esimene president siiski samasugune nõukogude võimu ohver nagu kogu eesti rahvas.

Ilmselt tajusid seda ka Isamaa juhid. Et anda nooruslikule valimisliidule kaalu ka vanemate inimeste silmis, seati valimisnimekirjas kohe esinumbri Mart Laari järele president Pätsi pojapoeg Matti Päts. See oli täpne käik. Matti Päts sai riigikogu valimistel teise tulemuse, 9618 häält. Pensionäride Ühenduse kandidaat Eva Päts võttis tõenäoliselt ainult tänu perekonnanimele ligi 2500 häält.

Kaks kuud pärast valimisliidu moodustamist, 22. novembril 1991 asutasid isamaalased ülemnõukogus koos Liberaaldemokraatliku Partei liikmetega saadikurühma Isamaa Ühendus. Selle esimeheks valiti Mart Laar, aseesimeesteks Kaido Kama ja Jaak Jõerüüt. Saadikurühma kuulusid veel Andres Ammas, Illar Hallaste, Teet Kallas, Johannes Kass, Heino Kostabi, Tiit Käbin, Jüri Liim, Andrei Prii, Jüri Põld, Lehte Sööt, Villu Jürjo ja Enn Tupp.

Liberaaldemokraatlik Partei, kuhu kuulus palju kultuuriinimesi eesotsas luuletaja Paul-Eerik Rummoga, liitus ka valimisliiduga Isamaa, aga seda alles 1992. aasta juuli keskel, vahetult enne ametliku valimiskampaania algust.