Читать книгу Isamaa tagatuba - Kalle Muuli - Страница 15

Isamaa kõige populaarsem poliitik 1992. aasta märtsis oli ülemnõukogu esimees Ülo Nugis. Rahva palava armastuse tagasid talle mehine hääl ja jõuline haamrilöök, millega ta ülemnõukogu juhtis.

Aprilli algul Postimehes avaldatud EKE-Ariko küsitluse kohaselt oli Nugis poliitikute populaarsusedetabelis Lennart Meri järel ja Vaino Väljase ees seitsmendal kohal. Viis esimest selles pingereas olid Arnold Rüütel, Endel Lippmaa, Tiit Vähi, Edgar Savisaar ja Marju Lauristin.

Isamaa poliitikutest järgnesid Nugisele Mart Laar (13. koht), Kaido Kama (17), Trivimi Velliste (19) ja Enn Tarto (22). EKDLi liider Illar Hallaste ja EKDE esimees Aivar Kala ei mahtunud esimese kolmekümne sekka.

Säärane edetabel ei olnud sugugi tühipaljas edevuse asi. Reiting oli poliitikas mehe mõõt, mis näitas võimet hääli koguda. See osutus tähtsaks näiteks siis, kui hakati valimisnimekirja koostama ja Isamaa nõukogu pidi seetõttu lõpuks ka esimehe valima.

Esinumber pidi olema häältemagnet, kuid ainuüksi sellest ei piisanud. Vaja oli ka valimisliitu kuuluvate erakondade juhtide toetust ehk peenemalt öeldes koostöövõimet.

Nugis oli alati valmis kõiki ja kõike juhtima – ka siis, kui tal selleks toetust nappis. Tolleaegses poliitilises slängis oli isegi väljend Nugisel on hääled koos! – see tähendas katset lennata kõrgemale, kui tiivad kannavad.

Küllap oleks Nugis meeleldi juhtinud ka Isamaad, aga erinevalt avalikkusest olid tema toetajad Isamaas selges vähemuses.

Nooremate meeste vastuseisu tõttu ei saanud Nugis isegi Isamaa ühe asutajaerakonna, Vabariiklaste Koonderakonna esimeheks, vaid sellele kohale valiti kompromisskandidaadina Leo Štarkov.

Ülemnõukogu esimehel oli palju häid omadusi: ta oli kohusetundlik, sõnapidaja, ustav ja vapper eestimeelne mees, kuid tema tehasedirektori mentaliteet, käskiv kõneviis ja sagedased tundepursked ei sobinud kokku Isamaa teiste liidrite märksa liberaalsemate hoiakutega.

Nugis oli pärit hoopis teisest ajastust ja hoopis teisest keskkonnast kui äsja Tartu ülikooli lõpetanud humanitaarid, üleöö poliitikuteks hakanud luteri kirikuõpetajad või maausku pöördunud ugri-mugri metsamehed.

Paljud Isamaa tulevased parimad pojad polnud veel sündinudki, kui Nugis oli juba lõpetanud Tallinna ehitus- ja mehhaanikatehnikumi ning õppis masinaehitust Valgevene polütehnilises instituudis. Ta oli elupõline tehasedirektor ja kauaaegne kompartei liige, kes laulva revolutsiooni ajal sai tuntuks Töökollektiivide Liidu juhina. See oli organisatsioon, mille eestimeelsed direktorid lõid vastukaaluks töökollektiivide nõukogule, mis otse Moskvale alluvaid Vene ettevõtteid koondades võitles Eesti iseseisvuse vastu.

Nugisele lisas kuulsust see, et just tema juhitud lambivabrik Estoplast oli esimene üleliidulise alluvusega ettevõte, mille juhtimise Moskva Eestile loovutas.

1990. aasta kevadel valiti Nugis ühtaegu nii Eesti Kongressi kui ülemnõukogu liikmeks ja seejärel kohe ka esimeheks. Kui Eesti Kongressis tekkinud koostöö tulemusel kaks sisuliselt nii vastandlikku ühendust nagu Töökollektiivide Liit ja Res Publica 1990. aasta sügisel Vabariiklaste Koonderakonna moodustasid, siis panustasid respublikaanid sinna palju mõistust ning Töökollektiivide Liit palju raha. Mõistus võitis ja vabariiklaste toimetamisi suunasid peagi juba Pan Kleksi akadeemia poisid Jüri Luik, Indrek Kannik ja Mart Nutt. Nugist hoiti küll häältepüüdjana ja parlamendi karmi karjatalitajana eesliinil, kuid sisulisi otsuseid langetasid vabariiklaste erakonnas ja Isamaas teised inimesed.

Nii ei olnudki Nugisel heast reitingust hoolimata võimalust Isamaa etteotsa tõusta. Isamaa nõukogu kaheksast liikmest toetas teda mõnel määral vaid Leo Štarkov, ametivend Töökollektiivide Liidu ajast, aga kõik ülejäänud olid kindlalt tema vastu.