Читать книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova - Страница 10

26. aprilli hommikul oli valitsus kogunenud istungile. See kestis kõigest kümme minutit. Teemasid oli päevakorras ligi 20, aga suurem osa neist oli kas juba kusagilt juba läbi käinud või vajas märksa põhjalikumat analüüsi, kui valitsuse neljapäevane formaalne ja protokollitav istung oleks võimaldanud.

Paljudel mõlkus meeles midagi hoopis olulisemat. Nimelt oli sama päeva varahommikul kell kolm paigaldatud Tõnismäele suur valge telk. Peatselt pidi algama monumendi lähistele maetud Nõukogude sõdurite säilmete väljakaevamine.

Istungisaali sisenenud Ansip oli silmanähtavalt heas tujus – justkui poisike, kes oli saanud hakkama millegi sellisega, mida tegelikult oli pisut peljanud, kuid kui tegu tehtud, rõõmustas kardetust leebemate tagajärgede üle. Ta tuli saali, viskas temale omaselt käega õhku ja hõikas umbes nii: „Ma ju ütlesin, et midagi ei juhtu!” See oli mõeldud neile, kes olid kahelnud, kas on ikka tark alustada väljakaevamisi vahetult enne Teise maailmasõja lõpu järjekordset aastapäeva.