Читать книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova - Страница 21

Gunnar Ansip pidi varakult täiskasvanuks saama, sest tema isa tegi Teise maailmasõja ajal enesetapu. Tollal 14aastane Gunnar leidis ta kodu lähedalt metsast puu küljest. Pärast seda langes kodune majapidamine teismelise poisi õlule, kes sellest hoolimata osales ka ühiskondlikus elus: ta pidas külavoliniku ametit ning oli teada-tuntud punaaktivist. Külavolinik oli nõukogude võimu ametlik esindaja, kes pidi valla täitevkomitee teateid edasi toimetama ning korraldama ja kontrollima nende täitmist, ühtlasi oli tema ülesanne valvata müügi­plaani täitmise järele.

„Põhimõtteliselt võis ta olla kaasatud küüditamise ettevalmistusse, ka pealekaebajana, kuid üldistust siin kindlasti teha ei saa. Põhiosas tegelesid küüditamisnimekirjade koostamisega ikka julgeolekuorganid, täpsemalt ENSV riikliku julgeoleku ministeerium, küüditatute Siberisse toimetamine jäi ENSV siseministeeriumi õlule,” selgitab ajaloolane Tõnu Tannberg.

Ansipite lapsepõlvekodu on paremal vanaldaste puude varjus. Vasakul talus elanud perepojad Aleksander ja Eero mängisid sagedasti naabripoiste Andruse ja Ivariga. (Teet Malsroos)

Gunnar tuli külavoliniku ametiga edukalt toime. EKP Vara valla partei algorganisatsiooni sekretär kiitis külavolinik Ansipit silmapaistva selgitustöö eest kolhooside organiseerimisel. Mehe usinusest andis märku teinegi seik. Välgi külanõukogu eesotsas tollase esimehe Anna Persidskiga oli tõsiselt mures: varumisplaani ei õnnestunud täita, talunikud torpedeerisid varumiskavu ja normide täitmisest ei tahtnud õieti keegi midagi kuulda. Tragi külavolinik ei vedanud ülemusi alt ja rõõmustas külanõukogu esimeest sellega, et veebruari lõpuks oli esimese kvartali piimanorm täidetud. Gunnar ise kiitles, et kui kõik külavolinikud oma tööd tõsiselt ja südamega võtaksid, jõuaksid nad samasuguste tulemusteni. 1949. aasta märtsi alguses toimunud külanõukogu koosolekul rääkis ta, et on teinud teistelegi volinikele ettepaneku täita esimese kvartali normid „igas produktis” enne tähtaega. „Ka teistel külavolinikel peaksid olema samasugused eeldused, kui õigesti organiseerida,” arvas Ansip.

Juba järgmisel kuul edutati kõigest 18aastane Gunnar kolhoosi esimeheks – kurikuulsal küüditamisaastal 1949. juhtis ta Vara vallas Tartumaal vaese Välgi küla kolhoosi Välgi Võit. Ent esimehe karjäär lõppes sama ruttu, kui see algas. Riigiarhiivis säilinud isikliku kaadriarvestuslehe täienduses seisab, et kuueklassilise külakooli haridusega Gunnar „ei läinud õppima ega tulnud tööga toime”. 24. aprillil 1949 kolhoosi esimeheks pandud Ansip sai ametist priiks vaid pool aastat hiljem, septembri keskpaigas. Gunnar ise märkis lahkumisavaldusse, et soovib minna edasi õppima ega saa seetõttu kolhoosis jätkata. Hiljem sai temast pioneerijuht Välgi küla algkoolis.