Читать книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova - Страница 8

Lustrumi lammutus- ja koristusfirma juhi eelmine õhtu oli veninud pikaks. Ta oli poole öö ajal tulnud sünnipäevalt, keeranud end kodus magama ega teadnud Tallinnas toimuvast mässust midagi. Kui kaitse­ministeeriumist helistati ja öeldi, et olgu mees kohe rivis ja leidku silmapilk kopamees, mõtles ta esiti, et temaga tehakse rumalat nalja. Sõduri võimalik teisaldamine oli Lustrumiga küll kokku lepitud, aga nii kiiret asjade käiku ei osanud firma juht oodata. Pärast seda, kui ministeeriumist oli helistatud, tuli kõne ka peaminister Ansipilt, kes kinnitas üle juba kuuldu. Öeldi, et tasu pärast pole Lustrumil vaja muretseda.

Aastaid hiljem ei tee Lustrumi juht Taavi Lass usutluses Eesti Päeva­lehele saladust, et sellist paanikat nagu tookord polnud ta eales enne kellegi hääles kuulnud. „Vesi oli ikka nii ahjus: davai, tule nüüd ja tee, rahas pole küsimus. Seda sõnadega edasi anda ei saa. Riigiametnikud olid närvis ja nende mõtlemine mitte alati kõige kainem. Tollane peata­olek jääb eluks ajaks meelde.”

Kell 4.30 sai lammutusfirma Lustrum kaitseväe treileri, millele oli võimalik ekskavaator panna. Sel ajal ei mässanud enam keegi, kõik oli vaikne. Vabaduse väljaku lähistel seisis ees politseirivi ning treilerit kohe läbi ei lastud. Kui käsk laekus, anti masinale kiiresti teed. Kulus kolm ja pool tundi ning palju pahandust tekitanud monument kadus Tõnismäelt ajalukku. „See oli ikka jumala õnnistus, et asi nii ettevalmistuseta õnnestus. Aeti unesegasena üles ja hakkasin tegutsema,” tunnistas Lass.