Читать книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova - Страница 13

Pronkssõduri kaitseväe kalmistule teisaldamise teema oli Reformierakond riigikogu valimiste eel rakendanud nii jäigalt enda vankri ette, et IRL, kes aegade alguses rahvuslike teemade monopoli nautis, pidi nüüd kaitseminister Aaviksoo isikus ainult monumendi tehnilise äraviimisega tegelema.

Kui asi hiljem hapuks läks, olevat IRLi toonane esimees Mart Laar keelanud oma partei liikmetel pronkssõdurist kõnelda. See keeld paraku praktikas ei rakendunud. Oravad mängisid kõige olulisema kõneisikuna välja ikkagi just Aaviksoo.

Ansipi esimese valitsuse haridusministri Mailis Repsi sõnul oli juba tookordne valitsus otsustanud pronkssõduri teisaldada. Kokku oli lepitud isegi kuupäev, mil Tõnismäele oleks telk püstitatud ja koos vaimuliku õnnistusega alustatud kaevamist.

Kaitsepolitsei ettekanded ja ettepanekud soovitasid ilmselgelt teisaldada pronkssõdur suvel. Pärast seda, kui oli selgunud, et Tõnismäele on tõepoolest maetud hukkunuid, prognoosis kapo ka võimalikke rahva­rahutusi. Veel rõhutas kaitsepolitsei, et pronkssõduri temaatikasse tuleks igal juhul kaasata vene kogukonna esindajad. Nende soovitus oli ajada asju korrektselt ja viisakalt.

Juba aasta varem oli siseminister Kalle Laaneti ülesandeks jäänud keelata kõik rahvakogunemised ja meeleavaldused Tõnismäel. Piirkond ümbritseti politseilindiga ning monumenti asusid ööpäevaringselt valvama politseinikud, et peletada Tõnismäelt eemale Kalev Rebase sugused mehed ja venelastest provokaatorid. (Rebase nimi jõudis avalikkuse ette 2006. aastal, mil ta korduvalt pronkssõduri juures meelt käis avaldamas.)

Rahandusminister Ivari Padar omakorda rääkis valitsuskabinetis, et kõike muud, aga ärgu valitsus jälle Lihulat tehku. Ansip oli paraku Laari ja IRLi surve all, kes leierdasid, et olgu okupant ära viidud. Nõuti kuupäeva teatamist ja Tallinna vabastamist. Ansipi mitme praeguse ja endise kolleegi väitel on peaministril kõva kompleks oma nõukaaegse mineviku suhtes, mistõttu ta on selliste teemade käsitlemisel alati pigem radikaalne kui kompromissialdis.

„Kui Ansip poleks reageerinud, oleks IRL teda kohe rünnanud ta mineviku pärast: vaat kus kommar, ei saa okupantide monumenti minema lohistatud,” lisas anonüümsust palunud poliitik.