Читать книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova - Страница 22

Välgi küla algkoolis kohtas Gunnar endast kuus aastat vanemat atsakat noort naist Almat, kes oli farmaatsiat õppinud, kuid hiljem Tartu õpetajate instituudi kaugõppes pedagoogikutse omandanud. Nad abiellusid 1950. aasta septembris, kui naine ootas esimest last. Mesinädalad lõppesid kohe pärast Eve sündi, sest 20aastaseks saanud mees kutsuti aega teenima Nõukogude armeesse. Ajateenistus suurriigi avarustes vältas tollal kolm, mereväes koguni neli aastat.

Kui Gunnar sõjaväest naasis, oli pere suurenenud Ivari võrra. Leebe loomuga töökas mees võttis vallaslapse omaks ning katsus äia-ämma elamises ja naise kõrval kasulik olla. Varsti sündis perre ka pesamuna Andrus. Kuid sellest ajast peale läks elu nii, et Gunnar tegi juhutöid ja elas seal, kus parasjagu töötas, ning kippus üha tihedamini viina seltsis meelt lahutama.

Kasvatada üksinda, abikaasa toeta ja raamatupidaja palgast kolme last ei olnud lihtne ka eelmise sajandi keskpaigas. Pereema viibis suure osa päevast tööl ning oli tihti kurnatud ilmega ja tujukas. Ometi ei kannatanud lapsed nälga, sest Alma ja vanaisa August Julius pidasid pere toidulauale mõeldes lehma, sigu, küülikuid ja kukke-kanu. „Teisiti ei olekski ära elanud. Kass oli ka. Mingil ajal, olin vist varateismeline, viidi ahtraks jäänud lehm lihakombinaati ning uusi põrsaid ei võetud. Vanaisa oli juba liiga vana ja peaaegu pime, ei jaksanud enam,” mäletab Eve.

Ema õhutusel ristis Alma Ansip oma üheksakuuse poja Andruse (süles). (Perekond Osa erakogu)

Esiplaanil viipab käega Andrus Ansipi õde Eve Osa. Tema taga seisab Ansipite endise naabertalu perenaine Anne Sillaots, keda autorid külastasid 2011. aasta juunis. (Teet Malsroos)

Peamiselt hoidis lapsi vanaisa August Julius, kes rääkis neile köitvaid lugusid Esimesest maailmasõjast ning õpetas poistele lihtsaid meestetöid: hööveldamist, vikatile ja haamrile varre panemist, korvi punumist. „Vanaisa aitas mul inimeseks kasvada,” ütleb Andrus Kuku raadio külalisesaates. Lapsepõlvest on talle meelde jäänud vanaisa tihti korratud tarkusetera, et kõige suurem varandus on see, mille inimene kahe kõrva vahel jaksab ära kanda.

Eve aga mäletab, et vanaisaga käituti pahasti, ning tunneb seetõttu siiani kahjutunnet. „Ema ütles vanaisale sageli halvasti ja selle eeskujul ei hoidnud ka Andrus end vaos. Pimeda vanaisa enesetapp oli minu jaoks väga kurb. Vanaisa oli siis 95, ta jalad tulitasid, ta ei suutnud enam ning poos end kodus nagi külge.” Andrus oli siis 16aastane, tema vend Ivar vaid aasta vanem.

Eve sõnul erinesid vennad juba õige noorelt teineteisest: Ivar oli sõbralik, vastutulelik ja sõnakuulelik laps, kuid Andrus kippus end kehtestama. Eve mäletab, et kord oli ta poisid omavahel mängima jätnud, kuid selle peale, et vendade tüli Ivarile vereloigus lõpeb, ei oleks väiksemate järele vaadanud õde osanud tulla. Andrust häiris, kui keegi söandas tema käest midagi ära võtta, mistõttu kiskus kraaklus nii kurjaks, et poiss oli haaranud käeulatusest katkise pudeli ning selle vennale pähe löönud. „Peast tuleb palju verd. Sattusin paanikasse. Ise olin ju ka alles laps. Vanaisa aitas Ivari esmaselt kokku lappida ja arsti juurde viia,” mäletab Eve.

Eve ja Andrus on senini parajalt kangekaelsed, jonnakad ja sõnakad. Nad ei suhtle teineteisega juba aastaid, isegi sünnipäeval ei soovi õnne. Näinud aga süvenevat valitsuskriisi ja üha suuremat rahulolematust peaministriga, otsustas õde siiski vennale kirja saata. See algas ettevaatlikult ja uurivalt, sest Eve ei teadnud enam sedagi, kas Andruse vana e-aadress veel töötab: „Armas (ikka veel) Andrus! Proovin seda vana aadressi, et Sinuga ühendust saada.

Sul on kõrged ja suured mängud, ent KUNINGAS ON ALASTI. Rahvas näeb, kuid Su mitte mingit muud ametit oskavad poliitbroilerid tahavad ainult oma head elu. Värk on muutunud hullemaks, kui ülembroiler Inga Jagomäe (valitsuse kommunikatsioonibüroo juht – toim) platsile naasis. Ta hävitab Su täiega.”

Meiliaadress töötas. Ent kiri jäi vastuseta.