Читать книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova - Страница 24

Kui õppimisse suhtus Andrus leigelt, siis spordiga oli vastupidi.

„Iga ilmaga. Lume, lörtsi ja paduvihmaga. Kui olime kokku leppinud, et läheme oma iganädalasele 34kilomeetrisele Emajõe luha jooksuringile, siis ka läksime. Andrus oli ses suhtes resoluutne. Kui oli seatud eesmärk kord nädalas pikk distants läbi joosta, pidime sellega ka hakkama saama,” räägib kirjamees Ülo Russak, Andruse kooliaegne trennikaaslane.

Russaku hinnangul oli Andrusel uskumatu tahtejõud. Kui ta oli endale midagi pähe võtnud, tegi ta asja igal juhul ära, ei jätnud kordagi trenni vahele ega viilinud pettusega distantsi lühemaks.

Naaberkoolis, toonases Tartu 8. keskkoolis (hilisem Forseliuse gümnaasium) õppinud Russaku ja Andruse tutvus algas 1969. aastal, mil ühel tavalisel treeningupäeval ilmus ülikooli staadionile teiste spordipoiste sekka kutt, kes tutvustas end Andrus Ansipina. Kui Russak rääkis kodus oma korvpallitreenerist isale, et staadionile tuli keegi Ansipi-nimeline, oli papa Russakule asi selge – ta oli mitu korda näinud poissi korvpalli mängimas.

Poistest said Eesti tasemel tegijad. „Olime Eestis ikka tugevad teise ešeloni mehed,” kiitleb Russak. Kõige vägevam võistlus, kuhu nad koos Andrusega Eestit esindama saadeti, oli 1972. aastal Sotšis, kus peeti üleilmsed ametiühingute maailmamängud. Ajal, mil lennukiga lendamine oli koolilaste jaoks haruldus, oli Andrus rännanud nii Moskvasse, Leningradi, Kiievisse kui ka Minskisse ja Musta mere äärde.

Kolmandas klassis saavutas Andrus Tartu meistri tiitli 1000 meetri krossijooksus, mistõttu pääses isegi kohaliku ajalehe veergudele. Põhikooli klassides saavutas Ansip jalgrattaspordi tiitlivõistlustel oma vanusegrupis korduvalt esikohti. 14aastaselt sõitis ta eraldistardist 25 kilomeetrit 37 minuti ja 25 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks umbes 40 km/h. Hiljem on Ansip uuesti proovinud nii nobedalt vändata, aga pole õnnestunud. 9. klassis õppides osales Andrus tublilt Tartu linna meistrivõistlustel mittekergejõustiklasena. Sellelgi perioodil saatsid Andrust diplomid ja medalid, mispeale soovitatigi tal pühenduda kergejõustikule. Pikapeale seadiski poiss üha kõrgemaid sihte. Ta jooksis 400 kilomeetrit kuus, seda nii sügisel kui ka talvel. Kuni tekkisid tagasilöögid: tervis läks ületreeningu tõttu nii käest, et Jalta võistlustel jäi seni esimeste seas finišisse jõudnud Andrus eelviimaseks.

Andrus Ansip saadeti 1972. aastal Nõukogude Eestit esindama Sotši, kus peeti üleilmseid ametiühingute maailmamänge. (Perekond Osa erakogu)

Nüüd sõidab ta suviti rulluiskudega või suuskadega, tehes Tamme staadionil vähemalt 100 ringi. „Tal on ikka väga pikad treeningud. Ma näen tema visadust. Andrus leiab enda jaoks selle aja ega taha end võistlustel ribadeks sõita,” räägib keemik Jaak Arold Ansipit siiani saatvast mõtteviisist.

Vahetevahel ütleb Andrus treeningul, et raske on, aga rühib ikka edasi. Sportides on ta keskendunud. „Eelkõige on ta tõsises töömeeleolus ega taha kellegagi lobiseda. Oma ea kohta liigub ta väga hästi, teeb enamikule meestele silmad ette. Tõenäoliselt on ta maailma üks sportlikumaid peaministreid,” kiidab Arold.

Paratamatult kulub treeningutele suur osa tema vabast ajast. „Ühel meie noortekoguga kohtumisel on Ansip väidetavalt öelnud, et temal spordi tegemise kõrvalt raamatute jaoks aega ei jää,” räägib endine Reformierakonna juhatuse liige Kristiina Ojuland.