Читать книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova - Страница 5

„No on tõprad… Vaata, mis nad teevad! Kuule, nad tapavad meid ära! Ai, viska tagasi! Kas siin kellelgi mingisugust relva ei ole!? Viruta vastu!”

Tänaval sureb samal ajal noor mees. Ta torgatakse surnuks. Mehe taskutest pungitavad välja krõbinad, mida võib osta lähedal asuvatest poodidest. Kassatšekki tema rahakotis ei ole.

Politseiohvitser piidleb purunevaid aknaklaase ja vitriine. Mundrikandja näos ei liigu ükski lihas. Ta on täis otsustavust kaitsta oma kodumaa pealinna märatsevate pättide eest. „Kas me võime neid tulistada?” Vastus, mille mees oma küsimusele raadiosaatja kaudu saab – „Mitte mingil juhul!” –, ei rõõmusta teda põrmugi. Tõprad lõhuvad edasi. Iga järgmise puruks löödud akna klirin paneb kaitsepolitsei töötajad vanduma. Nende oma asutust Endla tänava nurgal rünnatakse justkui kuulipildujatega. Kivirahe on tihe ja armutu. Paarsada meetrit eemal paiknev migratsiooni- ja maksuamet on veelgi hullema rünnaku all. „Näe, panevad poe põlema. Seal on ju inimene sees,” oigab keegi.

Märulipolitsei kolgib kumminuiadega igaüht, kes vähegi lõhkuja moodi välja näeb ja haardeulatusse jääb. See on raske töö. Mõni nui lüüakse päris kõveraks. Politseiniku suunas lendab järjekordne kivi. „Kurat, jälle läks õnneks,” ühmab pääsenu. „Kust sellised värdjad tulevad...” jõuab ta vaevalt mõelda, kui kuuleb järgmisel hetkel meeletut röökimist. Äärekivi on maandunud kellegi jalale. Lahtine luumurd. Kiirabi – ja kohe!

Jevgeni on rõõmus. Ta sai just Kosmose R-kioskist pudeli limonaadi ja paki hügieenisidemeid. Nendega poseerib ta nüüd fotograafidele. Miks peaks nooruk oma nägu varjama? Kõik teevad ju nii: karjuvad „Rossija!” ja krabavad, mida aga saavad. Järgmisel päeval on Ženja üle-eestiline staar. Kuulsaim laamendaja. Ajalehtede kaanepoiss.

26. aprillil 2007 kell 14.31 oli pronkssõdur valge telgi all. Ees seisid rahutused, mille tagajärjel lõhenes Eesti ühiskond rahvustunnuse järgi. (Erakogu)