Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 10

Proua Mackil oli kombeks öelda, et vaese kaugas nõuab kavalust. Sedasorti asju rääkis ta iga kord, kui tahtis, et mõni meist uut sulitempu prooviks, mõni meist lastest, kes me elasime nagu solgirotid seal pisikeste tubadega elupaigas Little White Lion Streeti linnukaupluse peal.

Viimasel ajal mõtlen ma päris tihti proua Mackist. Ja Martinist ja Lilyst ja Kaptenist. Ja isegi Kahvatust Joest, kes oli esimene inimene, keda ma tõesti kogu hingest armastasin. (Või teine, kui isa ka lugeda, aga teda ma alati ei arvesta.)

Omal kombel oli proua Mack päris lahke. Selle kombe juurde kuulus kõva keretäis, kui sa talle vastu hakkasid, ja terav keel, mis veristas nagu nuga, aga ometi oli ta õiglasem kui enamik teisi. Omal kombel. Ta oli mu vastu hea; ta võttis mu ulualla, kui olin meeleheitlikus olukorras; usun, et ta koguni armastas mind. Lõpuks reetsin ta, aga alles siis, kui tõesti pidin.

Siitpoolt vaadates on asi jälle teisiti. Inimolevused on kuraatorid. Igaüks poleerib soosikmälestused üle ja sätib sedapidi ritta, et jutt tuleks kena. Mõni sündmus lapitakse enne väljanäitusele seadmist ära ja vuntsitakse üles; teised liigitatakse väärituteks ja heidetakse kõrvale, lükatakse mälu üleajavas laoruumis lausa maa-alustele riiulitele. Kui veab, siis unustataksegi need ruttu ära. Pole see protsess nii ebaaus ühti: see on ainus viis, kuidas inimene endaga ja oma läbielamiste koormaga üldse elada suudab.

Aga siin on teisiti.

Mul on kõik meeles, mälestused moodustavad erisuguseid pilte, ikka olenevalt sellest, millisesse järjestusse satuvad.

Aeg möödub teistmoodi, kui olen majas üksi; mul ei ole midagi, millega aastate läbimist tähistada. Tean, et päike tõuseb ja loojub nagu ikka ning kuu ilmub oma kohale, aga enam ei tunneta ma tema kulgu. Minevik, olevik ja tulevik on tähenduseta, olen väljaspool aega. Siin ja seal, ja seal ja siin, kõik korraga.

Mu külaline on oma päevadest nüüd viis minu juures olnud. Üllatusin, kui ta saabus, käes kriimustatud kohver ja õlal too pruun kott, mis viib mõtte Edwardi ranitsale; veel rohkem üllatusin siis, kui majauksed said ööseks lukku pandud ja tema jäi majja. Sellest on juba kaua aega, kui keegi siia viimati ööbima jäi. Sellest ajast peale, kui kunstiajaloolaste ühing maja üldsusele avas, näen nädalavahetuseti vähemalt ühepäevareisijaid, mõistlikud kingad jalas ja reisibrošüür käes.

Ühingu kunstiajaloolased paigutasid selle noormehe vanasse linnasemajja; see asub kinnisel alal, kus kunagi oli lühikest aega majahoidja ametikorter, ja vaatama tulnud rahval „Pole lubatud” sinna minna. Majja ei saadud teda elama panna, sest maja on praegu rohkem nagu muuseum. Antiikmööbel, paljuski Edwardi enda kollektsioonist, ostetud siis, kui ta majagi ostis, on „ümber korraldatud”, et turistidel oleks nädalavahetuseti ruumi ringi tiirutada. Toolidele on asetatud sametlehvikestega lavendlikimbud, sestap ei ürita keegi istmeid sihtotstarbeliselt kasutada.

Laupäevahommikuti, just enne seda, kui mu seinakell lööb kümme, saabub grupp vabatahtlikke ja hargneb mööda maja laiali, nii et iga ruumi kohta tuleb üks inimene. Kaelas on neil silt kirjaga „Giid” ja nende ülesanne on inimestele meelde tuletada: „Puudutamine keelatud!” Neil on varuks apokrüüfilised lood, ja kui mõni turist paistab kuulamisaldis, püüavad nad ta lõksu.

Eriti üks neist, Mildred Manning, kes armastab pööningutrepi ülemise otsa juures Viini toolil istuda ja hambaid millekski naeratusetaoliseks irevile ajada. Miski ei tee teda õnnelikumaks kui teadmatu külalise tabamine, kes julges oma voldiku sealsamas seisvale lauale toetada. Nimetatud väärtegu annab talle teretulnud võimaluse leelutada, et „Edward Radcliffe’i mööblile ei tohi mitte midagi asetada”.

Edward ei kannataks seda naist silmaotsaski. Ei taluks „asjade” innukat üleväärtustamist. Tema uskus, et ilusaid esemeid tuleb küll kalliks pidada, kuid mitte kummardada. Ja sedasi, Edward üha mõtteis, drapeerin end mõnikord terveks pärastlõunaks ümber Mildredi õlgade, kui aasta juba sügise poole hiilib. Mitte ükski riie ei hoia inimest soojas, kui mina liiga lähedale satun.

Tegin väikese eelinventuuri: mu külalise juuksed on tuhkblondid ja nahk päikesepruun. Käed on tal parkunud ja osavad. Mitte maalikunstniku peened käed. Need on sellise mehe käed, kes teab, kuidas neid tööriistu kasutada, mille ta oma igapäevasele ringkäigule minnes kaasa võtab.

Kohe saabumisest alates on tal väga palju tegemist. Ta ärkab varakult, enne päikesetõusu, ja ehkki see ei paista teda rõõmustavat, sest algul ta oigab ja siis kissitab silmi, et telefonilt, mida ta voodi kõrval hoiab, kellaaega vaadata, ei jää ta voodisse lesima, vaid otsustab siiski tõusmise kasuks. Teeb kiiresti ja lohakalt tassi teed, käib siis duši all ja paneb riidesse; need on tal alati ühed ja samad: T-särk ja luitunudsinisest denimist teksased, eelmisel õhtul nurka, tooli koolutatud seljatoele visatud.

Mis tema töö ka poleks, igatahes on tal selle käigus tarvis kulmu kortsutades häärberi territooriumi kaarti ja järjepanu mitmeid käsitsi kirjutatud märkmeid vaadata.

Võtsin kombeks seista tema selja taga, pisut eemal, sest püüan ära arvata, mis tal teoksil on. Aga sellest pole kasu. Käekiri on lugemiseks liiga väike ja kahvatu ning lähemale ei söanda ma minna. Me pole veel piisavalt kaua tuttavad, et teada, kui lähedale ma talle võin minna. Võin olla despootlik kaaslane, ja ma ei soovi teda eemale hirmutada.

Mitte veel.

Ja seega ma ootan.

Vähemalt on mul teada, mida ta seal oma pruunis kotis hoiab; eile õhtul pakkis ta asjad lahti. Seal on fotoaparaat, korralik fotoaparaat, selline, mida Felix oskaks vääriliselt hinnata, kui ta saaks siin ja praegu äkitselt taasmaterialiseeruda.

Küll aga ei oskaks Felix vääriliselt hinnata seda nippi. kuidas mu külaline ühendab fotoaparaadi arvutiga ja võlub kujutised otsekui imeväel üksteise järel ekraanile. Enam pole vaja ei pimikut ega vänge haisuga ilmutilahuseid.

Eile õhtul vaatasin, kuidas ta pilte ridamisi ette keris. Fotodel oli kirikaed, peamiselt hauakivid. Mina ei tundnud neist kedagi, aga paigale naelutatud olin ikkagi. See oli paljude aastate jooksul esimene kord, kui mul oli võimalik sellest kohast „lahkuda”.

Mõtlen: mida räägivad mulle need fotod sellest, mis eesmärgil ta siia tuli?

Kaugeltki mitte piisavalt.

Ta on praegu kusagil väljas; läks kohe pärast hommikusööki. Aga ma olen kannatlik, palju kannatlikum kui enne.

Vaatan juba pikemat aega trepiaknast välja, üle kastanipuu oma vana sõbra Thamesi poole. Vaevalt mu noormees seda teed pidi naaseb: vastupidi neile, kes käisid Birchwoodis enne teda, ei suhtu ta jõesse soosinguga. Ajuti seirab ta seda arupidavalt, nii nagu võiks silmitseda maali, aga üksnes kaugelt ja mitte just rahuloleva näoga.

Paadisõit teda esialgu ei meelita.

Ei, ma vaatan jõge iseenda pärast. Thames voolas läbi mu elu sama kindlalt, kui veri voolab läbi keha.

Praegu ei või ma liikuda kaugemale kui põhja pool heinaküüni seinani, läänes Hafodstedi ojani, idas köögiviljaaiani ja lõunas jaapani vahtrani. Aastaid olen üritanud kaugemale rännata, aga oh häda, pole õnnestunud. Ütleksin, et mul oli siis vist umbes selline tunne nagu ankrul, mida kõvasti sikutatakse. Füüsikast ei tea ma midagi; tean vaid seda, et nii see on.

Mu külaline polegi nii noor, nagu esialgu mõtlesin. Ta on lihaseline ja osav, püsimatu ja energiline otsekui vägisi tuppa veetud tõrges loom, aga miski rõhub teda. Raskused jätavad inimesele jälje: pärast mu ema surma jäi isa kõigest mõne kuuga justkui kümme aastat vanemaks, ja siis hakkas majaperemees ukse taga käima ja nende jutuajamised muutusid ajapikku üha ägestunumaks, kuni viimaks karjus majaperemees ühel kõledal talvepäeval, et on olnud kannatlik nagu pühak, aga tal pole siin heategev asutus ja isal on tagumine aeg endale uus ulualune otsida.

Mu külalise raskus on teist laadi. Oma kriimustatud nahkrahakotis hoiab ta prinditud fotot. Olen näinud, kuidas ta foto hilja õhtul välja võtab ja süvenenult uurib. Pildil on kaks väikest last, vaevu titeeast väljas. Üks neist naeratab fotoaparaadi poole ülevoolava rõõmuga, teine on ujedam.

Selle järgi, kuidas noormees fotot silmitsedes kulmu kortsutab – pöidlaga pildipinda hõõrub, just nagu loodaks paberfotot suumida, et paremini näha –, olen kindel, et need on tema lapsed.

Ja eile õhtul helistas ta mobiiltelefoniga kellelegi Sarah’le. Hääletoon oli soe ja ta rääkis viisakalt, aga sellest, kui kramplikult ta pastapliiatsit pigistas ja sõrmedega juustesse klammerdus, oli aru saada, et ta näeb kõvasti vaeva.

Ütles: „Aga see oli kaua aega tagasi,” ja: „Näed ise, ma olen muutunud,” ja: „Ma ju väärin ometi uut võimalust?”.

Ja kogu see aeg vaatas ta pinevalt seda fotot, rullis sõrmeotstega selle ülemist vasakpoolset nurka.

Nende vestlus viis mu mõtted omaenda isale. Sest enne proua Macki ja Kaptenit oli ju minu oma isa, kes otsis ka ühtelugu uut võimalust. Ametilt oli ta kellassepp, oma ala tõeline meister, kõikidest osavam ja asjatundlikum, talle toodi parandamiseks kõige peenemat sorti ajanäitajaid. „Iga kell on ainulaadne,” rääkis ta mulle. „Ja nagu inimese, nii on ka kella sihverplaat, olgu kena või ilutu, ainult mask selle keerulise mehhanismi ees, mida ta varjab.”

Mõnikord olin kaasas, kui ta kelli parandamas käis. Isa kutsus mind oma abiliseks, aga mis abi tal minust ikka oli. Tema juhatati raamatukokku või kabinetti, minu aga viis sõnakuulelik teenijanna trepist alla suurde aurusesse kööki, kust tuli Inglismaa häärberite elutähtis toit. Köögis oli ümmargune kokk, kes vihtus tööd otsekui katlakütja, põsed roosad ja otsmik higine, et sahvrites ikka magusat tükilist keedist ja värskeid saiapätse jätkuks.

Isa rääkis, et mu ema oli ühes sellises majas üles kasvanud. Oli istunud ülemise korruse suure akna juures, kui mu isa mu emaisa seinakelli parandama tuli. Pilgud kohtusid, noored armusid ja sestpeale ei suutnud neid enam miski lahutada. Ema vanemad proovisid nii ja naa, ema noorem õde palus härdalt, et ta jääks, ema aga oli noor ja kangekaelne ja harjunud oma tahtmist saama, ja nii ta minema jooksiski. Lapsed võtavad üldiselt kõike sõna-sõnalt ja seetõttu kujutasin ma seda juttu kuuldes ikka ette, kuidas ema lippab, pikk seelik järel lehvimas otsekui atlassist kiiluvesi, kuidas ta põgeneb taamal ähvardavalt kõrguvast lossist, jätnud maha armastava õe ja käsutama harjunud vanemad, kes tunnevad tema käitumise tõttu raevu ja õudust.

See on see, mida ma uskusin.

Isa pidi mulle lugusid vestma, sest endal polnud mul võimalust oma ema tundma õppida. Kaks päeva puudus kahekümne esimesest eluaastast, kui ta suri, ja mina olin tollal neljane. Ema tappis kopsutiisikus, aga isa laskis koroneril surmatunnistusele kirjutada „bronhiit”, sest sedasi tundus nagu peenem. Poleks tarvitsenud vaeva näha: abiellunud mu isaga ja lahkunud oma tiitlitega pärjatud perekonna rüpest, eemaldus ema neist jäädavalt selle massi hulka, mis koosneb tavalistest inimestest, keda ajalugu arvesse ei võta.

Emast oli üksainuke pilt, üks väike joonistus, mida isa hoidis kuldses medaljonis ja mida ma väga kalliks pidasin. Kuni selle ajani, kui olime sunnitud kolima paari tõmbetuulisesse toapugerikku Londoni idaserva kitsukeste põiktänavate sopikeses, kus Thamesi lehk kargas ninna ning kajakate ja madruste ühtesulanud hõikumisest moodustus katkematu lauluviis, ja medaljon kadus kaltsukaupmehe kila-kola hulka. Ma ei tea, mis sai ema pildist. See vajus läbi ajapragude ja pudenes sinna, kus on kõik teisedki kadunud asjad.

*

Isa hüüdis mind Birdieks; ütles, et olen ta linnuke. Ütles, et mu pärisnimi on ilus, aga see olevat täiskasvanud inimese nimi, sedasorti nimi, mis kannab pikki seelikuid ja peeni siidrõivaid, aga tiibu tal pole, et lennata saaks.

„Kas ma tahan sellist nime, millel on tiivad?”

„Oo jaa, ma arvan küll.”

„Miks te siis mulle ilma tiibadeta nime panite?”

Seepeale jäi isa tõsiseks nagu iga kord, kui jutt vähegi teda puudutas: „Sina said nime oma emaisa järgi. Emale oli tähtis, et sul oleks midagi tema perekonnast.”

„Vaatamata sellele, et nemad ei tahtnud minust midagi teada?”

„Vaatamata sellele,” naeratas ta ja sasis mu juukseid, ja nagu ikka ja alati, sisendas isa pai mulle seegi kord kindlust: otsekui poleks isa armastuse kõrval üldse tähtsust, millest muust mind on ilma jäetud.

Isa värkstuba oli imedemaa. Aknaalusel pikal ja kõrgel töölaual oli terve meri neete ja vedrusid, skaalasid ja traate, kellukesi, pendleid ja peenikesi kellaosuteid. Hiilisin avatud uksest tasahiljukesi sisse, seadsin end põlvili puutoolile ja hakkasin lauda uurima, sel ajal kui isa töötas, sobitas imeliku väljanägemisega nutikaid asjandusi omavahel kokku, vajutas tibatillukesi ja õrnu mehhanismijuppe tasakesi mu sõrmeotste alla, pani mitmesuguse kujuga metallosad päikese valgusvihus särama. Mina muudkui aga küsisin ja tema vaatas enne vastamist mulle korraks üle prillide otsa; ent ta võttis mult lubaduse, et ma sellest, mida värkstoas näen, mitte kellelegi sõnakestki ei hingaks, sest isa polnud üksnes kellaparandaja, ta töötas ka oma isikliku leiutise kallal.

Tema suurprojekti nimi oli müsteeriumkell, mille kokkupaneku juurde kuulusid pikad tunnid töölaua taga ja sagedased vargsed käigud patendiametisse, kus leiutised pandi kirja ja neile väljastati patent. Mu isa ütles, et müsteeriumkell, kui ta selle kord valmis saab, teeb meid rikkaks – sest milline asine inimene ei ihaldaks kella, mille pendel näikse liikuvat ilma mehhanismi abita?

Noogutasin pühalikult, kui ta selliseid asju rääkis – seda nõudis tema hääle tõsidus –, tegelikult aga avaldasid mulle vähemalt sama suurt muljet kõik need tavalisedki kellad, mille rivi ulatus seintel põrandast laeni, nende südamekeste põksumine ja pendlite lakkamatu kiikumine, igaüks ise taktis. Isa näitas, kuidas neid üles keerata, ja siis astusin tagurpidi sammu ning jäin toa keskele seisma ja erineva kellaajaga sihverplaadinägusid silmitsema, mis minu peale justkui laitvalt kooris tiksusid.

„Aga milline neist õiget aega näitab?” küsisin.

„Ah, linnupojuke. Parem küsi hoopis sedasi: milline ei näita?”

Sellist asja nagu õige aeg polegi olemas, selgitas isa.

Aeg on vaid mõte: sel pole lõppu ega algust; seda ei saa näha, kuulda ega haista. Aega saab mõõta, seda nüüd küll, aga veel pole leitud sõnu, mis aitaksid aega täpselt lahti mõtestada. Mis puutub „õigesse” aega, siis see on lihtsalt kokkuleppe küsimus. „Mäletad veel seda naist jaamaperroonil?” küsis ta.

Vastasin, et mäletan. Ühel hommikul putitas isa ühes Londoni lääneosa raudteejaamas suurt seinakella ja mina mängisin sealsamas, kui märkasin ühtäkki piletikassa juures seinal samasugust, aga väiksemat kella. Jätsin mängu katki ja vaatasin vaheldumisi neid kaht erineva näiduga numbrilauda, kui minu juurde astus võõras naine. „See siin näitab reaalaega,” selgitas naine, osutades väiksemale numbrilauale. „Ja too seal,” kortsutas ta kulmu suurema kella poole, mille üleskeeramisega isa oli nüüdsama valmis saanud, „– see näitab Londoni kellaaega.”

Nii sain ma teada, et ehkki ma ei saaks olla korraga kahes kohas, võin ühes ja samas kohas olla igatahes kahes ajas.

Üsna varsti pärast seda tegi isa ettepaneku sõita Greenwichisse, „meridiaanile külla”.

Greenwichi meridiaan. Uued sõnad olid otsekui loitsud.

„Selle joone juurde, kust aeg algab,” jätkas isa. „See joon jaotab maakera põhjapoolusest lõunapooluseni kaheks.”

See kõlas nii muljetavaldavalt, lapse kujutlusvõime oli nii värvikas, et küllap oli paratamatu, et tegelikkus valmistas pettumuse.

Reis tõi meid suursuguse kivipalee hoolitsetud muruplatsi juurde ning seal otsisin ma asjatult toda suurt sakiliste servadega maapinnarebendit, mille kujutluspilt mul selgelt silme ees seisis.

„Siin see on,” sirutas isa käe ette ja osutas, „otse sinu ees, sirge joon. Nullmeridiaan.”

„Aga ma ei näe mitte kui midagi. Ainult muru.”

Ta naeris mu jutu peale, sasis mu juukseid ja küsis, kas ma tahaksin meridiaani vaatamise asemel hoopis kuningliku observatooriumi teleskoobiga taevast uurida.

Neil kuudel enne ema surma reisisime mitu korda mööda jõge Greenwichisse, ja neil laevasõitudel õpetas isa mind lugema – sõnu raamatuis, tõuse ja mõõnu jõel, kaasreisijate näoilmeid.

Isa näitas mulle, kuidas päikese järgi aega arvata. Isa ütles, et see suur põlev kera ülal taevas lummab inimolendeid juba ammusest ajast saadik: „Sest see annab meile mitte üksnes soojust, vaid ka valgust. Kõige olulisemat, mida inimese hing ihkab.”

Valgus. Võtsin endale kombeks vaadelda seda kevadistel puuvõradel, panin tähele, kuidas valgus paneb noored puulehed läbi kumama. Vaatasin, kuidas valgus heidab müüridele varju; puistab veepinnale tähekillukesi; moodustab sepisrauast käsipuude vahelt läbi paistes maapinnale filigraanse pitsikoe. Tahtsin seda imetabast tööriista puudutada. Sõrmeotstega kinni hoida nagu neid pisikesi jubinaid isa tööpingil.

Minu missiooniks sai valgus vangi püüda. Leidsin väikese hingedega plekktoosi, tegin tühjaks, võtsin isa haamrite hulgast ühe vasara ja lõin kaane sisse naelaga mitu auku. Võtsin selle asjanduse õue kaasa, otsisin välja kõige päikesepaistelisema koha, istusin ja ootasin, kuni kaas oli kõrvetavkuum. Aga oh häda, kui ma imekarbi tasakesi lahti tegin, ei oodanud mind karbis mingi sädelev vangistatu.

Vanast roostes plekktoosist vaatas vastu ainult tühjus.

*

Proua Mack armastas öelda, et kui kord juba sadama hakkab, siis ikka nii, et lausa kallab – ilmaennustusega polnud sel mingit pistmist ning mul kulus pisut aega, enne kui sain pihta, et sellega tahetakse öelda, et ebaõnn tõmbab omakorda ligi üha uusi ja uusi õnnetusi.

Pärast seda, kui ema suri, hakkas neid isa ja minu jaoks tõesti kallama.

Esiteks lõppesid väljasõidud Greenwichisse.

Teiseks hakkas meil tihedasti külas käima Jeremiah. Ta oli mu isa sõber või nii, lapsena olid nad ühekülapoisid. Kui ema alles elas, käis Jeremiah ka vahetevahel meil, mõnikord võttis isa ta õpipoisina kaasa, kui mõni suur jaamakell putitamist vajas; juba siis sain aru, vaistlikult ja ebamääraselt nagu väikesed lapsed ikka, et Jeremiah on nende vahel nagu mingi pingeallikas. Mul on meeles isa lepitavad ütlemised „eks ta püüa sellega läbi tulla, mis jumal talle andis” või „ega ta paha soovi”, ja puhutised meeldetuletused, et kuigi elu pole Jeremiah’t just paljuga õnnistanud, on ta „tegelikult tubli inimene, ja igatahes väga ettevõtlik”.

Viimatiöeldu oli kahlemata tõsi: Jeremiah sirutas käe iga võimaluse järele, mis vähegi avanes. Kord kaltsukaupmees, siis nahaparkal, jõudis ta vahepeal veendumusele, et edukuse võtmeks on käia majast majja ja müütada Steeli aromaatseid pastille, mille arvukate heade omaduste hulka kuulus ka „imekspandav mehevägi”.

Mu ema surma järel, kui isa ligines üha suurema hooga tumedale kurbusekuristikule, hakkas Jeremiah teda õhtupoolikuti kaasa võtma, nad jäid kauaks ära ja koperdasid koju alles pimedas, isa pooleldi magavana sõbra õla najale vajunud. Jeremiah jäi siis meie võõrastetoa diivanile ööbima, väidetavalt selleks, et meid homsel päeval „järje peale aidata”.

Ja päevad, mida tuli täita, muutusid isal pikemaks. Käed olid tal värisema hakanud ja keskendumisvõime kadunud. Ta sai vähem tööd ja oli sedavõrd kibestunum. Jeremiah aga oli alati kohal ja tahtis tuge pakkuda. Ta veenis mu isa, et kellaparandus oli nii või naa tühipaljas ajaraisk; et isa tulevikulootuseks on müsteeriumkella täiustamine; et kui ta Jeremiah’ endale agendiks võtab, ajavad nad kindla peale kokku suure varanduse.

Kui majaperemehe kannatus viimaks katkes, oli Jeremiah see, kes aitas isal Püha Anna kiriku torni varjus kükitavas hoones tutvuse kaudu need toad leida. Näis, et ta tundis üldse paljusid inimesi, alatasa oli tal neile ilmavaateid kuulutada ja „üht-teist äriasja ajada”. Jeremiah oli see, kelle juhtimisel käis isa patendimüük, ja Jeremiah oli see, kes ütles, et mis seal ikka muretseda, kui kohtutäitur hakkas ööl ja päeval ukse taga koputama ja võlga sisse nõudma; Jeremiah ütles, et tunneb Limehouse’is üht meest, kes peab mängupõrgut. Mu isal on vaja ainult soodsat juhust, ja kõik saab korda.

Ja siis, kui isa veetis juba iga viimase kui õhtu Narrow Streeti kõrtsis, lohistas end sealt tubaka ja viski järele haisedes koju, kui väljas hahetama lõi, ja vajus lageda laua taha lääbakile, piip hambus – siis, kui ta müüs mänguvõlgade katteks maha oma viimasedki vaskvidinad ja needid – siis oli just Jeremiah see, kes kurvalt pead vangutas ja sõnas: „Sinu vanamehel veab õige hullusti viltu. Ei tunne ma ühtki teist meest, kes oleks nii õnnetu tähe all sündinud.”

Kohtutäitur käis muudkui edasi meie ukse taga koputamas, aga isa ei teinud välja.

Selle asemel hakkas ta Ameerikast rääkima, see oli tal nagu kinnismõte. Viletsat seisu arvestades paistis see mõte igati hea. Jätaksime kurbuse ja õnnetud mälestused ning alustaksime uues kohas puhtalt lehelt. „Seal on maad, linnuke,” ütles ta, „ja päikesepaistet nii palju kui kulub. Ja selge veega jõed, ja muld, mida võib rahumeeli ümber pöörata, kartmata, et minevikust pärit luudkondid lagedale tulevad.”

Isa müüs maha mu ema viimasedki kleidid, need, mida oli seni ikka mulle hoidnud, ja ostis kohe järgmisele laevale meile mõlemale odava pileti Ameerikasse. Pakkisime asjad kokku, niipaljuke kui neid oli, kummalgi mahtus kogu kraam ühteainsasse väikesesse kohvrisse.

Too nädal, mil pidime lahkuma, oli külm, maha sadas esimene lumi ja isa tahtis, et meil oleks reisiks võimalikult palju rahatagavara. Rassisime kõik päevad jõe ääres, hiljaaegu oli kaubapaat seal kummuli läinud ja neid, kes ei pidanud paljuks otsida, ootasid põhjamudas auhinnad. Rügasime koidust ehani, tundide kaupa, langes siis taevast vihma, lörtsi või lund.

Jõemudas lobistamine oli kurnav töö nii või teisiti, ühel õhtul aga olin veel rampväsinum kui muidu. Vajusin madratsist magamisasemele, ise läbimärg, ega jaksanud tõusta. Uimasus tuli äkitselt, sellega koos valu, mis tegi luud-kondid külmaks ja raskeks. Mu hambad lõgisesid, otsmik kuumas ja maailm hakkas pimenema, just nagu oleks keegi kardinad ette tõmmanud.

Triivisin poolteadvusetult, mu tajuvõime kõikus otsekui puust laevuke tormisel merel. Mõnikord kuulsin isa, siis jälle Jeremiah’ häält, aga ainult põgusalt ja katkendlikult, siis alistusin jälle pikemaks ajaks vaimusilmas toimuvatele metsikult tegevusrohketele lugudele, äärmiselt jaburatele ja iseäralikele unenägudele.

Palavik üha kerkis, tekitades tuppa varje ja hambulisi koletisi; nad taarusid seintel ja ajasid hullumeelseid silmi pärani, küünised õieli, et mu voodilinadest kinni haarata. Pöörlesin ja väänlesin neil eest ära, mu voodilinad olid pingutusest niisked, huuled leelutasid loitse, mis näisid eluliselt tähtsad.

Sõnad tungisid mu pettekujutlustest läbi nagu tulikuumad vardad, tuttavad sõnad nagu arst … palavik … Ameerika … millel oli kunagi tähendus ja isegi tähtsus.

Ja siis kuulsin, kuidas Jeremiah räägib: „Sinul tuleb minna. Kohtutäitur tuleb tagasi ja sedapuhku lubas ta su vangi panna, või läheb vaata et hullemini.”

„Aga laps, mu linnuke – tema ei ole nii terve, et saaks reisile minna.”

„Laps jäta siia. Laps lase järele saata, kui oled end seal sisse seadnud. Neid inimesi on küll, kes lapse väikese vaevatasu eest kohale toimetaksid.”

Mu kopsud, kõri ja mõistus põlesid otsekui tules, sisimas karjusin kõigest hingest: „Ei!”, aga seda, kas see sõna mul ka üle huulte tuli, ma öelda ei oska.

„Ta sõltub minust,” ütles mu isa.

„Seda hullem siis, kui kohtunik peaks otsustama, et sul tuleb oma võlad eluga kinni maksta.”

Tahtsin karjuma pista, käed välja sirutada ja isast kinni haarata, ta enda külge kleepida, nii et meid ei saaks kunagi teineteisest lahutada. Ent asjata. Koletised tirisid mu jälle allilma ja enam ei kuulnud ma mitte kui midagi. Päev hajus ööks, ja taas tõugati mu laevuke tormisele merele …

Ja see on viimane asi, mis mul selle kohta meeles on.

Järgmiseks oimasin, et on hommik, kirgas hommik, ja kõige esimene hääl, mis mu kõrvu ulatus, oli lindude huiklemine väljas akna taga.

Ent need polnud sellised linnud, kes siin Birchwoodi häärberis hommiku saabumist lauluga tervitavad, või need, kes varem meie väikese Fulhami-maja aknalaua alla pesa tegid. See oli linnuhäälte tohutu kakofoonia, linde kraaksus ja ilkus seal sadade kaupa ja minu kõrvadele olid nende huiked otsekui võõrkeeled.

Kirikukell kõmises ja mina tundsin silmapilk ära, et see on ju Püha Anna kiriku tornikell, aga temagi hääl oli kuidagi teistsugune kui see helin, mida ma nii hästi teadsin.

Olin laevahuku üle elanud madrus, võõras kohas kaldale uhutud.

Ja korraga hääl, tundmatu naisehääl: „Üles ärkab.”

„Papa,” püüdsin öelda, aga kurk oli kuiv ja kuuldavale tuli ainult helitu viiksatus.

„Kuss … no nii,” ütles naine. „No nii, no nii, proua Mack on kohal. Kõik saab kenasti korda.”

Paotasin silmi ja nägin enda kohal kõrgumas suurt kogu.

Nägin sedagi, et mu väike kohver lebab akna kõrval laual. Kohver oli lahti tehtud ja mu riided olid kohvri kõrvale korralikult virna laotud.

„Kes te olete?” suutsin viimaks küsida.

„Noo, mina olen loomulikult proua Mack, ja see noormees siin on Martin, ja too seal on Kapten.” Ta hääletoonis kuuldus kröömike reibast kannatamatust.

Vaatasin ringi, püüdes pilguga kähku haarata nii tundmatut ümbrust kui ka neid kummalisi inimesi, kellele ta osutas. „Papa?” Hakkasin nutma.

„Kuss. Issake, laps, no mis sa töinad. Tead väga hästi, et isa läks sul ära Ameerikasse ja laseb sind kohe järele saata, kui ta seal asjad korda saab. Palus, et proua Mack sinu eest sel vahepealsel ajal hoolt kannaks.”

„Kus ma olen?”

Naine naeris. „Noo, laps! Sa oled loomulikult kodus. Noh, ära nüüd rohkem vesista, muidu võib tuul veel suunda muuta ja su kena näolapi ära rikkuda.”

Ja sedasi sündisin ma kaks korda.

Esimest korda sündisin ma emale ja isale, see juhtus meie Fulhamikodu väikeses toas värske õhuga suveööl, kui taevas oli täiskuu ja tähed särasid ja jõgi meie akna all oli nagu sätendava nahaga madu.

Ja teist korda sündisin proua Mackile, kui olin seitse aastat vana, ja see juhtus tema korteris, mis oli pressitud ühe poe kohale, kus müüdi linde ja linnupuure, ja see maja asus Covent Gardeni selles piirkonnas, mida kutsuti Seven Dialsiks.