Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 11

Proua Berry viibis aias kesk tokkroose ja kukekannuseid, kui Elodie töölt koju jõudis. Aiauks koridori tagumises otsas seisis pärani lahti ja Elodie nägi, kuidas elatanud majaperenaine lilleõisi uurib. Elodie pidi iga kord imestama, kuidas suudab inimene, kellel läheb ruutu-ja ärtumasti eristamiseks vaja pudelipõhjapaksuste klaasidega prille, omandada täpsuslaskuri nägemisteravuse, kui on vaja jahtida lilledele siginenud tõuke.

Selle asemel et ülemisele korrusele siirduda, astus Elodie mööda koridori edasi, möödus proua Berry kappkellast – mis pühkis leebelt ja kannatlikult aega kokku – ja jäi avatud ukse juures seisma. „Kas saate võitu?”

„Lurjused,” hõikas proua Berry vastu, noppis ühelt lillelehelt paksu rohelise rööviku ja tõstis üles, et Elodie saaks seda eemalt vaadelda. „Salakavalad väikesed saatananahad, ja aplad kah – kole aplad.” Ta poetas kurikaela vanasse moosipurki, kuhu selliseid oli kogutud juba terve punt. „Napsi tahad?”

„Hea meelega.” Elodie asetas koti betoonastmele ja astus suvisesse aeda. Nüüd üks kiire reedene jutupaus ja pärast seda hakkab ta kohe videotega tegelema, nii nagu Penelopele sai lubatud.

Proua Berry asetas vingerdiste purgi elegantsele sepisrauast lauakesele õunapuu all ja kadus enda kööki.

Ehkki juba kaheksakümne nelja aastane, oli ta erakordselt vilgas – tõsiasi, mille ta kandis selle arvele, et polnud põhimõtteliselt juhiluba taotlenud. „Jubedad masinad, kuidas nad õhku saastavad, ja kuidas inimesed ringi paarutavad! Õudne. Märksa parem on igale poole jalgsi minna.”

Uuesti nähtavale ilmudes oli tal kaasas kandik, millel oli raske kann kihiseva apelsininapsiga. Eelmisel aastal käis proua Berry koos teiste akvarellihuvilistega Toscanas ja selle reisi jooksul hakkas talle meeldima Aperol Spritz. Helde käega kallas ta kaks klaasi täis ja ulatas ühe Elodiele. „Salute!”

„Terviseks.”

„Ma saatsin täna selle RSVP-vastuse ka ära.”

„Suurepärane uudis. Vähemalt üks inimene kirikus minu külaliste poole peal.”

„Ja ma mõtlesin põhjalikumalt, mida ette lugeda. On üks imearmas Rossetti – kokku nagu Morrise kangamuster, puha paabulinnud ja puuviljad ja jäälinnud …”

„Tundub taevalik.”

„Aga pealiskaudne. Sinule liiga pealiskaudne. Eelistan Tennysoni luulet. „Kui sina mind armastad, nagu ma ihkan, mida oleks mul suurel maailmakeral ses kurjuses surma ja sünni vahel veel karta – kui sina mind armastad?”” Majaproua naeratas õndsalikult, käeke südamel. „Oh, Elodie, kui tõsi! Milline vabadus! Milline rõõm on eluhirmust vabaks saada lihtsalt tänu teadmisele, et sind armastatakse.”

Elodie leidis end sama innukalt kaasa noogutamas. „Ilus.”

„On ju?”

„Üks väike probleem on, et mida arvab Alastairi ema pulmakõnest, milles öeldakse, et elu on kurjus surma ja sünni vahel …”

„Päh! Mis see tema asi on?”

„Noh, ega vist olegi.”

„Nii või teisiti, ega see olegi luuletuse mõte. Peamine mõte on selles, et sattugu inimese teele mis tahes kurja, armastatud olla tähendab olla kaitstud.”

„Kas teie arvates on see tõsi?”

Proua Berry naeratas. „Kas ma jõudsin sulle rääkida, kuidas ma oma mehega tuttavaks sain?”

Elodie raputas pead. Härra Berry oli selleks ajaks juba surnud, kui tema sellesse pööningukorterisse kolis. Küll aga oli ta teda näinud fotodel – õige paljudel fotodel oli särava naeratusega mees, prillid ees ja valge juukserant ümber palja pealae; proua Berry korteris olid need pildid iga viimase kui seina ja kummuti peal.

„Me olime lapsed. Tookord oli ta perekonnanimi alles Bernstein. Teise maailmasõja algul tuli ta Saksamaalt ühe sihukese rongiga Inglismaale. Kindertransport, tead ehk? Minu ema ja isa olid oma nimed kirja pannud, et võivad kasuvanemateks hakata, ja 1939. aasta juunis saadeti meile Tomas. Mul on siiani meeles, kui ta ühel õhtul kohale jõudis: tegime ukse lahti ja seal ta oli, ihuüksi, jalad nii peenikesed ja kriimuline kohver käes. Naljakas pisike olevus, väga tumedad juuksed ja silmad ja mitte sõnakestki inglise keelt. Hirmus viisakas. Istus õhtulauda ja kannatas ema tehtud hapukapsadki välja, ja pärast sööki juhatati ta trepist üles, teisel korrusel oli tema jaoks tuba valmis seatud. Mina olin muidugi lummatud – olin endale palju kordi venda palunud – ja tookord ammu oli minu ja tema toa vahel seina sees auk, hiireurg, mida isal polnud jätkunud aega parandada. Mina ikka piilusin läbi selle augu, ja sellepärast ma teadsin, et igal õhtul heidab ta voodisse, mille mu ema talle valmis seadis, aga kui maja jääb pimedaks ja vaikseks, siis tassib ta oma teki ja padja kapi juurde ja ronib kappi magama. Ju ma teda sellepärast vist hakkasingi armastama.

Tulles oli tal kaasas üksainuke foto, see oli keeratud tema vanemate kirjutatud kirja sisse. Hiljem rääkis ta mulle, et tema ema oli selle õhukese pakikese ta kuuevoodri vahele õmmelnud, et see tee peal kaotsi ei läheks. Tomas hoidis selle eluaeg alles, selle foto. Tema vanemad teineteise kõrval, kenasti riides, ja nende vahel tema, õnnelik väike poiss, kellel polnud veel aimugi, mis neid ees ootab. Vanemad surid Auschwitzis, nii ema kui ka isa. Hiljem saime teada. Me abiellusime niipea, kui mina sain kuusteist, ja läksime kahekesi koos Saksamaale. Pärast sõda oli nii palju segadust, paljud jubedused selgusid alles ajapikku. Ta oli väga vapper. Ma muudkui kartsin, et millal see teda tabab, see teadmine, kui palju ta on kaotanud.

Siis, kui saime teada, et me ei saagi lapsi; siis, kui tema parim sõber ja äripartner teda tüssas ja vahepeal paistis juba, et läheme pankrotti; siis, kui ma rinnast tüki avastasin … tema oli alati nii vapper. Nii vastupidav – nüüd öeldakse vist sedasi. Ta ei olnud tundetu – palju kordi nägin teda nutmas –, aga ta sai oma pettumusest, raskustest ja kurvastusest üle; ta kogus end ja läks edasi, iga kord. Kusjuures mitte nagu arulage, kes ei saa aru, mis on ebaõnn, aga nagu inimene, kes lepib sellega, et elu on juba olemuselt ebaõiglane. Et ainuke tõeliselt õiglane asi on ebaõigluse ülim suvalisus.” Ta kallas klaasid uuesti täis. „Ma räägin seda kõike sulle mitte sellepärast, et tuli tahtmine mälestusi heietada või päikesepaistelistel reedeõhtutel oma noortele sõpradele kurbi lugusid jutustada; lihtsalt … tahtsin, et sa saaksid aru. Tahtsin, et sa näeksid, milline palsam on armastus. Mida tähendab elu jagada, päriselt jagada, nii et väljaspool selle kindlaid müüre on väga vähe sellist, mis tõesti loeb. Sest maailm on väga lärmakas, Elodie, ja ehkki elu on täis rõõmsat ja imelist, on seal ka kurjust ja kurbust ja ülekohut.”

Elodie ei osanud selle peale õieti midagi kosta. Nii rängalt saadud elutarkusele takka kiita tundus imal, no tõepoolest, mis kogemusi oleks temal oma kaheksakümne nelja aasta vanuse sõbranna mõtetele lisada? Proua Berry ei paistnud vastust ootavatki. Ta rüüpas vähehaaval napsi, tähelepanu keskendunud millelegi Elodie selja taga, ja nii läksid ka Elodie mõtted oma rada. Korraga taipas ta, et pole Alastairist päev otsa midagi kuulnud. Penelope mainis ennist telefonikõnes, et Alastairil oli New Yorgi nõukogu liikmetega koosolek ja kõik läks väga kenasti. Vahest ehk ongi Alastair nüüd oma kolleegidega väljas ja nad tähistavad ettevõtete liitumist?

Elodie ei olnud siiani kuigi kindel, millega Alastairi firma üldse tegeleb. Midagi oli sel pistmist firmade ülesostmisega. Alastair oli seletanud rohkem kui korra – kõik seisneb konsolideerimises, rääkis ta, kahe majandusüksuse liitmises, nii et nende ühendatud väärtus saaks kasvada –, ent Elodiel tekkisid siis ikka umbes sedasorti küsimused, mis võiksid pähe turgatada lapsele. Elodie töövaldkonnas tähendas ostmine mingi eseme kättesaamist ja omamist. Millegi käegakatsutava ja tõelise, mida saab peos hoida ja mille iga täke jutustab selle eseme lugu.

„Siis, kui Tomas oli suremas,” võttis proua Berry jutulõnga uuesti üles, „päris lõpus, läksin ähmi täis. Mul oli suur mure, et äkki ta hakkab hirmu tundma; ma kohe ei tahtnud, et ta peab üksinda minema. Öösiti nägin unes kogu aeg seda väikest poissi, üksipäini meie ukselävel. Ma ei rääkinud midagi, aga me olime ju eluaeg teineteise mõtteid lugenud, ja ühel päeval pööras ta järsku pea minu poole ja ütles, et sellest päevast peale, kui me kohtusime, pole ta enam kordagi millegi ees hirmu tundnud.” Ta silmad lõid läikima ja häälest kostis siiras imestus. „Kuuled? Mitte millelgi siin elus polnud enam võimu teda hirmutada, sest ta teadis, kui väga ma teda armastan.”

Elodiel oli klimp kurgus. „Soovin, et oleksin teda tundnud.”

„Ma ka. Sa oleks talle meeldinud.” Proua Berry võttis oma klaasist suure sõõmu. Kuldnokk sööstis alla ja maandus nende vahele lauale, seiras tähelepanelikult tõugupurki, laskis kuuldavale valju hüüu ja paiknes õunapuuoksale ümber, et vaatlust sealt jätkata. Elodie naeratas ja proua Berry naeris. „Mis sa arvad, kui jääksid õhtust sööma,” ütles majaproua. „Räägin sulle siis mõne õnnelikuma loo, sellest, kuidas me Tomasega ostsime ükskord juhuslikult farmi. Ja siis teen sulle säru. Kaardid on mul juba segatud ja ootavad.”

„Oh, proua Berry, tuleksin hea meelega, aga täna õhtul ma ei saa.”

„Isegi mitte kaarte mängida?”

„Kahjuks tõesti. Tähtaeg kukub.”

„Said tööd juurde? Tead mis, sa töötad liiga kõvasti.”

„Mitte sedapuhku, praegu on pulmadega nii palju tegemist.”

„Pulmadega nii palju tegemist! Ausalt, praegusel ajal kiputakse kõike ülearu keeruliseks ajama. Kas ei piisa siis sellest, et on kaks inimest, kes teineteist armastavad, ja keegi, kelle kuuldes nad selle välja ütlevad? Minu meelest on sedagi liiast. Kui saaksin uue võimaluse, jookseksin ära Toscanasse ja ütleksin Tomasele oma tõotused ühe keskaegse küla serval künka otsas, kus päike paistab näole ja mul oleks juustes kuslapuuokstest pärg. Ja siis võtaksin mõnuga ette ühe suure pudeli head Chiantit.”

„Teistsugust Chiantit vist ei olegi?”

„Tubli tüdruk!”

Trepist üles jõudnud, heitis Elodie kingad jalast ja tegi aknad lahti. Proua Berry aias kasvav kuslapuu oli suvega ägedalt vohama hakanud, klammerdudes maja tagaseinal telliskivide vahele, nii et hõrk aroom heljus sooja pärastlõunatuulekesega üles ja täitis terve korteri.

Elodie põlvitas põrandale ja avas videokassette täis kohvri, mille isa oli tema jaoks valmis pakkinud. Elodie tundis kohvri ära, isa oli selle ostnud kaheteistkümne aasta eest, kui Elodie talle augu pähe rääkis, et ta läheks Viini klassikalise muusika turneele. Kohver oli näinud paremaid päevi ja nägi sedavõrd väärtusliku lasti kohta väga ilmetu välja. Kes võinuks arvata, et selles kohvris on isa süda, ja Elodie arvates oli samamoodi mõelnud ka isa: sedasi on turvalisem.

Sees oli vähemalt kolmkümmend videokassetti, kõik hoolsalt siltidega varustatud, kuupäev, kontsert, toimumiskoht ja muusikapala isa korraliku käekirjaga peale märgitud. Tänu proua Berryle oli Elodie käsutuses Londoni kindlasti üks viimaseid videomagnetofone, ja nüüd ühendaski ta selle oma teleriga.

Ta võttis suvalise videokasseti ja pani videomagnetofoni.

Äkki käis kõhusopis närviline võbelus.

Videokassett polnud täielikult tagasi keritud ja tuba täitus otsekohe muusikaga. Lauren Adler, hinnatud tšellosolist ja Elodie ema, ilmus ekraanile suures plaanis. Ta polnud veel alustanud, vaid embas tšellot, pillikael enda kaelaga ühte põimunud, orkester selja taga mängimas. Sellel videol oli ta väga noor. Lõug oli püsti, pilk kinni dirigendil; pikad juuksed valgusid kosena üle õlgade selga mööda alla. Ta ootas. Lavatuled valgustasid üht näopoolt, jättes teise dramaatiliselt varju. Ta kandis peenikeste õlapaeltega mustast atlass-siidist kleiti, kaunid käsivarred – petlikult haprad, ent tugevad – olid paljad. Ta ei kandnud mingeid ehteid peale kuldse abielusõrmuse; sõrmed toetusid pillikeeltele, paika seatud, tegutsemisvalmis.

Nüüd oli ekraanil dirigent, valge kikilipsu ja musta pintsakuga mees. Ta viipas orkestri korraks vakka ning noogutas pärast paari vaikusehetke Lauren Adlerile. Naine hingas sisse ning seejärel alustasid tema ja ta tšello oma tantsu.

Emast kirjutatud paljude artiklite seas, mida Elodie oli ahnelt neelanud, kordus ikka ja jälle üks omadussõna: Adleri talent on ülev. Kõik kriitikud olid ühel meelel. Ta saadeti siia ilma tšellot mängima ja iga muusikapala, kui tahes tuntud, sündis tema käte all uueks.

Elodie isa hoidis kõik järelehüüded alles, kuid The Timesis ilmunud nekroloog meeldis talle eriti, niisiis sai see raamitud ja lavafotode kõrvale seinale riputatud. Elodie oli seda palju kordi lugenud, üks lõik lausa sööbis mällu: „Lauren Adleri talent mõrastas tavakogemuse, nii et läbi vastse prao paistsid kätte selgus ja puhtus ja tõde. See oli tema kingitus kuulajaskonnale; Lauren Adleri muusika kaudu kogeti seda, mida religioossed inimesed nimetaksid jumalaks.”

Silt videokassetil ütles, et ettekanne leidis aset Royal Albert Hallis aastal 1987 ja muusikapala oli Antonín Dvořáki tšellokontsert h-moll, op. 104. Elodie märkis selle üles.

Ema mängis nüüd saateta, ja orkester – range näoga naiste ja tumeda raamiga prillidega meeste hägune meri – istus väga vaikselt tema selja taga. Südantlõhestavad tšellohelid saatsid judina mööda Elodie selgroogu üles.

Lauren Adler oli uskunud, et helisalvestis on elutu asi. The Timesile antud intervjuus ütles ta selle otse välja ning jätkas võrdlusega, et otseettekanne on nagu järsak, mille veerel kohtuvad hirm, ootusärevus ja rõõm; kuulajate ja esineja ühine unikaalne elamus, mille võimsus jäädavasse vormi surutuna täielikult kaob. Ent helisalvestis oligi ju kõik, mis Elodiel üldse oli. Emast kui muusikust tal mälestusi polnud. Kui Elodie oli väga väike laps, viidi ta kord või paar ema esinemist vaatama, ja muidugi oli ta kuulnud ema kodus harjutamas, ent tegelikult Elodie ema professionaalset tšellomängu ei mäletanud – ema ettekanded ei eristunud ta muljete pagasis teistest kontsertidest, kus mängisid teised muusikud.

Ilma pealgi poleks ta seda tunnistanud isale, kes elas mõttest, et Elodie neid mälestusi endas kannab; enamgi veel, et need on oluline osa sellest, kes ta on. „Sinu ema mängis sulle juba siis, kui sina alles ta kõhus olid,” rääkis isa rohkem kordi, kui Elodie jaksas kokku lugeda. „Ta ütles ikka, et südamelöök on esimene muusika, mida inimene kuuleb, ja et iga vastsündinu tunneb oma ema laulu rütmi.”

Isa rääkis sageli just nii, nagu võiksid temal ja Elodiel olla ühesugused mälestused.

„Mäletad, kui ta esines kuningannale ja publik tõusis lõpus püsti ja seisis kolm minutit plaksutades? Mäletad seda õhtut, kui ta esitas Royal Albert Halli klassikalise muusika kontserdil Bachi kõik kuus tšellosüiti?”

Elodie ei mäletanud. Ta ei tundnud oma ema kohe mitte üldse.

Ta sulges silmad. Osaliselt oli probleem isas.

Isa kurbus oli lihtsalt nii läbitungiv. Selmet lasta – kas või aidata – Lauren Adleri surmast tekkinud kurbusekuristikul sulguda, hoidis isa keeldumine emast lahti lasta seda kuristikku kangekaelselt avali.

Õnnetusjuhtumile järgnenud nädalatel kuulis Elodie aias olles juhuslikult pealt paari heasoovlikku naist, kes olid käinud kaastunnet avaldamas ja nüüd oma auto juurde tagasi läksid. „Hea seegi, et laps on alles nii väike,” ütles üks eesvärava juurde jõudes teisele. „Kasvab suureks ja unustab ega saagi teada, millest ta ilma jäi.”

Osaliselt oli neil õigus: Elodie oli unustanud. Tal oli lihtsalt liiga napilt isiklikke mälestusi, millega ema surmast jäänud auku täita. Teisalt aga arvasid nad valesti, sest Elodie teadis täpselt, millest ta ilma oli jäänud. Tal ei lastud unustada.

Nüüd avas ta silmad.

Väljas oli pime: öö oli videviku kõrvale tõrjunud. Toas virvendas tühi televiisoriekraan. Elodie polnud tähelegi pannud, millal muusika lakkas.

Ta ronis aknalaualt maha, klõpsas videokasseti välja ja valis järgmise.

Too kandis silti „Mozarti keelpillikvintett nr 3 C-duur, K. 515, Carnegie Hall, 1985”, ja Elodie seisis paar hetke ja vaatas sissejuhatust. Dokumentaalfilmide stiilis tehtud video algas biograafilise meenutusega, kuidas viis noort keelpillimängijat – kolm naist ja kaks meest – New Yorgis kokku tulid, et koos esinema hakata. Jutustaja hääle taustal, mis rääkis kordamööda igaühest, näidati proovisaali, kus Elodie ema koos teistega naeris ja üks tumedate lokkidega viiuldaja poognaga naljatlevalt vehkis.

Elodie tundis ära ema sõbra, tollesama ameeriklasest viiuldaja, kes tol päeval Bathist Londonisse sõites roolis istus, kui mõlemad surma said. Ta mäletas seda meest üsna ebamääraselt: kord või paar oli mehe perekond Ühendriikidest Londonisse tulles koos nendega õhtustanud. Ja muidugi oli Elodie selle mehe fotot näinud ka õnnetusjuhtumi kohta kirjutatud ajaleheartiklites. Paar tema pilti oli kodus ka neis lahtiste fotode karpides, mille sorteerimiseni isa iial ei jõudnud. Elodie vaatles viivu meest, kelle liigutusi videokaamera jälgis, ja püüdis selgusele jõuda, mis tundega peaks suhtuma inimesesse, kes oli temalt tahtmatult võtnud ta ema; kes jääb nende ühise surma asjaolude tõttu igavesest ajast igavesti Lauren Adleriga seotuks. Ent ta suutis vaid mõelda, et mees näeb välja võimatult noor ja ta oli ju väga andekas, ja kuivõrd õigus oli proua Berryl, et elu ainuke õigluseilming on ükskõiksus, millega ta ebaõiglaseid hoope jagab. Lõppude lõpuks jäi ka mehest maha noor perekond.

Lauren Adler oli nüüd ekraanil. Ajalehed rääkisid tõtt: ta võttis hingetuks. Elodie vaatas viisiku kontserti, tegi märkmeid ja pidas aru, kas see muusika võiks pulmatseremooniale sobida, ja kui, siis milliseid katkendeid võiks kasutada.

Kui see videokassett lõppes, sisestas ta järgmise.

Telefon hakkas helisema keset 1982. aastal esitatud Elgari tšellokontserti, op. 85, kus ema saatjaks oli Londoni sümfooniaorkester. Elodie kiikas kella. Aeg oli hiline ja esimene mõte läks vaistlikult võimalusele, et äkki on isaga midagi juhtunud, aga helistaja oli kõigest Pippa.

Elodiele meenus King’s Crossi kirjastuse raamatuesitlus; tõenäoliselt on sõbratar nüüd koduteel ja tahab käigu pealt juttu ajada.

Pöial kõhkles kõne vastuvõtmise ikooni kohal, aga helin lõppes.

Elodie mõtles tagasi helistada, siis aga seadis telefoni hääletuks ja viskas mobiili diivanile.

Alt tänavalt kostis üles naerupahvak ja Elodie ohkas.

Päevasest Pippaga kokkusaamisest oli siiani hinges mõnevõrra rahutu tunne. Elodie oli valge kleidiga Victoria ajastu naise foto puhul tundnud tugevat omandikirge, aga midagi oli veel. Nüüd, kui tuba täitis ema melanhoolsete tšellohelide kaja, sai ta aru, et asi oli selles, kuidas Pippa nende videosalvestiste kohta küsis.

Sel teemal olid nad rääkinud juba siis, kui Penelope esimest korda soovitas pulmatseremoonial Lauren Adleri videoklippe kasutada. Tookord juurdles Pippa, ega see pole Elodie isale ehk vastumeelne, kui mõelda, et ta ei suuda Elodie emast õieti rääkidagi, ilma et silmad veekalkvele tõmbuksid. Elodiel oli ausalt öelda sama mure, ent selgus, et isa oli oma tasasel moel rõõmus ja rahul, korrates Penelope mõtteavaldust, et videod on paremuselt teine võimalus, kui ema ise ei saa kohal olla.

Kuid täna, kui Elodie oli arvamust avaldanud, selmet jutt mujale tüürida, oli Pippa edasi uurinud, küsides, kas Elodie ise ka nii arvab.

Vaadates nüüd, kuidas Lauren Adler jõuab Elgari muusikapala valuleva lõpu juurde, turgatas Elodiele pähe, et vahest olid Pippal hoopis mingid isiklikud põhjused. Nende sõpruses oli Pippa algusest peale dünaamilisem pool, nõudes rohkem tähelepanu ja ruumi, samas kui Elodie, loomult uje nagu ta oli, eelistas tagaplaanile jääda; võib-olla pani Pippa sel ainsamal puhul, kui Elodie sai uhkustada ebatavalise esivanemaga, tema pealetükkivust pahaks?

Vaevu jõudis see mõte pähe turgatada, kui Elodie seda juba häbenes. Pippa on tõeline sõber, kel praegu Elodie pulmakleidi kujundamise ja valmistegemisega pealegi käed tööd täis. Mitte kunagi pole ta teinud midagi sellist, mis laseks arvata, et ta on Elodie peale vanemate pärast kade. Tegelikult oli Pippa üks neid väheseid inimesi, keda Lauren Adler ei paistnudki eriti huvitavat. Elodie oli harjunud, et sugulussidemest kuulda saades hakatakse õhinal küsimusi esitama, peaaegu sedasi, nagu loodetaks osa Lauren Adleri andest ja tema traagilisest loost Elodie vahendusel endasse imada. Ent mitte Pippa. Kuigi ta oli aastate jooksul Elodie ema kohta päris palju küsinud – kas Elodie tunneb temast puudust, kas tal on palju meeles sellest ajast, kui ema veel elas –, piirdus tema huvi Lauren Adleri emarolliga. Näis, nagu olnuks muusika ja kuulsus, ehkki omajagu huvitavad, kõige muu kõrval siiski ebaolulised.

Elgari video lõppes ja Elodie lülitas teleri välja.

Et polnud Alastairi, kes nõuaks „nädalavahetuse puhul pikemat lebotamist”, tegi ta plaani varakult tõusta ja teha jõe ääres pikk jalutuskäik ida poole. Vanaonu Tipi juurde tuleks jõuda enne seda, kui Tip oma poe uksed avab.

Ta käis duši all, ronis voodisse, pani silmad kinni ja andis endale käsu magama jääda.

Öö oli endiselt soe ja Elodie rahutu. Ärev tunne tiirutas püüdmatult pea kohal ringi otsekui sääsk, kes otsib kohta, kuhu susata.

Elodie pöörles ja vintskles ning keeras uuesti teisele küljele.

Ta mõtles proua Berryle ja ta abikaasale Tomasele ja juurdles, kas on tõsi, et ühe inimese armastusest – kusjuures veel sellise tibatillukese inimese nagu proua Berry, heal juhul viis jalga pikk ja peenike kui piitsavars – piisab, et teise inimese hirme leevendada.

Elodie tundis hirmu nii paljude asjade ees. Äkki kulub aega, juurdles ta, enne kui võid teise inimese armastuses kindel olla, nii et see nõnda vägevalt mõjub? Avastab ehk temagi, kui osa teest käidud, et on tänu Alastairi kaheldamatule armastusele hirmust vaba?

Armastab Alastair teda sel moel? Kuidas sellest aru saaks?

Isa armastas ema kindlasti just sel moel, ent vapraks muutumise asemel isa hoopis arastus, kui armsama kaotas. Ka Edward Radcliffe armastas tundejõuga, mis tegi ta haavatavaks. Ma armastan seda tüdrukut, ma armastan teda, ma armastan teda ja lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa, sest kui ma temaga koos pole, siis kardan, et …

Seda tüdrukut. Elodiele tuli pähe naine fotolt.

Aga ei, see on vaid Elodie enda kinnismõte. Pole ju midagi, mis valge kleidiga naist ja Radcliffe’i omavahel ühendaks; foto tuli lagedale Radcliffe’i ranitsast, seda nüüd küll, aga samas oli foto pandud raami sisse, mis kuulus James Strattonile. Ei, Radcliffe pidas kirjutades silmas oma kihlatut Frances Browni, kelle surm, nagu hästi teada, kiirendas temagi lõppu.

Kui teda endale ei saa … Elodie veeretas end selili.

Kummaline asi, mida kirjutada naisest, kellega oled kihlatud. Kihlus peaks juba iseenesest tähendama suisa vastupidist? Naine kuulus ju niigi temale.

Kui Radcliffe ei kirjutanud seda just pärast Francese surma, silmitsi samasuguse igatsusekuristikuga nagu Elodie isa. Kas siis tegigi Radcliffe maja visandi? Oli see maja päriselt olemas? Elas ta pärast kihlatu surma ehk mõnda aega seal – et toibuda?

Elodie mõtted parvlesid otsekui tumedasulised linnud aina lähemale ja lähemale.

Isa, ema, pulmapidu, naine fotol, maja visandil, Edward Radcliffe ja ta kihlatu, proua Berry ja ta abikaasa, saksa poisike üksipäini ukse taga; elu, hirm, surma paratamatus …

Elodie leidis end kardetud öiste mõtete ummikteelt ja tundis, et nüüd küll aitab.

Ta lükkas lina eemale ja puges voodist välja. Omadega ennegi sealmaal olnud, sai ta aru, et uinuda ei õnnestu nüüd enam niikuinii. Samahästi võiks siis juba midagi kasulikku teha.

Aknad olid endiselt pärani ja linnaöö hääled tuttav trööst. Teisel pool teed valitses pimedus.

Elodie lülitas lambi põlema ja tegi tassi teed.

Ta torkas makki videokasseti sildiga „Bachi süit nr 1, G-duur, Queen Elizabeth Hall, 1984”, ja võttis siis vanas samettugitoolis ristijalu istet.

Kell tiksus, kesköö möödus, uus päev asus stardipositsioonile, Elodie vajutas maki mängima ja vaatas, kuidas lavale astub ilus noor naine, jalge ees terve maailm, tõstab aplodeeriva publiku tervitamiseks käe, võtab tšello … ja algab maagia.